Allar Jõksi ettekanne "Õiguskantsler kodaniku ja riigi vahelise usalduse loojana – kas paradoks?" konverentsil "Usaldus ja koostegevus" 30.10.2004 Tartus
I Sissejuhatus
Põhiseadusest ja õiguskantsleri seadusest tulenevalt kuulub õiguskantsleri pädevusse järelevalve õigustloovate aktide põhiseadusele vastavuse üle, kontroll põhiseaduslike õiguste ja vabaduste tagamise üle avalikus sektoris ning diskrimineerimisvaidluste lahendamine. Õiguskantsleri seadus annab vaid raami – antud pädevuse ning eesmärkide sisustamine jääb õiguskantsleri enda ülesandeks, mida olengi koos oma kolleegidega üritanud enda jaoks lahti mõtestada õiguskantsleri missioonis ja visioonis.
Põhiseaduse aluspõhimõtete sõltumatu järelevalvajana ja isiku põhiõiguste kaitsjana peab minu tegevus aitama kaasa riigi legitiimsuse tagamisele, suunatuna sotsiaalse kindlustunde tekkimisele, riigi ja kodaniku vahelise usalduse suurendamisele, õigluse tagamisele ühiskonnas, läbipaistvuse eest hoolitsemisele ning õigusriigi ja demokraatia tugevnemisele. Antud missiooni ja eesmärkide kõva häälega läbimõtlemine tänase konverentsi ja ettekande võtmes on kasulik ka mulle enesele. (Ja vabandan juba ette, kui mu mõtted liigselt sisekaemuse mõõtmeid omandavad.)
Õiguskantsler ei ole õiguskubjas või juriidiline tähenärija, kelle eesmärk on formaalse normi tagaajamine normi enda pärast, seadustes ja määrustes näpuga järje vedamine või õiguslik abstraheerimine ja teoretiseerimine. Üritan tutvuda ja lähtuda oma tegevuses tegelikust elust, nagu iseloomustas minu viimast kontrollkäiku üks Lõuna-Eesti ajakirjanik. Minu sihiks on ülevoolavalt/pateetiliselt väljendudes ühiskondliku usalduse ja harmoonia saavutamine, et riik ja kodanik saaks üheks. Selle sihi seadmine on tingitud olukorrast, mida iseloomustab liigselt riigist võõrandumine, meie-teie vastandumine võimu ja rahva vahel.
Selleks aga, et eeltoodud eesmärkide poole püüelda, on vaja lahti mõtestada, mis on usaldus, mis on selle mõju demokraatiale, riigile ja kodanikule.
II Mis teeb muret
Usaldusest armastatakse Eesti ühiskonnas palju kõnelda kuna üldlevinud arusaam on, et meil ei ole seda piisavalt. Ka õiguskantsleri vaatepunktist ei saa situatsiooniga rahul olla. 2003. aastal laekus Õiguskantsleri Kantseleisse 1966 avaldust, mis kõik olid ajendatud inimeste muredest. See on märk sellest, et kodaniku ja riigi vahelised suhted ei toimi Eestis sugugi nii nagu peaks.
Nagu kõnelesin septembri lõpul Riigikogu ees oma möödunud aasta tegevusest ülevaadet andes, kordan ka täna, kuidas pean kurbusega jälgima riigivõimu tegevuses viimasel ajal tuntavat trendi juhtida riiki läbi käskude ja keeldude, läbi karistuste karmistamise ja põhivabaduste piiramise, läbi rangete ja ultimatiivsete meetmete. See kõik ei loo õiguskindlust, sotsiaalset turvatunnet ning usaldust ja armastust oma riigi vastu. Tegelikult tekib riigi ja inimese usalduslik kahekõne ju hoopis vastupidiselt – inimesed tunnevad end turvaliselt siis, kui ühiskond toimib loomulikult ning puudub vajadus liigsete keeldude ja käskude järele.
