Indrek Teder, kõne politsei 90. aastapäeva konverentsil

Indrek Tederi kõne "Devalveerimatud väärtused – väärtus normi sees või väärtus normi ees" politsei 90. aastapäeva konverentsil "Politsei - paikapidavate väärtuste kandja" 11.11.2008

Austatud korrakaitsjad!

Tänase konverentsi idee on suurem kui esmapilgul pealkirjast aimdub. Mis tähendavad paikapidavad väärtused? On need nõudliku ja kohustava tooniga või heale riigile omased aluspõhimõtted? Aastaid on kasutatud väärtusjurisprudentsi mõistet- lihtsustatuna -lähtumist väärtustest . Tegelikult lähtumine väärtustes on tunduvalt laiem. Kogu demokraatliku ühiskonna aluspõhimõte on lähtumine väärtustest. Väärtused ei teki ega säili iseenesest ja mul on valitud konverentsi pealkirja üle siiralt hea meel, tõdemine, et politsei lähtub väärtustest ja on paikapidavate väärtuste kandja. Väärtuste tunnustamine seondub ka Eesti ühiskonnas kõrge usaldusega politsei vastu. Ei ole reaalselt eksisteerivaid väärtusi kui puudub neisse usaldus. Omaette tähenduse omandab usaldus ja väärtus praeguses maailmas, mis just ei siple finantsusalduse ülekülluse käes. Ei sooviks visata kive pankade kapsaaeda, kuid minu subjektiivse tõdemuse kohaselt on politsei kantud väärtused paremini hoitud kui pankade poolt hoitud. Ma ei mõtle muidugi antud juhul Eesti panku.
Hea meel on mul ka võimaluse üle esitada mõned omapoolsed mõtted ja tähelepanekud, millega olen õiguskantslerina või siis lihtsalt kodanikuna kokku puutunud.
Alustan meenutusega minevikust. Veel mõned aastad tagasi presenteeris politsei kohati oma töö tulemuslikkust kinni nabitud õigusrikkujate arvuga. Mõni aeg hiljem võis märgata tooni muutust. Enam ei teatanud politsei uhkustundega, et reidis tabati tervelt 39 liiklusrikkujat. Nüüd nimetatakse see number kahetsustundega – „meie reid ei läinud hästi, kahetsusväärselt palju rikkujaid oli“. Kas uus väärtus ja kas parem kui eelmine? Minu arvates kindlasti. Sama õigusruum muutuva rakendusideega. Liikluse rahustamise operatsioonide kasutuselevõtuga ütles politsei juba selgelt välja, et järelevalve eesmärk ei ole karistada. Proaktiivseid meetmeid võib nimetada teisigi – loengud ja õppus neile, kes ei kasuta turvavööd, šokeerivad postkaardid kroonilistele kihutajatele.
Head politseiametnikud, olete seadnud eesmärgiks olla „usaldusväärne partner turvalisema Eesti loomisel“. Näen selles püüdu panna mõtteviisi muutus sõnadesse – inimesed peaksid politseiametnikus nägema partnerit, mitte esmajoones karistajat ja politseiametnik julgeb mõelda ja otsustada, mis on parim lahendus just selles olukorras. Siin on politseinik see, kes ei ütle, et tahaksin küll aidata, aga seadus ei luba. Ta lähtub mõistlikkuse, demokraatia ja õigusriigi põhimõttest ning julgeb mõelda normide eesmärgist ja mõttest ja neid julgelt rakendada. Ma ei arva, et see on kerge. Politseitöö on austamist väärt. Teie kui tipprakendaja ei saa jätta otsust langetamata, olgu siis norm selge või segane.
Täna on Riigikogu menetluses korrakaitseseaduse eelnõu, millega plaanitakse võtta vastu riiklikku järelevalvet reguleeriv põhiline õigusakt, ja viia senine reaktiivne, õiguserikkuja mõistel põhinev riiklik järelevalve üle moodsale proaktiivsele, ohu tõrjumisele ja ennetamisele suunatud järelevalvele.
Õigusruum, kuhu me tänaseks jõudnud oleme, on keeruline ja muutub üha keerukamaks. Inimesed kipuvad muutuma üha enesekesksetemaks ja ignorantsemateks. Nad ei saa alati aru õiguslike regulatsioonide sisust ega kipu mõistma vähimalgi määral, milliste ohtude vältimiseks on inimkäitumisele piire seatud. „Milleks ma pean lapse turvatooli kasutama, kui mu autol on seitse turvapatja!“, väidab last kooli sõidutanud lapsevanem. Ühe mu tuttavaga juhtus 10 aastat tagasi järgmine lugu. Politsei pidas auto kinni, arvates, et juht ei kasutanud turvavööd. Juht tõstis käed üles ja näitas, et tal on turvavöö täiesti olemas – aga see oli kinnitatud kahe käe alt, üle kõhu. Liikluspolitseinik soovis viisakalt head teed. Sel tuttaval oli aga omal üks liikluspolitseinikust sõber, kes pidas talle selle loo peale põhjaliku epistli turvavöö valesti kasutamise ohtudest. Mu tuttav rääkis, et pärast seda pole tal iial tulnud mõtet turvavööd valesti kasutada.
