Allar Jõks, kõne puuetega inimeste päevale pühendatud konverentsil 02.12.2007
Austatud Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees, lugupeetud minister, head inimesed!
Tervitan teid puuetega inimeste päeva puhul! See on päev, mida küll igas Eestimaa kodus veel ei teata ega tähistata. Vähemalt mitte nii, nagu lastekaitsepäeva või peatselt saabuvat inimõiguste päeva. Kõiki neid päevi ühendab üks ja sama küsimus - kuidas hakkama saada inimeseks olemise talumatu kerguse, aga veelgi enam raskusega.
Aeg-ajalt, kui meie suhtes on käitutud ülekohtuselt, alandavalt või hoolimatult, küsime me kõik endalt: „Kas mina siis polegi inimene, kellel on oma väärikus, arvamus ja unistused?!“
Õiguskantslerina tuleb mul sama küsimus esitada võimulolijatele kõige haavatavamate ja tõrjutumate kaitseks. Just nende kaitseks, kes ei saa kõneleda palumata ega paluda kõnelemata.
Oma peatselt lõpusirgele jõudva seitse aastat kestnud ametiaja tegevuse võingi seetõttu kokku võtta ühe lausega: olen järjepidevalt ja avalikult, mõnikord ka valusalt küsinud, mida tähendab inimeseks olemine. Ja proovinud suunata sedakaudu riiki tegudele, et tagada inimestele väärikas elu.
Et eelöeldu ei jääks paljasõnaliseks, toon mõned näited. Olgu öeldud, et kõike, mida õiguskantsler on teinud Eestimaa inimeste jaoks, on ta teinud ka puuetega inimeste jaoks. Selles mõttes ma palun õiguskantsleri töö hindamisel mõistvust. Õiguskantsleri ja tema tublide nõunike töö jääb sageli nähtamatuks. Seda tööd ei saa üldjuhul mõõta kroonides. Ega hinnata hüüatusega „Tehtud!“, kui seadusandja on õiguskantsleri sekkumise tulemusena võtnud vastu uue seaduse või muutnud vana. Või kui Riigikohus on mõne seadusetähe põhiseadusega vastuolus olevaks ja seetõttu kehtetuks tunnistanud.
Õiguskantsleri ja tema abiliste roll on hoopis tagasihoidlikum. Mõnes mõttes sarnaneb see roll filosoofi omaga. Ka meil tuleb sageli küsida, miks asjad on nii, nagu need on. Mitte piirdudes tõdemusega, et nii on see alati olnud. Muide, selle küsimusega annab mõnikord suisa mägesid liigutada. Seda juhul, kui küsimus on veenvalt esitatud ja suunatud õigele isikule, olgu see Riigikogu, Riigikohus, ministeerium või pensioniamet.
Näiteks piisas vaid küsida erivajadustega laste koduõppele suunamise kohta, kui Haridus- ja Teadusministeerium hakkas uurima, kui palju on üldse lapsi koduõppele suunatud. Nagu me hiljaaegu lehtede vahendusel teada saime, on koduõppel tervislikel põhjustel üle 1000 lapse. See teadmine pani ministeeriumi astuma samme, et muuta kehtivat koduõppe korda nii, et lapsi ei suunataks kergekäeliselt kodus õppima.
Selles valguses tahan öelda, et väikestest asjadest saavad alguse suured. Ja see, et õiguskantsleril ei ole võimu otsustada, kuidas riigis asjad käima peaksid, ei muuda õiguskantsleri ega tema ametnike tööd mõttetuks.
Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmisel on rahvas sõnastanud kõige olulisemad põhimõtted, millest tuleb kõigil juhinduda. Need on inimväärikus, demokraatlik riigikorraldus ja sotsiaalriigi põhimõtete järjepidev arendamine. Õiguskantsleri ülesanne on neid põhimõtteid kaitsta.
Inimväärikusega seoses tahan meenutada hoolekandeasutustesse ja kinnipidamisasutustesse korraldatud kontrollkäike. Hooldekodu või erikooli eraldusruumis loomulike vajaduste rahuldamiseks nurka seatud sinine ämber on kindlasti üks verstapost, millega annab mõõta meie riigi suhtumist inimesesse, tema väärikusse. Ma ei taha siin täna rääkida vanuritest, kes seotud voodite külge või puudega poisist, kes peab päev päeva järel õhtusse saatma käed selja taha seotuna.
Demokraatia põhimõtte tagamiseks olen aastaid rääkinud kodanikuühiskonna tugevdamise ja erakondade rahastamise läbipaistvuse vajadusest.
Inimesele, kelle põhimureks on selles heitlikus ja ettearvamatus maailmas ellujäämine ja hakkamasaamine, võib erakondade rahastamisega tegelemine tunduda elukauge ettevõtmisena. Tegelikult puudutab see kõige otsesemalt meid kõiki.