Põhiseaduse järgi tohib riik põhiõiguste piiramise teele läbi käskude ja keeldude minna vaid siis, kui kavandatavad meetmed on saavutatava eesmärgi suhtes proportsionaalsed ning muud abinõud enam ei aita. Et teada, kas need eeldused on täidetud, tuleb probleeme ja võimalikke lahendusi eelnevalt hoolikalt uurida. Meil sisaldavad aga seaduseelnõude seletuskirjad õiguslike, majanduslike ja sotsiaalsete mõjude analüüsi ja erinevate lahenduste kaalumise asemel hoopis seaduse tekstide paragrahvimärkideta ümberjutustust. Avalikku elu korraldatakse tihtipeale formaalselt ja suvaliselt.
III Riik – see on kodanikud, rahvaasemikud ja ametnikud
Huvitav on jälgida, kuidas riigile antakse erinevaid tähendusi vastavalt vajadusele samastuda või vastanduda. Üldlevinud on mõista riigi all valitsust ja riigiasutusi kui midagi eraldiseisvat ühiskonnast ja inimestest. Samuti toimib riigi ja kohaliku tasandi dihhotoomia – küll üritab riik piirata kohalikku autonoomiat või delegeerib riiklikke ülesandeid kohalikule omavalitsusele vastavaid vahendeid tagamata või ei ole kohalik tasand piisavalt vastutav keskvõimu ees, jne.
Millegi pärast kipub aga ununema riigi mõiste sisustamine läbi kogu kodanikkonna – riik, see oleme ju meie. Riigi ja kodaniku vastandamisega välistame me kõikehõlmava arusaama riigist ja seeläbi ka üldise usalduse tekke võimaluse. Tõenäoliselt vääratan riigi tähenduse mõtestamises ka mina ning ei kasuta riigi mõistet piisavalt järjekindlalt. Püüan seda siiski. Meenub president Lennart Meri ütelus: "Ka mina olen Eesti riik." […] Põhiseaduse §-s 1 seisab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas.
Seega on tõeline küsimus, kas usaldame iseendid ja alles siis saame vastata, kas usaldame oma riiki. Ühiskonnategelane Juhan Luiga on ütelnud: "Ei ole tarvis austada valitsust ega riiki, küll aga tarvis endast lugu pidada, ainult nii on võimalik ideaalset riiki kujundada. (Kuid endast lugupidamine ei tohi areneda enda ülistamiseks, vaid enda arendamiseks niisuguseks, et endast lugu pidada võib.)" Sama võib üldistada ka usaldusele – tuleb usaldada iseendid kui kodanikke, iseendid kui riiki ning oma võimalusi endale usaldatud kõrgeimat võimu teostada. Me kõik peame olema demokraatia arhitektid. Paari päeva eest kõnelesin pikemalt demokraatia defitsiidi teemadel, mille ärahoidmiseks on vaja suurendada rahva reaalset ja väljundiga osalemisvõimalust demokraatia protsessis. Seetõttu pean ma nii tähtsaks erakondade või valimisliitude moodustamise varianti kohalikul tasandil ja piisavalt proportsionaalset valimissüsteemi Riigikogu valimistel.
Pettumust valmistab aga tegelikkus, kus võim pesitseb rahva silmis üliku moodi kõrgel Toompeal ja rahvas ise loeb all-linnas või "teises Eestis" võimu tegemiste kohta Postimehest või Põhjarannikust. Võimu ja rahva vahel on vahe, sinna mahuvad vastuolud, rahulolematus ja usaldamatus. Inimene ei usalda riiki, sest valimiste päeval tegutses ta motivatsioonist, et rahvas on võimu kandja. Hiljem selgus, et võimu kandjaks on tegelikkuses väike osa rahvast. Sellises usalduse vaakumis peitub põhirõhk küsimuses – kelle huvides riik, see väike osa rahvast, mis annab teovõime institutsionaalsele korraldusele, tegutseb? Kas võim teenib iseennast või oma kandjat?
Tsiteerin neil päevil mulle saabunud avaldust: "Eesti elatanud inimesed on nördinud ja kaotamas poliitilist aktiivsust mis tahes eelolevatel valimistel olukorras, kus kõrgeima riigivõimu nimetuse taga peituvad täielik saamatus, poliitiline otsustusvõimetus ning riigi elus kaasaütlemise ja vajalike, rahva huve arvestavate eesmärkide saavutamisele suunamise võimalus seadusandlikes organeis, sest valijate tahe on täna seaduslikult ignoreeritav."
