Allar Jõks, kõne Eesti Omanike Keskliidu teabepäeval

Allar Jõksi kõne Eesti Omanike Keskliidu teabepäeval 9.12.2006 Tallinnas

Austatud Omanike Keskliidu esimees, head kuulajad!

Kõigepealt soovin tänada selle tunnustuse - omanike sõbra auhinna  eest! Tegemist on suure tunnustusega Õiguskantsleri Kantseleile. 

Ma ei ole olnud alati ühel meelel omanike esindajatega, aga öeldakse, et  vaidlustes sünnibki tõde. Tean, et paljud saalisviibijatest pole õiguskantslerilt saanud vastust, mis neid rahuldaks. Võlgnen väikese selgituse.
Õiguste kaitsmisel saab õiguskantsler tegutseda ainult põhiseaduse ja seadustega seatud raamides. See on ka põhjus, miks ma ei ole saanud aidata väga paljusid, kes on pidanud kannatama omandireformi läbiviimisel alandust ja ebaõiglust. Nii näiteks ei saa õiguskantsler omandireformi alaste kaebustega tegeleda siis, kui  antud vaidluses  on olemas kohtuotsus  või kui kohtumenetlus on pooleli. Samuti ei võimalda seadus õiguskantsleril üldjuhul  tegeleda  avaldustega, milles kaebuse esitaja õiguste rikkumisest on möödas juba rohkem kui üks aasta. Kahjuks on pea kõigis omandireformi alastes vaidlustes õiguste rikkumisest möödas rohkem kui üks aasta ja ka kohtuvaidlusi on rohkem kui üks.

Homme, 10 detsembril  on rahvusvaheline inimõiguste päev. Sellega seoses lubage mul oma ettekandes peatuda mitte ainult omanike õigustel, vaid inimõigustel kõige laiemalt.

Soovin rääkida 21.sajandi  väljakutsetest  inimõigustega seoses.

1) Terrorismivastase võitlusega kaasnevad ulatuslikud ja kohati äärmuslikud vahendid inimõiguste piiramiseks.

Tuntud Läti lavastaja Adolf  ©apiro ütles intervjuus ajalehele Sirp  kolm nädalat tagasi:
„Murdepunktiks, mis käivitas muudatused inimõiguste mõtestamisel, sai kurikuulus 11. september. Iidsetest aegadest saadik on humanistlik tava hinnanud isiksuse vabadust kõrgemaks inimese julgeolekust. Nüüd on aga vastupidi. Paljud on valmis ohverdama osa oma vabadusest, et tagada endale turvalisus. See tendents ilmneb nii üksikisikute kui ka riikide puhul. Niisugune “ohvrimeelsus” aga muidugi nivelleerib isiksust. Kui teha põhimõttelistes asjades mööndusi, pole enam ka isiksust”.

Temaga tuleb nõustuda. Kas oleksid inimesed enne 11. septembri sündmusi  näiteks nõustunud  oma telefonikõnede pealtkuulamise,  meilide lugemise, vangide ebainimliku kohtlemisega põhjusel, et vaid selliselt tagatakse nende julgeolek?

Väidan, et  terrorism on  juba esimese võidu saavutanud - niivõrd olulised  inimõigused nagu sõnavabadus, eraelus puutumatus ,  õigus inimväärsele kohtlemisele on pidevalt vähenenud.

Küsimus on vaid selles, millise piirini saab neid õigusi vähendada nii, et nende õiguste olemus olematuks ei muutu?

2) Globaliseerumine, immigratsioon  ja sellega kaasnevad konfliktid. Tuletagem vaid meelde  vaidlusi, mis käivad Euroopas seoses moslemi naiste riietuse üle.

4) teaduse ja tehnoloogia areng on pidevalt mitu sammu ees õigusest ja õiguste kaitsest.

5) Mööda Euroopat ringi liikuv sallimatuse tont.


Kõik eelpool loetletu viib selleni, et  inimõiguste kaitse muutub järjest keerulisemaks, kaaluma peab järjest enam vastandlikke õigusi ja huvisid. Pole enam must-valgeid lahendeid nagu aastaid tagasi.

Näiteks ei ole ju ka omandiõigus absoluutne õigus vaid seda õigust on võimalik piirata teiste õiguste tagamiseks. Kui vaadata, mis toimub planeerimises ja ehituses, siis mitte alati ei ole näiteks avalik huvi nii hästi kaitstud kui omaniku huvi. Ja ka omanike ja sundüürnike vahelises vaidluses tuleb arvestada mõlema poole õigustega.

Minu käest on korduvalt küsitud, miks pean õiguskantslerina  niivõrd oluliseks tegeleda demokraatia üldküsimustega ja miks ma ei piirdu näiteks ainult omandireformi alaste kaebuste lahendamisega. Miks ma pidevalt viitan demokraatia ohtudele?