Tahan selle näitega esiteks öelda seda, et uue korrakaitseseaduse ootel peab iga politseinik nägema oma rolli ka inimeste õpetajana. Hea politseinik peab olema hea inimesetundja ja psühholoog, leidmaks õiget teed iga inimeseni jõudmiseks. Hea politseinik peab olema justkui hea müügimees, et veenda inimest käituma ohutul ja seaduskuulekal viisil.
Politseiniku jaoks on alati kõik väga selge. Kuidas teha aga tegelikkus ja perspektiiv inimesele selgeks nii, et ta mõistaks ja lepiks, kuidas saavutada õigusrahu? Usalduse tekitamine ja rääkimine keeles, millest inimene aru saab, on üks töömeetod, mida õiguskantslerina oma vastustes kasutan.
„Ja kuigi kõva häälega
ei lubadusi hüüa me
Siiski Teid neil murepäevil
abistada püüame“
Nii kirjutas Lõuna politseiprefektuuri juhtivinspektor Kert Kotkas vastuseks avalduse luulevormis kirjutanud tütarlapsele, mis tõi enamikele inimestele muheda naeratuse näole. Inimestele meeldis avaldajale bürokraatlike stampväljendite asemel luuleridade saatmine, kuna sellest kumas läbi empaatia varguse ohvriks langenud kannatanu suhtes. On hea teada, et sinu partner on inimlik ja kaastundlik, mitte mehaaniline teatud standardvastuseid vorpima programmeeritud masinavärk. Tahan, et inimene saaks aru. Ka negatiivseid lahendusi saab mõista ja see on õigusrahu saavutamisel oluline.
Teiseks tahan rõhutada, et oma tööd ei ole võimalik hästi teha, kui puudub selge arusaam tegelikest ohtudest, tegelikest eesmärkidest, mille saavutamisele on järelevalve suunatud. Uue korrakaitseseaduse vastuvõtmine kujutab endast politsei jaoks uut väljakutset. Siseministeeriumi hinnangul tähendab see, et „mõtlemisülesanne muutub keerukamaks“. Tõepoolest, peale politsei põhiväärtuste tuleb hakata otsima väärtusi ka normidest. Intsidendi lahendamisel ei saa piirduda grammatilise tõlgendamisega, ehk teisisõnu norida normi sõnastuse kallal. Tuleb hakata küsima, milliste kõrgemate põhiseaduslike, aga samas lihtsate ühiskonnaelu muude väärtuste kaitseks on normid kehtestatud. Seda tuleb tegelikult juba praegu teha. Politsei ei tohiks leppida ainult formaalse kontrollija rolliga. Ja ma arvan, et ega see enam nii ei olegi. Näen praktikas positiivseid arenguid. Mitmed aastad tagasi pidas politsei kinni inimesed, kes jagasid lendlehti või kandsid Falun Gongi märki riiete küljes, või siis tütarlapsed Vabariigi aastapäeva paraadil, kes 2004.a veebruaris toimunud üritusel kandsid silte viimase vaba aastapäeva kohta. Tegu olevat registreerimata avaliku koosolekuga. Nüüd peab politsei enda ülesandeks selgitada registreerimata avaliku koosoleku korral inimestele avaliku koosoleku seaduse nõudeid ega vii oma põhiseaduslikku õigust teostavaid inimesi kohe „platele“. Seda juhul, kui nende endi käitumine ei põhjusta tõsist ohtu. Vähemalt nii vastas mulle hiljuti Põhja Politseiprefektuur, mille peale ma menetluse ka lõpetasin.