Tänastel rahvaesindajatel on aga kerge tulema alahindav ja paternalistlik suhtumine inimestesse, mida saab vaadelda vaid vastandumisena. Olgu siin näiteks kasvõi Riigikogu liikme käsitlus rahvast kui lumpenist. Valimisliitude keelustamisel on jätkuvalt põhiargumendiks, et rahvas on loll, kes ei oska endale vastutustundelisi esindajaid valida. Sarnaselt võiks siis ära keelata ka populistlikud parteid, kes esinevad ebarealistlike lubadustega ja tühipaljaste loosungitega.
Usaldussuhe saab olla ainult vastastikune. Parlament ja valitsus ei saa jääda lootma kodaniku usaldusele riigi suhtes, näidates oma käitumisega välja usaldamatust kodaniku vastu. Väljendugu see siis karistuste karmistamises, intensiivsemas sekkumises inimeste eraellu või valimisõiguse piiramises. Oleks väär summutada rahva angsti nagu see viitaks anarhiale, omavolile ja massipsühhoosile. Õigus toimib sotsiaalses keskkonnas ning peab selle põhiväärtuste ja aluspõhimõtetega arvestama.
Tihti tundub mulle hoopis, et poliitikute tegevus on suunatud just sellele, et neid ei usaldataks. Näiteid omavahelisest kemplemisest ei ole vaja otsida kaugemalt kui ülemöödunud nädala võimuvahetusest pealinnas, vastutustundetusest suviste viljavargustega seoses, õiguskuulekuse peale vilistamisest Riigikogu liikmete poolt kuuludes riigi äriühingute nõukogudesse, jne, jne. Räägitakse küll poliitilise vastutuse tähtsusest, samas aga arvestatakse, et rahva mälu on lühike. (Üldist poliitilist usalduskriisi illustreerib ka aina uute parteide areenile astumine iga valimistsükli ümber saades, sest olemasolevad erakonnad on suutnud end rahva silmis diskrediteerida, mis demokraatia stabiilsust ja kvaliteeti arvestades on väga kahetsusväärne.)
Saksamaal läbiviidud küsitluste põhjal on kodanike usaldus seostatud hinnanguga demokraatlike esindusorganite tööle. Kui veel 30-40 aastat tagasi oli 50-60% elanike hinnang parlamendiliikmete tööle positiivne, siis 2001. aastal oli seda meelt vaid 28%. Ülekaalukalt (rohkem kui kolmandiku küsitletute puhul) ollakse seisukohal, et parlamendiliikmed esindavad isiklikke huvisid ning vaid 25% arvates rahva huvisid.
Nagu ka mina eelpool viitasin, tuleb taolise võõrandumise peatamiseks otsida võimalusi kodanike vahetuks kaasamiseks õigusloomeprotsessi, eesmärgiks rahva ja tema esindajate vaheliste kontaktide taastamine, tulemuslik koostöö, usalduse suurenemine ja lõppkokkuvõttes toimivad seadused. Kodanike usaldus ning ühtsele heaolule orienteeritus koos parlamendi ja tema liikmete erialase kompetentsusega on eelduseks reaalselt toimivale parlamentaarsele demokraatiale.
Tänase konverentsi korraldajad on küsinud, kuivõrd põhineb usaldus riigi vastu inimeste kogemusel nende põhiseaduslike õiguste ja vabaduste tagamisest. Täiendaksin antud küsimust, kuivõrd põhineb kodanike usaldus riigi vastu nende asjaajamiskogemustest ametnikega riigi või kohaliku omavalitsuse institutsioonides. Siit tuleneb kolmas oluline printsiip riigi mõiste sisustamisel (mis võib küll näida vastukäiv eelmisele), et ka ametnik peab nägema end kui riiki – mitte kui riiki riigis, vaid kui riiki, kelle kohuseks on inimeste õiguste ja vabaduste tagamine. Vaba inimene on õiguse kandja (subjekt) ja mitte adressaat (objekt). Õigusriigis on inimene eesmärgiks ja riik vahendiks.
