Allar Jõks, ettekanne "“Juriidiliselt korrektne” – kas ka õiglane?" riigiametnike foorumil

Allar Jõks, ettekanne "“Juriidiliselt korrektne” –  kas ka õiglane?" riigiametnike foorumil 5.10.2006

 


Head kuulajad!

 

Kuidas olla oma tänases ettekandes lööv, aga mitte lahmiv?

Kindlasti ei tule ma siin täna välja nii revolutsioonilise ettepanekuga, nagu peaminister aastal 2002 Riigiametnike foorumil, kui ta soovitas Riigikontrolli viia Riigikogu alluvusse ja õiguskantsleri pagendada Tartusse Riigikohtu alla.

 

Kõige sobivam tundub täna alustada „kriminaalse“ allikaga, Delfi kommentaariga:  „ No tee, mis tahad - kõik on vale. Hakkad minema - no kuhu sa lähed. Jääd seisma - no mis sa seisad. Räägid - ära mulise. Vaikid - no võttis tummaks.
Istud - aja jalad kõhu alt välja. Seisad - no mis sa tolgendad jalus. Sõidad ära - aga jalgealune tuline. Jääd paigale - ülbe tüüp sihuke. Vaatad - no mis sa jõllitad. Ei tee välja – noh, silmi polegi vä.  Laulad - ah laulad ka veel. Ja nii edasi.”

 

Eelnev kommentaar sobib iseloomustama küsimust - kas on kerge olla ametnik?

 

Ütlen kohe alguses - EI OLE!

 

Kui ametnikku ei ründa just ajakirjandus, siis teeb seda avalikkus. Kui nemad ei virise, siis teevad seda poliitikud,  olgu põhjuseks näiteks see, et sibul võttis vee silmast. Ja kui lõpuks tundub olevat saabunud idüll, siis tuleb kuri õiguskantsler.

 

Tänases ettekandes räägin ma sellest, mis on avaliku halduse toimimises murettekitav. Kindlasti ei puuduta ma täna neid ohte, mida kätkeb endas erinevate ametnike parteistamine - olgu selleks maavanem, politseiametnik, kohtunik, prokurör ,  õiguskantsler ja riigikontrolör. Ei räägi ma ka poliitilisest korruptsioonist.

 

Arutlen selle üle, mis juhtub, kui moraal ja õigus enam käsikäes ei käi. Ja mis sobib paremini ilmestamiseks, kui näited heast  haldusest.

Järgnev põhineb õiguskantsleri kantseleis läbiviidud menetlusjäreldustel. Olgu siinkohal öeldud, et see ülevaade ei jää varsti Kalevipojale alla...

 

Riigiametniku ja kodaniku vaheliste suhete aluspõhimõtted tulenevad põhiseaduse 14. paragrahvist, mille järgi on isikute õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Riigikohus on sellest kohustusest tuletanud igaühe põhiõiguse heale haldusele. Õigust heale haldusele kaitseb ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning seda õigust arendab edasi Euroopa põhiseaduse leping.

 

Seadusandja on pannud alates 1. jaanuarist 2004 õiguskantslerile ülesande kontrollida põhiõiguste ja vabaduste tagamise kõrval spetsiaalselt ka ametiasutuste poolset hea halduse tavast kinnipidamist.

 

Mis on hea haldus? Tänase ettekande formaat ei ole sobilik akadeemilisteks heietusteks. Kelle on sügavam huvi, soovitan lugeda õiguskantsleri nõuniku Nele Parresti väga head artiklit ajakirjas „Juridica” (2006 nr 1)

 

Siinkohal aga esitan hea halduse põhimõtted kokkukogutuna erinevatest õiguskantsleri menetlustest:

  • hoolimine ja isiku inimväärikuse austamine

  • otsustuste igakülgne ja arusaadav põhjendamine

  • vastamine kõigile kaebuse punktidele

  • kiire haldusmenetlus ( kiirus on suhteline asi - tualetijärjekorras ja suurepärasel üritusel on minutil erinev kaal)

  • teabevahetuse ja haldusorgani poolse isiku informeerimise olulisus

  • avaliku teenuse kvaliteetsus - igakülgne abi dokumentide saamisel

  • kohustus edastada isikule õiget teavet, sh teavet kehtiva õiguse kohta

  • eksitava ja asjassepuutumatu info edastamise lubamatus

  • informeerimine toimuvast menetlusest ja  võimaluste loomine vastuväidete esitamiseks

