Allar Jõksi kõne "Päästeametnik ja isiku põhiõiguste kaitse" tuleohutusjärelevalve aastakonverentsil 6.12.2007 Tartus
Kõigepealt tahan ma tänada teid võimaluse eest siin teie ees esineda. Esialgu ma kahtlesin tõsiselt, mida erilist oskan teile teie töö kohta öelda. On ju minu töövälised kokkupuuted tuleohutusjärelevalvega olnud pinnapealsed. Aasta tagasi, kui häiresignaal huilgama hakkas ja turvameeskond minutiga kohale jõudis, jõudis minunigi arusaam, et kaminat kütma asudes tasub ka siiber lahti teha. Tööalaseid kokkupuuteid on tuleohutusjärelevalve osas aga väga vähe, kuna päästeametnike peale palju ei kaevata.
Küll aga näen ma õiguskantsleri ja teie koostöövõimalusi ja mitmeid ühiseid huvipunkte. Toon selle kohta ühe näite: möödunud nädalal viibisin kaks päeva Ida-Virumaal ja kontrollisin põhiõiguste ja vabaduste tagamist ühes lastekodus ja Narva haigla psühhiaatriakliinikus. Vahetult enne oli haiglas kontrolli teostanud tuleohutusjärelevalveametnik, kelle hinnangul on tegemist potentsiaalse krematooriumiga.
Õiguskantsleril ja tema nõunikel puuduvad eriteadmised tuleohutusest. Oma kontrollkäikudel on meil seetõttu hea tugineda järelevalveasutuste poolt koostatud ettekirjutustele. Me oleme ju teiega ühe asja eest väljas - kaitsta põhiseaduslikku õigust elule, tervisele ja omandile. Õiguskantsleri fookuses on eelkõige erinevate sotsiaalhoolekande asutuste ja nn kinniste asutuste kontroll, aga ka koolid ja lasteaiad. See on üks osa meie koostööst.
Kahjuks olen nii sageli kohanud suhtumist, nagu kõik need eeskirjad ja nende täitmata jätmise eest tehtud ettekirjutused on tühi ja mõttetu bürokraatia. Sellega ei saa mingil juhul nõustuda.
Statistika kõneleb iseenda eest:
• August 1991: Vääna-Viti vanadekodu põleng 6 hukkunut
• Veebruar 1996: põles Tallinna psühhiaatriahaigla üks ravihoone 8 hukkunut
• Aprill 1997: tulekahju Pärnumaal Halinga turvakodus 8 hukkunut
• 1999. Leningradi rajoonis asuvas psühhiaatriahaiglas puhkes tulekahju 19 hukkunut
• Aprill 2006: põles Sillamäe sotsiaalmaja 5 hukkunut
• Detsember 2006: hukkus Moskva narkovõõrutuskliiniku põlengus 45 hukkunut
• Jaanuar 2007: Soomes Pitkäniemi psühhiaatriahaiglas põleng 17 vigastatut
• Veebruar 2007: põles Lätis Alsunga linnas hooldekodu 26 hukkunut
• Märts 2007: Musta mere Jeiski linnas vanadekodu põleng 63 hukkunut
• Juuni 2007: Omski oblasti vanadekodu põleng 10 hukkunut
• November 2007: Tuula oblastis vanadekodu põleng 31 hukkunut
Tean, et üks tõsine dilemma tuleohutusjärelevalveametnike tegevuses seisneb küsimuses - mida ette võtta siis, kui ettekirjutust ei täideta?
See on väga aktuaalne küsimus ka minu igapäevases tegevuses. Kas arestimaja kinni panna ja kõik kinnipeetavad vabaks lasta, kui seal valitsevad ebainimlikud tingimused? Või veelgi äärmuslikum ja utreeritud näide. Kas Eesti Kaitsevägi laiali saata, sest meil siiamaani puudub põhiseaduses ettenähtud kaitseväekorralduse seadus ja seetõttu on paljude kaitseväe tegevuse aluseks olevate alamalseisvate õigusaktide legitiimsus kaheldav?
Dilemmale vastuse leidmine on küsimus järelevalve “poliitika“ kujundamisest. Kui riigiasutus või kohalik omavalitsus vastab, et neil ei ole raha ettekirjutuse täitmiseks, mida teha siis? Sunniraha? Trahv? Või viia asi alluvuskorras ministri või valitsuse tasandile? Objekt sulgeda? Olla leebe ja oodata? Kui mitu ettekirjutust peaks siis tegema? Kuidas kaalutleda? Millal on kaalutlusõigus kahanenud nullile, ehk teisisõnu: millised asjaolud tingivad objekti vältimatu sulgemise?