Olen ka varemalt rääkinud avaliku sfääri inimsõbralikkusest ja ametnike rollist selle loomisel. Levimas on mudel kliendist kui kuningast ka avalikus sektoris. Julgen arvata, et see mudel jääb saavutamatuks eesmärgiks kui ametnikud ja inimesed jäävad rääkima erinevat keelt, kui ametnikud ei vaevu inimeste muredest aru saama või neile inimkeeli vastama.
Üheks oluliseks aluseks õigusruumi inimsõbralikkusele on õigusselgus, millest aga Eestis paraku vajaka jääb. Keel, milles riik tänasel päeval inimesega räägib, on tihti ebavajalikult komplitseeritud. Ühelt poolt on probleemiks seaduste tekstid, mis tavakodanikele arusaamatuks võivad jääda. Olgu näitena toodud, kuidas vahel minnakse konkreetse legaaldefinitsiooni andmise asemel lõputu viitamise teed. Otsides kehtivast õigusest looma või hulkuva looma definitsiooni, viitab valitsuse määrus loomakaitseseadusele, loomakaitseseadus loomatauditõrje seadusele, mis omakorda viitab veterinaarkorralduse seadusele. Analüüsides norme koosmõjus, võib jõuda kummaliste tulemusteni.
Teiselt poolt on tihti süüdlasteks ka ametnikud, kes kasutavad liigselt kantseliiti või lükivad paragrahve neid sisuliselt pöördujatele selgitamata. Keerulise keelekasutuse taha võib tihti varjuda ka ametnike teadmatus ja hoolimatus süveneda inimeste probleemi, millega ma õiguskantslerina olen palju kokku puutunud. Näiteks pöördus minu poole üks inimene, kes pensioniameti edastatud asjassepuutumatu ja eksitava info tõttu arvas, et tema pension ei kuulu ümberarvestamisele. Murelikuks teeb mind just nimelt mittevaevumine inimese probleemi süüvida ja selle tõeliseid põhjuseid mõista. Kui inimene ei suuda oma probleemi piisavalt täpselt seaduste ja ametnike kõnepruuki kasutades edasi anda, siis jääb ta kafkalikult erinevate asutuste vahele pendeldama.
IV Milles seisneb paradoks
Eelnevalt üritasin anda ülevaadet, millisena näen õiguskantsleri rolli riigi ja kodaniku vahelise usalduse loomisel ning millistele valupunktidele sellest tulenevalt oma töös erilist tähelepanu pööran. Nüüd aga kõne pealkirjas sisalduva küsimuse juurde – miks võib õiguskantsleri tegevus usalduse saavutamisel näida paradoksaalne.
Pärast minu käesoleva aasta ülevaadet Riigikogu ees on avalikkuse ees tõstatatud küsimus, kas õiguskantsler mitte ei vii rahvast riigist kaugemale, kas esitades oma kriitikat riigivõimu suhtes ei süvenda ta kodaniku usaldamatust riigi vastu. Olen tõesti ka ise antud dilemmale mõelnud ning selles küsimuses peitub analüüsimist vääriv problemaatika. Raske on õiguskantsleril balansseerida järelevalvet ja koostööd, nii et see töötaks ka kogu riigi legitiimsuse ja kodanike usalduse tõstmise nimel.
Kas õiguskantsleri usaldatavus tuleb teiste, järelevalvealuste institutsioonide, arvelt? See võib nii näida. Kriitika tekitab kriitikaaluste vastu ikka pahameelt. Ent see on minu töö. Minu tegevuse aluseks, piiriks ja eesmärgiks on Eesti Vabariigi Põhiseaduse sätte ja mõtte ülimuslikkuse kaitsmine. Kui mul õnnestub suunata riigivõim tagasi oma põhiseaduslikesse raamidesse, teen teene ka riigi usaldusväärsusele.