Leian, et õiguskantsleri kui demokraatia idee kandja ja tutvustaja ülesandeks on  hoolitseda selle eest, et demokraatlik võimu vahendamine on aus, läbipaistev ja kontrollitav.

Septembri lõpus juhtisin Riigikogu ees  tähelepanu sellele, et kodanikuühiskond kui toimiva demokraatia alus on vähe arenenud ja kaasatus vähene.  Mind kritiseeriti selle eest ja väideti, et ma näen kõike vaid mustades värvides.

 Kaks nädalat tagasi avaldati ajakirjas Economist demokraatia  edetabel. Selle tabeli koostamisel on eksperdid arvesse võtnud mitmeid asjaolusid - valitsemise efektiivsus, valimiste ausus, poliitiliste otsuste ( sealhulgas erakonna rahastamise) läbipaistvus ja kolmanda sektori kaasatus otsustusprotsessidesse.
Eesti Vabariik oli selles edetabelis 33. kohal. Ja mitte isegi koht pole niivõrd oluline vaid see, et Eestit peeti puuduliku demokraatiaga riigiks. Ühe suure miinusena oli välja toodud, et Eestis on nõrk kodanikuühiskond ja valitsusväliste organisatsioonide, nagu näiteks Omanike Keskliit,  kaasatus vähene. 

Kasutangi siinkohal võimalust ja  avaldan tunnustust  Omanike Keskliidu senisele tegevusele oma liikmete huvide kaitsmisel ja Eesti õiguskorra arendamisel ning kutsun teid üles veelgi julgemalt ja häälekamalt  oma õiguste eest seisma.

Tutvustan  järgnevalt demokraatia edetabelit, millel juba põgusalt peatusin. Meie põhjanaabrid ja tegelikult  kõik põhjamaad kuuluvad tabelis esikümnesse, mis on märgiks, et tegemist on tugevate demokraatiatega. Eesti on 33.kohal, meile järgnevad väikese vahega Leedu ja Läti.
Kui me vaatame   näiteks ÜRO inimarengu tabelit, siis selgub, et põhjamaad on jälle esikümnes või selle piirimail. Eesti, Leedu ja Läti aga viiendas kümnes. Mida inimarengu tabel näitab? Kindlasti näitab ta, kui hästi on kaitstud olulised inimõigused nagu õigus elule, haridusele ja tervise kaitsele.
Kui võrrelda sissetuleku võrdse jaotumise tabelit ehk Gini indeksit, siis selgub, et Põhjamaad on jälle esikümnes ehk teisisõnu  jaotuvad seal sissetulekud ja rahvuslik rikkus võrdsemalt ja sotsiaalset ebaõiglust on vähem. Eesti on koos Leedu ja Lätiga selles edetabelis kuuendas kümnes.
Neid tabeleid võiks veelgi esitleda - kasvõi korruptsiooni indeks. Tulemus oleks ikka üks.
Need riigid, kus on tugev demokraatia, need riigid tagavad paremini ka inimõigusi.

Democracy Index    Human Development Index     Income Equality Index

1. Sweden                 1. Norway                               2. Denmark
4. Norway                 5. Sweden                               4.Sweden
5. Denmark              11. Finland                               6.Norway
6. Finland                 15.Denmark                             10.Finland  
33.Estonia                40.Estonia                                50.Estonia  
39.Lithuania             41.Lithuania                              51.Lithuania
43. Latvia                45. Latvia                                 57.Latvia


Tulen tagasi küsimuse juurde, miks olen  tegelenud demokraatia üldküsimustega, nagu erakonna rahastamise läbipaistvus, sõltumatu avalik õiguslik ringhääling, sõnavabaduse tagamine, ausate valimiste ja kodanikuühiskonna tugevdamisega.

Sest on olemas seos demokraatia taseme ja põhiõiguste tagamise vahel. Riik, kus toimuvad ausad valimised, kus  osalusdemokraatia on arenenud ja  poliitilise kultuuri kiht on paksem kui juustuviil hamburgeri vahel,  see riik  suudab paremini tagada ka põhiõigusi ja vabadusi.

Valimiste eel on linnapilti ja meediasse siginenud mitmeid loosungeid ja üleskutseid. Võib-olla peaks Eesti võtma hoopis sihiks jõuda viie demokraatlikuma riigi hulka!

Õiguskantslerina luban, et kasutan selle eesmärgi saavutamiseks teie poolt auhinnaks antud kuldseid kääre oskuslikult ja ohutult õiguskorra umbsõlmede lahtilõikamisel!

Head Omanike Keskliidu liikmed!

Homme tähistatakse inimõiguste päeva. Soovin, et Eesti saaks tulevikus iga päev tähistada   inimõiguste päeva. Selleks kutsun ka Omanike Keskliitu üles oma liikmete õiguste ja õiguskorra  eest jätkuvalt võitlema.