Üheksa küsimust ühegi vastuseta. Selles mõttes vastuseta, et seadusest vastuseid ei leia. Ja ei peagi. Vastasel juhul teeks seaduse tõlgendamise raske töö ära masinad. Miks on eelnimetatud üheksa küsimust keerulised?
Esiteks ei ole õigus alati selge. Eesti õiguses leiab piisavalt õigusakte, mis selge definitsiooni asemel on läinud lõputu viitamise teed. Otsides kehtivast õigusest looma või hulkuva looma definitsiooni, viitab valitsuse määrus loomakaitseseadusele, loomakaitseseadus loomatauditõrje seadusele, mis omakorda viitab veterinaarkorralduse seadusele. Analüüsides norme koosmõjus, võib jõuda kummaliste tulemusteni.
Teiseks jätab seadus järjest keerulisemaks muutuvas maailmas ametnikele kui seaduse kohaldajale sageli laia otsustusruumi. Puutub ju ametnik seadust rakendades tihti kokku määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamisel saavad määravaks eetilised tõekspidamised – olgu siinkohal nimetatud vaid sellised määratlemata õigusmõisted nagu „avalik huvi, avalik kord, head kombed”. Teie tuleohutusjärelevalvena tajute vahet täpselt kirjeldatud tuleohutusnõuete ja muu tuleohu vahel.
Kui seaduse rakendajale on jäetud seadusandja poolt kaalutlusõigus, siis selle olemus ja kvaliteet sõltub eelkõige õiguse kohaldaja väärtushinnangutest. Kuid oma pädevuse piirides otsuste langetamisel pole ametnik aga vaba, vaid peab arvestama põhiseadusest tulenevaid nõudeid, eelkõige põhiõiguste ja –vabaduste kaitse vajadust. Seaduse puudujääke ja lünkasid peab täiendama ametniku sisemine õiglustunne ja arusaam sellest, mis on õiglane ja hea.
Loodan, et Eesti ühiskonnas maad võttev hoolimatus, sallimatus, küünilisus ei mõjuta ametnike väärtushinnanguid. Ainult sellisel juhul suudavad ametnikud tegutseda kooskõlas hea halduse tavaga. Mis on hea halduse tava?
Üldistatult koosneb hea haldustava kahest osast:
1)Põhiseaduses, seadustes ja muudes õigusaktides kirja pandud reeglid halduse toimimise kohta
2) Kirjutamata reeglid, tavad ja väärtushinnangud, mida ühiskonna liikmed järgivad.
See ongi see, millest ma tahan teiega oma mõtteid jagada. Kehtivas õiguses on palju reegleid, mille täitmine on kohustuslik. Kuid kirjutamata kujul on olemas veel rohkem printsiipe, põhimõtteid, mis peavad ametnikku aitama kui tuletorn läbi kohati sogase ja tormise õigusmere. Olgu siinkohal märgitud vaid inimväärikus, õiglus, õigusriigi –ja sotsiaalriigi põhimõte.
Toon selgitused mõned näited minu praktikast. Joobes inimene on teel baarist koju, kui teda tema kodu läheduses peatab politseipatrull. Inimene toimetatakse väärteoprotokolli koostamiseks politseijaoskonda. Tema rikkumiseks märgitakse protokollis „kerges joobeseisundis viibimine avalikus kohas”. Pärast seda palutakse inimesel jaoskonnast lahkuda ja minna koju. On vältimatu, et selleks peab inimene naasma tänavale ehk avalikku kohta, olles endiselt joobes ning viibides nüüd oma kodust oluliselt kaugemal kui hetkel, mil politsei ta „tabas“.
Siinkohal konkreetse kaasuse üksikasjadesse süüvimata võib öelda, et kehtivate seaduste kohaselt oli politsei selline käitumine „ juriidiliselt korrektne“. Kuid ometi tekib küsimus, kas politsei poolt valitud lahendus oli selles olukorras põhiõiguste aspektist parim?
Teine näide: õiguskantsleri poole pöördus avaldaja, kelle 16-aastane tütar tabati ühel novembri hilisõhtul kl 22 paiku Tallinna ühistranspordis sõitmas ilma bussipiletita. Bussipilet tütarlapsel tõepoolest puudus. Bussipiletite kontrollimise õigus on Tallinnas halduslepingu alusel üle antud eraturvafirmale AS Falck Eesti. Turvafirma töötaja palus tütarlapsel bussist väljuda, et koostada väärteo protokoll. Liinibuss sõitis mõistagi ära. Pärast protokolli koostamist lahkusid ka turvafirma töötajad oma sõidukiga, jättes tütarlapse maha n.ö teise linna otsa.