Toon veel ühe positiivse näite. Eelmisel suvel tõmbas mu tähelepanu uudistesaates lugu, kus Kuressaares oli keegi pannud oma telgi püsti sõidutee ääres lillepeenra kõrvale. Politsei toimetas õigusrikkuja jaoskonda, tegi talle suulise hoiatuse, ning saatis jaoskonnast teele sõnumiga, et telk olgu olla koristatud. Sellised sündmused on mu õiguskantsleri fookuses eriti pärast 2004.a nn lapsevankrikaasust. Nimelt pidas politsei kinni Tallinna ühes elamurajoonis kaks inimest, isa ja tema täisealise poja, kes kõndisid mööda tänavat lapsevankriga, mille sees oli televiisor. Politseinikud pidasid olukorda kahtlaseks ning nõudsid dokumente nii meestelt kui ka televiisorilt. Endi dokumendid olid meestel olemas, televiisori pabereid loomulikult mitte – ei ole see ju ka nõutav! Hoolimata meeste seletustest, et teleka paberid on kodus ja kodu sealsamas ligidal, toimetati nad kinnipidamiskambrisse. Nad vabastati sealt alles 3 tunni pärast, kui abikaasal oli võimalik tulla kohale koos televiisori paberitega. No kas oli ikka meeste jaoskonda toimetamine vajalik ja mõistlik? Kahtlen.
Hiljutine Kuressaare juhtum oli seevastu hoopis teine – kuivõrd noormees telkis ringtee keskel asuva lilleklumbi vahel, hakkas politsei poolt olukorra klaarimine häirima liiklust. Seetõttu mindi asjaolusid selgitama 100m kaugusel asuvasse jaoskonda. Rändurile võimaldati kasutada politsei WC-d ja duširuumi ning selgitati, miks niisugune koht telkimiseks kõige sobivam ei olnud.
Viimasel ajal on mulle esitatavate avalduste hulgas sagenenud kaebused politsei poolt jõu või erivahendite kasutamise üle. Eelmisel aastal pidas politsei kinni noormehe, kes väljus liikluskontrolliks peatatud autost ning hakkas politseinikke pildistama. Korraldusele autosse tagasi minna noormees ei allunud. Ilmselt tekkis noormehe alkoholijoobe tõttu konflikt, mis lõppes noormehele politseijaoskonnas, kus teda hoiti käe- ja jalaraudades. Arestimaja oli juba niigi täis. See menetlus tõi kaasa selle, et lähtudes Riigikohtu praktikast, aga ka minu soovitustest koostas Politseiamet uue juhise isikute kainenemisele paigutamise kohta. Tulevikus ootab ees üheskoos selgemate piiride tõmbamine käeraudade ja füüsilise jõu kasutamise osas. Olen täiesti nõus, et kui emotsioonid on kõrgel, siis on ka politseinikul raske rahulikuks jääda, kuid olles avaliku võimu esindaja ei saa üle ega ümber põhimõttest, et jõudu võib kohaldada, aga üksnes hädavajalikus ulatuses. Mainisin juba eespool politseinikku kui psühholoogi. Ka see on oluline.
Politseipeadirektor Raivo Küüt rõhutas, et politsei lõplik eesmärk saab olla elanikkonna suur usaldus politsei vastu. „Veelgi tähtsam on aga viis, kuidas me oma tööd teeme. Üksnes inimlik, hooliv, abivalmis ja professionaalne politseiametnik tekitab inimestest usaldust ja turvatunnet.“
Tõepoolest, nõustun sellega, et politseid usaldavad inimesed on hea meelega politsei partnerid, andes politseile vajalikku teavet juhtunud intsidentidest või ohukahtlusest. Seda enam peab politsei mõtlema, kuidas tagada, et inimese kontakt politseiga jätaks meeldiva tunde.
Koostöö inimestega, nagu ka viisakas ja abivalmis suhtumine inimestesse, ei kujuta endast üksnes nn pehmeid väärtusi, mida võib soovi korral järgida või siis mitte järgida. Riigikohus on tunnustanud õigust heale haldusele kui üht põhiõigust. Õigus heale haldusele hõlmab mitmeid olulisi alapõhimõtteid, millest haldusorganid peavad oma igapäevatöös juhinduma – eesmärgipärasus, läbipaistvus, otsuste põhjendamine, inimeste kaasamine ja ärakuulamine, viisakus ja abivalmides, asja otsustamine mõistliku aja jooksul jt. Ja need ei ole kindlasti lihtsalt ilusad sõnad. Kokkuvõtlikult tuleks käituda kodanikusõbralikult kõige laiemas mõttes.
Põhiväärtuste sõnastamisega politseis on oluline samm astutud. Erinevad juhtumid aitavad kaasa diskussioonile ja põhiväärtuste sisustamisele ning ka organisatsioonikultuuri muutumisele. Politsei sõnastatud põhiväärtusi vaadates loodan, et põhiväärtuste järgimine toob kaasa ka inimeste põhiõiguste parema kaitse.
Soovin kõigile politseiametnikele politsei 90 aastapäeva puhul avatud meelt ja julgust ise mõelda, milline on see normides sisalduv väärtus, mis peegeldab Eesti riigi ja ühiskonna mõtet. Selle jätkuks tervet talupojamõistust!