NÄDALA SÜNDMUS 26. veebruar 2008
Õiguskantsler Allar Jõksi hinnangul ei pruugi riigi rahastatav rehabilitatsiooniteenus olla igale inimesele mõistliku aja jooksul kättesaadav. Seega on võimalik, et riigi rahastatava rehabilitatsiooniteenuse osutamisel ei ole täiel määral tagatud isikute põhiõigused ja –vabadused. Õiguskantsler tegi sotsiaalminister Maret Maripuule mitmed soovitused teenuse kättesaadavuse parandamiseks, kuid minister täitis neid vaid osaliselt.
„Mul on väga kahju, et sotsiaalministri suhtumine soovituste täitmisse oli kergekäeline ja ta ei võtnud vaevaks analüüsida nende soovituste täitmise vajadust, mis olid tehtud eesmärgiga, et riigi rahastatav rehabilitatsiooniteenus jõuaks iga isikuni mõistliku aja jooksul,“ märkis Allar Jõks.
Riigikogus 2004. aasta lõpus vastu võetud ja 2005. aastal jõustunud sotsiaalhoolekande seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadusega anti teatud isikutele õigus saada riigi rahastatavat rehabilitatsiooniteenust. Seaduse seletuskirja kohaselt planeeriti riigieelarves 2006. aastaks riigi rahastatava rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks 74,5 miljonit krooni, kuid tegelikult eraldati planeeritust kümneid miljoneid kroone vähem.
Õiguskantsleri poole pöördus 2006. aastal avaldaja, kes kurtis riigi rahastatava rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavuse üle. Õiguskantsler palus avaldust lahendades Sotsiaalkindlustusametilt teavet nii avaldust puudutavas osas kui ka laiemalt riigi rahastatava rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavuse küsimuses. Seda ajendas õiguskantslerit tegema muu hulgas mitmest Riigikogu infotunnist laekunud teave, et puuetega inimeste rehabilitatsiooniteenuseks ette nähtud raha on rehabilitatsiooniasutustes otsakorral, ning et rehabilitatsioonis on liiga vähe ressurssi, ent nõudlus selle järele on suur. Samuti pani õiguskantslerit riigi rahastatava rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavuse üle mõtisklema Riigikontrolli 2006. aasta kontrolliaruanne „Riigieelarvest erivajadustega inimeste rehabiliteerimiseks teenuste ostmine“.
Laekunud teabe põhjal tekkis õiguskantsleril tõsine kahtlus, kas sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud isiku õigus riigi rahastatavale rehabilitatsiooniteenusele on tegelikult tagatud. Õiguskantsler analüüsis teemat ning jõudis järeldusele, et riigi rahastatava rehabilitatsiooniteenuse osutamisel ei ole täiel määral tagatud isikute põhiõigused ja –vabadused. Allar Jõks esitas sotsiaalministrile oma tähelepanekud küsimuste osas, mis õiguskantsleri hinnangul vajasid riigi rahastatava rehabilitatsiooniteenuse osutamisel enam tähelepanu. Õiguskantsler esitas ka omapoolsed soovitused, et aidata sotsiaalministril tagada isikute põhiõigusi ja –vabadusi riigi rahastatava rehabilitatsiooniteenuse osutamisel.
Õiguskantsler soovitas sotsiaalministril:
1) võtta kasutusele administratiivsed meetmed (nt muuta vastavat infosüsteemi), sh koostada hea halduse tava järgimiseks menetlusjuhend ja töötada välja kriteeriumid, mille põhjal Sotsiaalkindlustusamet saab konkreetsetel juhtudel hinnata, kas isikule on teenus tagatud mõistliku aja jooksul;
2) esitada õiguslik analüüs, millest nähtub, kas isikute ebavõrdne kohtlemine riigi rahastatava rehabilitatsioonijärjekordade moodustamisel teenuse osutajate juures vanuse alusel on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega;
3) korraldada riigi rahastatava rehabilitatsiooniteenuse osutajate haldusmenetlusalast koolitamist, et teenuse osutajad pakuksid teenust avaliku ülesande täitmise nõuetele vastavalt ning edaspidi kaaluda enne uute teenuse osutajatega halduslepingu sõlmimist, kas teenusepakkuja on võimeline teenust osutama haldusmenetluse nõudeid järgides;
4) vajadusel koostada asjaomane eelnõu, mis võimaldab nii rehabilitatsiooniteenuse saamiseks õigustatud isikul kui ka normi rakendajal hinnata, kas teenus tagatakse mõistliku aja jooksul;
5) analüüsida 2007. a tekkinud järjekordade pikkuseid ning leida vajalikud rahalised vahendid järjekordade mõistliku pikkuse tagamiseks.
Sotsiaalminister andis 2007. a juulis õiguskantslerile oma vastused soovituste täitmise kohta.
Õiguskantsler hindas soovituste täitmist ning leidis, et tema viiest soovitusest oli sotsiaalminister täitnud täielikult vaid kaks soovitust. Neist esimene puudutas 2007. aastal tekkinud järjekordade pikkuste analüüsimist ja vajalike rahaliste vahendite leidmist. Teine täidetud soovitus käsitles aga riigi rahastatava rehabilitatsiooniteenuse osutajatele haldusmenetlusealase koolituse andmist.
Täitmata jättis sotsiaalminister kaks soovitust, millest esimene seondus riigi rahastatava rehabilitatsiooniteenuse mõistliku aja jooksul kättesaadavuse tagamisega. Täpsemalt seisnes soovitus aga palves kaaluda riigi rahastatava rehabilitatsiooniteenuse mõistliku aja jooksul kättesaadavuse tagamiseks seadusandliku sekkumise vajadust. Teise täitmata jäetud soovituse kohaselt tulnuks sotsiaalministril analüüsida vanuse alusel toimuvat ebavõrdset kohtlemist kõnealuse teenuse mõistliku aja jooksul kättesaadavuse küsimuses.
Osaliselt täitis sotsiaalminister soovitust, milles õiguskantsler palus sotsiaalministril võtta teenuse kättesaadavuse tagamiseks kasutusele administratiivseid meetmeid.
„See on põhimõtteline küsimus, kas probleeme tahetakse näha, neid tunnistatakse ja otsitakse neile lahendusi. Sama põhimõtteline on ka küsimus, kas isikule seadusega antud õigus on tõhusalt realiseeritav,“ märkis Allar Jõks. „Meil ei ole vaja õigusi vaid paberil - õigused peavad olema tegelikud. Seepärast jääb mulle mõistetamatuks, miks ei tahtnud sotsiaalminister analüüsida, kas igaühele on kehtiva süsteemi juures riigi rahastatav rehabilitatsiooniteenus ka tegelikult mõistliku aja jooksul kättesaadav,“ pidi õiguskantsler kahetsusega tõdema.