Tegutsedes põhiseaduse piires, ei anna riigivõim alust ka põhiseaduslikkuse järelevalve institutsiooni sekkumiseks. Väljaspool põhiseaduse piire puudub aga nii Riigikogul kui mistahes riigivõimu organil igasugune legitimatsioon. Riigivõimu organ, mis on sattunud õiguskantsleri ettepanekute või soovituste adressaadiks ehk seetõttu ei väärigi usaldust. Siit järjekordne soovitus nii Riigikogule kui järelevalvealustele asutustele – üritada mitte sattuda õiguskantsleri kriitika alla. Üldjuhul seetõttu ka õiguskantsleri ettepanekuid ja märgukirju arvestatakse – kodanikupoolse usalduse loomise nimel on riigi ja kohaliku omavalitsuse asutused nõus ise oma vigu tunnistama ning viima oma õigusaktid või tegevuse kooskõlla põhiseadusega.
Avalikkuse tähelepanu alla jõudvad õiguskantsleri menetlused on vaid jäämäe tipp – enamus minule saabuvaid kaebuseid on võimalik lahendada ära koostöövormis, osutades selgituste ja lahendusettepanekute abil rahvaasemike või ametnike tähelepanu vajakajäämistele ning jõudes ühiselt lahendusteni, mis tagavad inimeste põhiseaduslikud õigused ja vabadused.
Samas on kurb, et on juhte, kui õiguskantsleri abistavat kätt ja koostööd võetakse põhjendamatu kriitikana, poliitikasse sekkumisena ning abist öeldaks ära. Seda, kes ei taha abi, on raske ka abistada. Kui koostöised lahendusvariandid ei ole erinevate institutsioonide poolt heakskiitu leidnud, on avalik kriitika õiguskantsleri poolt viimane meede. Ombudsmani töömeetodite hulka ei saa kuuluda sanktsioonid, seega ongi institutsioonide mõistmatuse puhul ise oma vigu parandada õiguskantsleri ainsaks väljundiks pöörduda avalikkuse poole ja teha kõva lärmi, tekitades nii häbitunnet ja tõstes vastutustunnet kodanike ees.
Olen üritanud oma kriitikat keskendada ja piirata kõige olulisemale, ent seda jõulisemalt. Just pidev näägutamine järelevalvealuste asutuste kallal ka iga väiksema probleemi puhul õõnestaks kodanike usaldust ning kannataksid kõik, eesotsas riigi legitiimsusega. Samuti püüan mitte ainult näppu viibutada, vaid ka positiivset välja tuua, sest õiguskantsleri kiitus mõjub veel paremini. Näiteks külastasin sel nädalal Tilsi Lastekodu, mille head elamistingimused, mitmekülgsed vaba aja veetmise võimalused ning individuaalse lähenemise iga kasvandiku arengule tooksin eeskujuks teistele laste hoolekandeasutustele. Ääremärkusena sooviksin siin ka ajakirjandust üles kutsuda kajastama rohkem positiivset meie elus, mis aitaks tunnetada paremini seda, mis meie riigis on usaldust ja samastumist väärt.
Nüüd juba mitmete valimiste järel peaks olema selge, et õiguskantsleri kriitika eesmärk ei ole kasvatada enda populaarsust, vaid aidata kaasa demokraatia printsiipide kinnistumisele, võimude lahususe, hea halduse tava jm demokraatlike põhiväärtuste arvestamisele ning seeläbi kodaniku usaldusele riigi vastu, kodaniku ja riigi üheks saamisele.
Samas tõstab õiguskantsleri kriitika riigiasutuste aadressil kodanike usaldust, et vajakajäämised ei jää tähelepanuta. Taoline järelevalve näitab inimestele, et süsteem toimib, et põhiseaduse vastuolus olevad normid saavad üle vaadatud, et inimeste põhiõigused ja vabadused on ametnike tegevuses tagatud ja väärhaldus esile toodud ning korrigeeritud. Mis omakorda tõstab riigi kui terviku legitiimsust, usaldusväärsust ja sellega samastumist. Samuti on õiguskantsleri sõnal kaalu kodanike veenmisel juhtumite puhul, kus põhiõiguste ja vabaduste rikkumist või põhiseadusevastasust ei tuvastata. Seega kaitseb õiguskantsler otsustajaid ja ametnikke ka põhjendamatu pahameele eest ning kinnitab õiguspäraste otsuste ja tegude paikapidavust.