  • vabandamine isiku ees, kelle õigusi või huvisid on ametniku või riigiasutuse eksimuse tõttu rikutud

  • haldusakti adressaadile lihtsal ja arusaadaval viisil selgitamine, kas haldusakt puudutab tema õigusi või huve

  • igaühele tuleb tagada juurdepääs teabele võimalikult kiirel ja hõlpsal viisil, abistades teabenõudjat igakülgselt

  • teabenõude menetlemisel tuleb järgida  uurimispõhimõtet

  • klienditeeninduse põhimõte - kohustus isikut hästi teenindada

  • hea teenindamine tähendab ka elementaarsest viisakuskohustusest kinnipidamist

  • isikut teenindav ametnik ei või suhtuda teenindatavasse vaenulikult, teda solvata, teenindusruumist vajaduseta kõrvaldada või teha muud elementaarse viisakuse piiridest väljuvat

  • teave tuleb esitada kujul, millest nn keskmine kodanik aru saab

  • haldusmenetluses tuleb isikut tema puude tõttu eriliselt kohelda

  • kaebuse lahendamisele ei kaasata ametnikku, kelle peale on  kaevatud

Üldistatult koosneb hea haldustava kahest osast:

 

1) põhiseaduses, seadustes ja muudes õigusaktides kirja pandud reeglid halduse toimimise kohta ehk positiivne õigus 

 

2) kirjutamata reeglid, tavad ja väärtushinnangud, mida  ühiskonna liikmed järgivad.

 

See ongi see, millest ma tahan teiega oma mõtteid jagada. Kehtivas õiguses on  palju reegleid, mille täitmine on kohustuslik. Kuid kirjutamata kujul on olemas veel rohkem printsiipe, põhimõtteid, mis peavad ametnikku aitama kui tuletorn läbi kohati sogase ja tormise õigusmere. Olgu siinkohal märgitud vaid inimväärikus, õiglus, õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõte.

 

Viivi Luik on kirjutanud : „Kirjutamata seaduse arvesse võtmine ja täitmine on üldiselt inimeseksolemise tunnus”.

 

Kust jookseb  piir eetiliste ja õiguslike küsimuste vahel?

Õigus ja eetika on suuresti kattuvad – õiguslike nõuete rikkumine rikub enamasti ka eetilisi nõudeid.

Õiguslike reeglite rikkumine toob kaasa õiguslikke tagajärgi. Eetiliste reeglite eiramine üldjuhul mitte.

Tagajärjed kaasnevad üksnes nendele, kes peavad end ise eetiliste nõuetega vabatahtlikult seotuiks – kuid ka see ei muuda neid nõudeid õiguslikeks.

 

Kui tihti oleme me kuulnud, et  „juriidiliselt on kõik korrektne”, aga ka juriidilise hariduseta inimene saab aru, et midagi on valesti.

Siit lähtub  järgmine küsimus - kas ja millisel juhul võib rahva õiglustundega arvestamine/mittearvestamine omada õiguslikku tähendust.

 

Millal võib öelda, et õiglustundega arvestamata jätmine kujutab endast ka seaduse/põhiseaduse nõuete eiramist. Mis siis peitub väite taga, et jäädes „seaduse raamidesse” ja olles „juriidiliselt korrektne”, ei pruugi alati olla tagatud õiglane lahendus?

 

Selle taga on arusaam, et ametnik ei peaks järgima üksnes seaduse sõna, sulgedes samal ajal silmad seaduse mõtte  ees.

 

Esiteks ei ole välistatud, et seadus ise võib olla põhiseadusvastane.

Teiseks aga jätab seadus järjest keerulisemaks muutuvas maailmas ametnikele kui seaduse kohaldajale sageli laia otsustusruumi. Puutub ju ametnik seadust rakendades tihti kokku määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamisel saavad määravaks eetilised tõekspidamised – olgu siinkohal nimetatud vaid  avalik kord, head kombed.

