Indrek Teder, kõne endise riigisekretäri Artur Mägi mälestuskivi avamisel Ramma külas

Indrek Tederi kõne endise riigisekretäri Artur Mägi mälestuskivi avamisel Ramma külas 16.08.2008.


Austatud riigisekretär Heiki Loot, omavalitsusjuhid, lugupeetud Artur Mägi perekonna esindajad, head kohalviibijad

Hinnates Artur Mägi panust Eesti riikluse arendamisel ja õigusliku järjepidevuse hoidmisel, tahan Eesti iseseisvaks õigusriigiks kujunemises olulise riigimehe Artur Mägi mälestuskivi avamisel peatuda mõtteteljel – õigus versus jõud.

Peale selle, et Artur Mägi oli riigisekretär, oli ta ka aastatel 1949- 1981 Eesti pagulasvalitsuse juures õiguskantsler, hoides õiguskantsleri institutsiooni järjepidevust. Teatavasti oli Artur Mägi ka üks 1938.a. põhiseaduse koostajatest.

Eesti eksiilvalitsuse olemasolu ja selle hilisemat tunnustamist Eesti parlamendi ja presidendi poolt tuleb pidada esmajoones sümboolseks aktiks. Selle sümboolsuse peamine eesmärk oli rõhutada riigi järjepidevust kinnitavaid argumente (vt. Lauri Mälksoo, Nõukogude annektsioon ja riigi järjepidevus, lk.159). Kuigi see oli sümboolne, kujutas see rahva teadlikku vastandumist nõukogude re¾iimile. Samuti oli Eesti eksiilvalitsuse olemasolul suur mõju põhiseaduslikele otsustele, mis aastatel 1990- 1992 vastu võeti. Sümbolitel on suurem ja olulisem mõju, kui me teinekord oskame ja teame arvata.

See kõik kokku näitab veelkord, kuivõrd tähtis on meile õigus, meie tegevuse õiguslikkus.
Piltlikult ja väikese liialdusega võib väita, et meie oleme rahvas, kelle religiooniks on õigus. Me ajame ise asju õiguslikult ja soovime, et seda teeksid ka teised. Samas meie õigusteadvus ei käsitle õigust lihtsalt kirjapandud normide kogumina, vaid õigus peab olema ka õiglane. Seega antakse õigusele midagi enamat kui formaalne norm. Õigusele soovitakse lisada eetiline, moraalne mõõde. Meis on seega suur kogus väärtusjurisprudentsi ja arusaam, et õiguse algpõhimõtted on lihtsad ja selged. Seda selgust püütakse pahatihti ähmastada, kuid alati tuleb udu taga näha ja tabada see, mis on õigus. Leian, et sellise õigusselguse saavutamisel on oma roll õiguskantsleril, kes olles põhiseaduslike väärtuste ja põhiõiguste kaitsja, võtab sõna ja osundab, mis on õiguslik ja mis on lihtsalt õigussarnane keerutamine.

Just tuginemine õigusele ja selle väärtusele on loonud Eesti edu. Kakskümmend aastat tagasi käsitleti Eestis riigi õiguslikku järjepidevust kui õigusteoreetilist naiivset klaaspärlimängu, millel ei ole reaalsusega midagi ühist. Elu näitas midagi muud. Rahvas aktsepteeris õiguslikud järjepidevuse argumendid minu meelest ka tänu meie teadvuses olevale õigususule. Õigusele tuginemine ei pruugi anda kohe samal silmapilgul positiivset tulemit. Õigusel on ajaliselt pikem mõõde. Samas on ju ka loomulik, et õiguse sünnile eelneb vaidlusmõõde – seadus sünnib läbi avaliku diskussiooni ja ka käreda oponeerimise.

Praegusel keerulisel ajal olen ühiskonda korduvalt üles kutsunud investeerima riigi sise- ja välisjulgeolekusse – arendama rahvuslikku julgeolekut. Seda nii õiguslikul tasandil kui ka asjastatud tasandil. Samas ei tohi ära unustada ülitähtsat asjaolu. Nimelt on meie situatsioonis põhiõiguste ja õigusriiklike põhimõtete täielik ja tingimusteta järgimine osa meie julgeolekust. Põhiõigusi ja demokraatlikke väärtusi ei saa vastandada riiklikule julgeolekule.

Selles, et positsiooniasetuses õigus versus jõud on Eesti relv ja edu võti olnud järjepidev õigusele tuginemine, on Artur Mägil vaieldamatu panus. Mälestustähis sellele on siin tema sünnikohas täna avatav mälestuskivi. Kuid hindamatu tunnustustähis Artur Mägile ja tema mõtte-ning ajakaaslastele on meie tänase iseseisva Eesti riigi olemasolu. Vaid juhul, kui käitume oma riigiga tasakaalukalt ja ratsioonaalselt – arendades riigi sise- ja välisjulgeolekut ning järgides põhiõigusi ja õigusriiklust, saame me olla kindlad, et tulevikus ei vaja Eesti õiguskantslerit eksiilis.