Õiguskantsleri paradoksaalset rolli Eesti riigis ja talle asetatud vastakaid ootusi võib vaadelda ka läbi tema kahetise pädevuse. Tegutsedes nii põhiseaduslikkuse järelevalvajana kui ombudsmani funktsioonides, peab õiguskantsler siduma ühes institutsioonis kaks väga eripalgelist ülesannet, nö ajama kahte erinevat liini. Ühelt poolt pakub konstitutsioonikontroll mulle ombudsmani väljundite kõrval täiendavaid vahendeid ühiskonna probleemide lahendamisel, teiselt poolt võib aga õiguskantsleri dualistlik mudel kahjustada peenetundelisust eeldavate ombudsmani ülesannete täitmise efektiivsust. On võimalik, et vastandumine Riigikogule hakkab õõnestama õiguskantsleri autoriteeti ombudsmanina, sest viimase puhul on äärmiselt oluline nii rahva, täidesaatva kui ka seadusandliku võimu usaldus. On tõsi, et ombudsmanina pean ma viima kodaniku ja riigi üksteisemõistmiseni, tuues nad teineteisele lähemale, kuid vastandudes parlamendile, valitsusele ja kohalikule võimule konstitutsioonikontrolli raames, võib efekt, vähemalt sotsioloogilises mõttes, olla vastupidine. Siiski on praktika näidanud, et õiguskantsleri erinevad ülesanded on üksteist täiendanud. Tihtipeale on just ombudsmani menetluses üksikjuhtumi uurimisel ilmnenud, et väärhalduse põhjusteks on vead ja vastuolud õigustloovates aktides. Sellistel juhtudel annavad just konstitutsioonikontrolli vahendid mulle võimaluse efektiivsemalt teostada ombudsmani funktsiooni ja seeläbi tuua riik kodanikule lähemale. Seega väiteid, et õiguskantsler lõhestab rahva usaldust riigi vastu, tuleb kindlasti vaadata institutsiooni funktsioonide kontekstis ning hinnata kas ja kuidas neid funktsioone on täidetud. Liiatigi arvestades, et usaldus kodaniku ja riigi vahel ei sõltu ainult õiguskantslerist, vaid esmajärgus ikkagi riigivõimu teostajatest, sellest kuidas ja kelle huvides riik tegutseb.
V Usaldusuuringutest
Vastust küsimusele, kas õiguskantsleri usaldatavus tuleb teiste riigiinstitutsioonide arvelt, võib otsida usaldusväärsuse uuringutest, mis näitavad, et õiguskantsleri ja teiste institutsioonide usaldatavus ei ole omavahel pöördvõrdelises seoses. Pigem on proportsioon erinevate institutsioonide usaldusprotsendi vahel jäänud enam-vähem samaks. (Kui valitsuse usaldus kõigub 55 ja Riigikogu oma 50 protsendipunkti ümber, siis õiguskantsleri usaldus püsib 70% kandis.) Näiteks märtsis 2004 oli õiguskantsleri ning valitsuse ja Riigikogu usaldatavuse vahe vastavalt 15 ja 17 palli, augustis 16 ja 20. Võrreldes aastaga 2001 on suhe jäänud samaks, mil see oli 17% valitsusega ja 16% Riigikoguga. Seega võib täheldada tendentsi, et usaldus kõikide riigi ja avalike institutsioonide vastu on aastatega kasvanud.
On ka üldteada, et mittepoliitilised (sh esindus- või järelevalve funktsiooni täitvad) institutsioonid koguvad tunduvalt kõrgema usalduse kui institutsioonid, mis on seotud poliitikaga. Sotsioloogid on samuti leidnud, et enamuste institutsioonide usaldusväärsus sõltub üldisest poliitilisest olukorrast, vaid kaitsestruktuuride (kaitsejõud, piirivalve, politsei, kohtud) oma sõltub nende endi tegevusest. Seega on üleüldise usalduskasvu võti peidetud süsteemi kui terviku toimimisse, kus võimude lahususe ja tasakaalustatuse printsiibist lähtudes täidavad kõik neile pandud funktsioone parimal võimalikul viisil, tagades nii poliitika demokraatlikkuse, stabiilsuse, läbipaistvuse ja kontrollitavuse.