Seadus ei näe iseenesest ette sõnaselget kohustust menetlusalust isikut transportida. Seega juriidiliselt oli kõik korrektne. Asusin siiski seisukohale, et "mõistlik inimene saab aru, et hilisõhtul linnas liikumine võib olla ohtlik nii alaealisele kui ka täiskasvanule. Seega ei olnud AS Falck Eesti töötajate tegevus avaldaja jätmisel hilisõhtul üksi keset linna kooskõlas isiku hoolimisest ja isiku inimväärikuse austamisest lähtuva PS §-st 14 tuleneva hea halduse põhimõttega. Asjaolu, et ta võis olla toime pannud mingi rikkumise, ei oma siinkohal tähendust. Avalikku võimu teostava isiku hoolimatut suhtumist inimesse, mis võib lõppeda ohuga tema varale, tervisele ja elule, see ei õigusta."
Sellised olukorrad nagu osundatud näidetes võivad juhtuda kahel põhjusel:
1) Rakendatavad normid on väga detailsed- nn nelja meetri nõue. Aga kui on 3 meetri ja 87 cm? Mida siis teha? Karistada? Või hoopis selgitada? Ärge unustage, et mõtlemine pole ametnikel eesti Vabariigis veel keelatud!
2) Kui normi ei ole. Kas ametnik paneb silmad/kõrvad kinni ilmselgete puuduste ees, mis võivad ohu luua?
Sellises olukorras on eriti vajalik, et seaduse puudujääke täiendaks tuleohutusjärelevalveametniku sisemine õiglustunne ja arusaam oma rollist põhiõiguste ning –vabaduste kaitsjana. Ka korrakaitseseaduse eelnõu ideoloogia eeldab igalt järelevalveametnikult sisemist vastutustunnet ja põhiõiguste teadvustamist. Korrakaitseseaduse eelnõu kohaselt on ametniku töös väga olulisel kohal põhiõiguste kaalumine ning vastavalt selle õiglase otsuse langetamine.
Ohtu tuleb hinnata tulenevalt oma ametikoha eesmärgist. Kas ametnik peab juhinduma AINULT oma ametijuhendist? Kui te oma kontrollkäigu jooksul hooldekodus näete midagi, mis on ilmselgelt vastuolus inimväärikuse austamise põhimõttega?
Hooldekodu või erikooli eraldusruumis loomulike vajaduste rahuldamiseks nurka seatud sinine ämber on kindlasti üks verstapost, millega annab mõõta meie riigi suhtumist inimesesse, tema väärikusse. Ma ei taha siin täna rääkida vanuritest, kes seotud voodite külge või puudega poisist, kes peab päev päeva järel õhtusse saatma käed selja taha seotuna. Kas jääte ükskõikseks ja pigistate silmad kinni?
Te olete andnud ametivande: "Tõotan olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale ning kohusetundlikult ja täpselt täita ülesandeid, milleks usaldatud amet mind kohustab."
Hea ametnik ei ütle JOKK, ei kontrolli vaid oma rida, ei ole silmaklappidega. Ametivandes sõnastatud „põhiseaduslik kord” tähendab põhiseaduses sisalduvate väärtuste austamist. Ametnik fikseerib puuduse, kui see on nt hoopis kohaliku omavalitsuse pädevuses, näiteks varisemisohtlik ehitis, teavitab ehitusjärelevalvet. Või tehnilise järelevalve inspektsiooni, kui on puudulik, kuid mitte veel tuleohtlik elektripaigaldis.
Siit jõuan ma välja minu ja teie vahelise koostöö teise tahuni. Kui te näiteks hooldekodus leiate, midagi, mis teie arusaama kohaselt pole inimväärse kohtlemise nõudega kooskõlas - siis andke sellest teada.
Lõpetuseks
Eesti riigis pole enam puudus mitte rahast ega regulatsioonidest. Küll võib aga rääkida mõtestatuse ja eetika defitsiidist, ning sellega kaasnevast hoolimatusest.
Liigne juriidilisus ja sõrmega paberis kinni olemine ei tohi takistada üldinimlike väärtuste tajumist. Ehk ametnik ei peaks üksnes järgima seaduse sõna, sulgedes samal ajal silmad seaduse mõtte ees.
Sellest tulenevalt peaks ka iga tuleohutusjärelevalveametnik tunnetama oma rolli ühiskonnas – olla kaitsja ja abistaja, mitte üksnes ning esmajoones represseerija ja karistaja. Soovin teile edu oma rolli mõtestamisel. See oleks ka üks võtmetest demokraatia kvaliteedi tõstmisel.
Olgem ametnikud, aga jäägem inimeseks!