Põhiseaduse järgi elame me riigis, kus igaühel peab olema võimalus mõjutada meie kõigi elamise-olemise keskkonda. Otsustada selle üle, kuidas meie riigis asjad käivad.
Pole liiast korrata, et toimiva ja terve demokraatia aluseks on informeeritud ja läbipaistev kodanikuühiskond koos ideede ja arvamuste paljususega. Mitte alati ei jää Riigikogus heakskiidu saanud ühiskonnaelu kujundavad õigusnormid muutumatul kujul kehtima. Normis sisalduvast õiglusest või ebaõiglusest annavad märku inimesed varem või hiljem läbi ühiskonnas toimiva avatud ja mõjutamatu arutelu. Nii tuleb kuulata kodanikuühiskonna häält, kes toob otsustajateni peegelduse inimestelt endilt.
Või nagu Lennart Meri on tabavalt öelnud: „Kodanikuühiskonna ja valitsejate koostöö peaks olema justkui informatsioonikanal, mille ühes otsas on kodanikeühendused, kes kogevad valitsuse ja riigi toimimise viljakust või viljatust igapäevases elus. Kanali teises otsas on poliitilised otsustajad ja otsuste elluviijad, kelle vastutus on suur, kuid kodanike igapäevaelu tundmine kasin.“
Toimivat kodanikuühiskonda iseloomustab võimulolijate oskus ja tahe kuulata ja ka kuulda.
Aga kui mõnele otsustajatest meeldib rahva hääle asemel kuulata raha häält?
Siit jõuamegi selleni, et kodanikuühiskonda pole võimalik tugevdada, kui ei suurendata erakondade rahaasjade läbipaistvust.
Kuidas teisiti saada kindlust, et erakonnad seisavadki valijate õiguste eest, mitte aga ärihuvi, onupojapoliitika eest?
Kui valijad teaksid, kes on ühe või teise poliitilise otsuse taga, siis on nende valik poliitiliste ühenduste osas teadlikum. Teadliku valiku tegemine aga tähendab võimalust mõjutada meie kõigi elamist-olemist.
Sotsiaalriigi põhimõte tähendab, et riigi edukust ei mõõdeta mitte ainult majandusedukusega. See tähendab hoolivat riiki, kus ka kõige nõrgematest ja haavatavamatest inimestest hoolitakse. Vahemärkusena tahan öelda, et me elame juba ajal, kus puudu pole mitte rahast, vaid hoolivusest.
Sotsiaalriigis peavad kõigile olema loodud võrdsed võimalused – näiteks tervishoiuteenuse või hariduse kättesaadavusel. Õiguskantsler on alates 2004. aastast korduvalt pöördunud haridus- ja teadusministri, aga ka Riigikogu poole erivajadustega lastele hariduse tagamise asjus. Selle aja jooksul on Riigikogu muutnud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse sätte, mis keelas õpikute tarbeks eraldatud raha koolidel muudeks õppevahenditeks kasutada. See puudutas eriti valusalt just neid õppeasutusi, kus õppisid erivajadustega lapsed, kelle õppimisvahendid ei piirdu üksnes õpikutega, vaid kes vajavad muud, näiteks piktogramme. Nüüdseks seda probleemi enam ei ole ja koolid võivad neile eraldatud raha kasutada ka muuks kui ainult õpikute ostuks. Lisaks on Haridus- ja Teadusministeerium astunud esimesi aktiivsemaid samme lihtsustatud riiklikule õppekavale vastavate töölehtede kättesaadavaks tegemisel.
Ma ei saa siin küll anda veel hinnangut, kas need ja kavandatavad sammud on piisavad selle valguses, et sisuliselt alates 1999. aastast kehtima hakanud riiklikule õppekavale vastavaid õpikuid-töövihikuid-tööraamatuid-töölehti on hakatud välja andma alles nüüd, 2007 aastal.
Mida veel öelda tahan? Kui teile tundub, et teie inimõigusi kusagil asutuses ei austata, on teil alati võimalik minu poole pöörduda. Selleks tõin endaga siia kaasa minu tegevust tutvustavad vihikukesed. Siit leiate vastuse küsimusele, millega õiguskantsler tegeleb ning millises küsimuses ja kuidas ma teid aidata saan. Loodan, et see teave ei jää ainult nende seinte vahele, vaid te annate selle edasi oma liikmetele. Aga miks mitte ka kõikidele teistele, keda ma saaksin nende muredes aidata.
Ma pole kriitiline mitte ainult teiste, vaid ka iseenda suhtes. Seetõttu luban, et tulevikus on õiguskantslerit tutvustava trükisega võimalik tutvuda ka erivajadustega inimestel.
Soovin teile lootust, usku ja päikest südamesse !