Samas tuleb aga avaliku arvamuse ja usaldusväärsuse uurimustest välja hoopis teine ja ohtlikum tendents, mille sõnastaksin kui informatsioonilise kihistumise. Illustreeringuks toon ära sotsiaalse läbilõike õiguskantsleri institutsiooni usaldavatest ja tema tegevusest informeeritud inimestest.
Kõige suurem on usaldus kõrgharidusega 30-39 aastaste hulgas, kelle sissetulek on üle 3000 krooni ühe pereliikme kohta. Kõige vähem usaldab õiguskantslerit 40-49 aastane põhiharidusega inimene kelle sissetulek ühe perekonnaliikme kohta on vähem kui 2000 krooni. Sarnaselt, õiguskantsleri tegevusest on kõige enam informeeritud kõrgharidusega 20-60 aastane EV kodanik kelle sissetulek ühe perekonnaliikme kohta jääb vahemikku 2000-3000 krooni. Kõige vähem on informeeritud põhihariduse 15-19 aastase ja vanemad kui 60 aastased, kelle sissetulek ühe perekonnaliikme kohta on vähem kui 1000 krooni. Üsna samajooneline on informeeritus õiguskantslerile pandud ülesannetest.
Eeltoodu puhul torkab teravalt silma seos informeerituse ja usalduse vahel – usaldus tekib teadmisest ja usaldamatus tuleneb teadmatusest – need kes on rohkem informeeritud usaldavad ka rohkem ja vastupidi. Seetõttu on oluline erinevate riigiinstitutsioonide pädevust ja tegevust tutvustada. Enamus inimeste suhtes tehtud otsused on küll seadustest ja muudest aktidest lähtuvad, ent inimestes võivad nad tekitada vastuseisu ja ebaõiglusetunnet, kui neid pole piisavalt ja selgelt rahvale põhjendatud. Seega oluliseks eelduseks usalduse tekkimisel on tagada, et riigivõimu sammud oleksid eesmärgistatud, kaalutletud ning arusaadavad. Samuti ei tohi tähelepanuta jätta erinevate institutsioonide reaalsete võimaluste selgitamist, et võimuesindajate lubadused ja rahva ootused vastaksid tegelikkusele.
Taolisel informatsioonilisel kihistumisel võivad olla veelgi laiemad tagajärjed kui usalduse kriis. Eeltoodud uurimuse tulemused näitavad, et just kõrgema hariduse ja sissetulekutega inimesed omavad ka rohkem infot, mille tulemusena on nad võimelised tegema informeeritumaid valikuid kui teised ja seeläbi realiseerima paremini rahvale antud võimu ning rakendama eneseteostuse võimalusi. Kui teave on piiratud võib sellest saada edu pant vaid valitud seltskonnale. Seega toob informatsiooniline kihistumine kaasa ka poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku kihistumise, mis on aga demokraatliku õigus- ja sotsiaalriigi arengut pärssiv.
VI Kokkuvõte
Kas usaldusest on Eesti riigis vajaka – võib nii öelda küll. Kas see tuleneb demokraatia defitsiidist – seda väita oleks liiast. Küll võib aga rääkida demokraatia kvaliteedi puhul solidaarsuse, mõtestatuse, eetika ja aususe defitsiidist, ning sellest tekkivast usaldamatusest.
Nagu varasemas rõhutasin on usaldus riigi vastu üks demokraatia kvaliteedi võtmetest. Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel toimivad põhiseaduslikud institutsioonid moodustavad ühise ansambli, kus igal ühel on mängida oma pill.
Õiguskantsler ei asu sellest kooslusest väljaspool, ta on osa riigist – kui tema täidab talle seadusega pandud kohustusi nii nagu kõik teised riigiinstitutsioonid, toimib ka riik tervikuna ning kasvab kodanike usaldus. Seepärast on minu põhiseadusest tulenev (püha) kohus algatada demokraatia kaitseks valimisõigust kitsendavate õigusaktide põhiseaduslikkuse järelevalve.
Demokraatia kaitsmine maksab, kuid demokraatiat maksab kaitsta.