 

Oma pädevuse raames otsuste langetamisel pole ametnik aga vaba, vaid peab arvestama põhiseadusest tulenevaid nõudeid, eelkõige põhiõiguste ja –vabaduste kaitse vajadust. Seaduse puudujääke ja lünkasid peab täiendama  ametniku sisemine õiglustunne ja arusaam sellest, mis on õiglane ja hea.

 

Liigne juriidilisus ja sõrmega paberis kinni olemine ei tohi takistada  üldinimlike väärtuste tajumist.

 

Olgem ametnikud aga jäägem inimeseks.

Selle kohta kaks näidet praktikast.

 

Joobes inimene on teel baarist koju, kui teda tema kodu läheduses peatab politseipatrull. Inimene toimetatakse väärteoprotokolli koostamiseks politseijaoskonda. Tema rikkumiseks märgitakse protokollis „kerges joobeseisundis viibimine avalikus kohas”. Pärast seda palutakse inimesel jaoskonnast lahkuda ja minna koju. On vältimatu, et selleks peab inimene naasma tänavale ehk avalikku kohta, olles endiselt joobes ning viibides nüüd oma kodust oluliselt kaugemal kui hetkel, mil politsei ta tabas.

Siinkohal konkreetse kaasuse üksikasjadesse süüvimata võib öelda, et kehtivate seaduste kohaselt oli politsei selline käitumine „ juriidiliselt korrektne“. Kuid ometi tekib küsimus, kas politsei poolt valitud lahendus oli selles olukorras põhiõiguste aspektist parim?

 

Või teine näide.

Paar aastat tagasi ühel hommikul pool kaheksa helistati mulle minu kulul vanglast ja küsiti, et kas Euroopa Liiduga liitumine toob lisaks suhkruhinna tõusule kaasa ka amnestia. Mõni nädal hiljem kaebas helistaja vanglast, et  hommikusöögiks ei olnud muna piisavalt pehmeks keedetud.

 

Õiguskantsleri menetluses oli vaidlus, kus õiguslik  küsimus seisis selles, kas vahistatu võib helistada vastuvõtja kulul?

Vangistusseaduse § 96 lg 2 sätestab, et kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vahistatu kulul.

Vangla administratsioon leidis, et vahistatu ei või helistada vastuvõtja kulul, sest see pole vahistatu kulul. Õiguskantsleri menetluse tulemusena leidsin, et see vangistusseaduse säte tähendab ainult, et riik ei pea vahistatu kõnesid kinni maksma.

Kui leidub lihtsameelseid, kes lasevad enda kulul helistada, mis siis ikka.

Möönan, et olenevalt väärtushinnangutest ja vangistuse eesmärkidest arusaamisest on võimalik osundatud vangistusseaduse  normist erinevalt aru saada.

 

Kui kaugele aga kehtivast seadusest võib ametnik minna, et tagada õiglane lahendus?

Üks diplomaat rääkis mulle, kui tihti tuleb seadust rikkuda selleks, et tagada õiglane tulemus.

 

Ühest tendentsis veel. Tihti näeme me, et õigusaktides on liigset formaalsust, bürokraatiat, inimese jooksutamist. Kui isik selle üle nuriseb, siis on ametnikul vastus valmis - aga seaduses/ määruses on ju nii kirjas!

On jah, aga kes seadust/määrust kirjutab???

 

Seadusi valmistavad ette ametnikud, kes siis selle sama seaduse taha poevad. Head ametnikud, proovige alati ühte või teist reeglit kehtestades panna end inimese olukorda.

 

Kui seaduse rakendajale on jäetud seadusandja poolt kaalutlusõigus, siis millest sõltub selle olemus ja kvaliteet?

Võimukandjate väärtushinnangutest. Aga mitte ainult.

Jääb vaid aimata, kuipalju ühiskonnas maad võttev hoolimatus, sallimatus, küünilisus mõjutavad ametniku väärtushinnanguid.

 

Kokkuvõtteks.

 

"Juriidiliselt on kõik korrektne " muutus sõimuväljendiks siis, kui  poliitiline ja õiguslik vastutus samastati, väites, et  kuni kohtus pole  süüdi tunnistatud, on kõik korras.

 

 Sellise suhtumise tagajärjel on moraal õigusmeres lahustunud.

 

Kui moraal ja õigus on lõplikult lahutatud, siis saabub JOKK - ajastu.

 

Arvaku nüüd igaüks, kui kaugel me sellest oleme...