Indrek Teder, ettekanne "Raha ja põhiõigused" Eesti-Saksa sümpoosionil

 
Indrek Tederi ettekanne "Raha ja põhiõigused" Eesti-Saksa sümpoosionil „Põhiõigused riigi ja Euroopa tasandil – harmooniline või pingestatud suhe?“ Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis 9.09.2011

Marksismi põhikriitika liberaalse riigi kohta oli, et õigused (põhiõigused) on näilised, „paberil“ ja tegelikkuses tagatud vaid varakatele. Ma ei nõustu sellega – selleks, et ühiskond saaks eksisteerida tegeliku demokraatliku õigusriigina, peavad põhiõigused olema tagatud igaühele sõltumata isiku rikkusest.
Käsitledes pealkirjas nimetatud kahte olulist teemat – raha ja põhiõigusi,  rõhutan ma igaks juhuks, et järgnev on oma olemuselt vaba arutelu ega kujuta endast enamat. Mõlemad mõisted pretendeerivad teatud kujul absoluudile. Õigust saab vaadelda kogu inimühiskonnas toimuva mõõdupuuna ja raha olevat kõigi väärtuste mõõdupuu. Kas ka õigusväärtuste mõõdupuu? Kas me saame kaasajal tõdeda, et raha kui väärtuse käsitlus ja õigus kui väärtuse käsitlus on hakanud lähenema või isegi samastuma?
Idealistlikult ning natuke positivistlikult lähenedes peaks õigus, eriti põhiõigused olema eraldiseisvad materiaalsetest väärtustest ja üle olema rahast kui väärtuste mõõdupuust. Põhiõigused peaksid kehtima igaühele sõltumata raha olemasolust. See oleks ideaalpilt, millele meie reaalne tegelikkus tõenäoliselt ei vasta, ning raha on ilmselt kujunenud ka õiguse väärtuse mõõdupuuks. Kui me lähtume kaasajal väärtusjurisprudentsist, kas me arvestame ka sellega, et rahale on alati rohkem nõudjaid, kui on reaalset raha?
Teatavasti rahal kui objektil pole omaette mingit väärtust, kuid samal ajal on see peamine väärtuse mõõt ja ringlusvahend, millega kipume kõike mõõtma ja kaaluma - ka esmapilgul mittevaralisi väärtusi[1]. Üldiselt peaks  rahal olema kattevara (omaette teema oleks kattevara olemus ja usaldus ning lootus, et midagi on kattevarana käsitletav)  ja ka põhiõigused peaksid omama katet - kattevara, olema sissenõutavad.
Seega kas põhiõiguste kattevaraks on pelgalt raha? Loomulikult seonduvad põhiõigused paljude asjaoludega – näiteks ühiskonnas eksisteeriva kultuuriga. Samas ikkagi meie rahalises maailmas - kas raha on ka mõõdupuu, millega mõõdame põhiõigusi?  Etteruttavalt – tõenäoliselt kaasajal tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt.
Tegelikult ei ole mul ettekandes sellist ambitsiooni, et esitaksin ammendava analüüsi põhiõiguste kataloogis (nii Eesti põhiseaduses kui ka võrreldavalt rahvusvahelistes dokumentides) sisalduvate kõigi  põhiõiguste seosest rahaga. Esiteks oleks see objektiivselt mahukuse tõttu selles ettekandes võimatu ning ma ei oma ka seda soovi. Minu soov on esitada mõned põhiõigustega seonduvad aspektid, mis võib-olla illustreerivad põhiõiguste ja raha vahelist seost.
Käsitlen kahte seisukohta:  a) vabadus kui põhiõiguste alus ja b) raha kui põhiõiguste alus.
Vabadus kui põhiõiguste alus
Kuigi Euroopa Liidu põhiõiguste harta seab artikliks 1 kõrgeimale kohale inimväärikuse, tõdedes, et inimväärikus on puutumatu ning seda tuleb austada ja kaitsta[2], on selle tõdemuse eelduseks ju indiviidi vabadus kõige selgemas ja olemuslikumas tähenduses.  Samas  inimväärikus ei ole teatavasti mitte ainult põhiõigus iseenesest, vaid moodustab põhiõiguste tegeliku aluse ning osa Euroopa Liidu õigusest[3].  Seega on võimalik lülitada indiviidi vabadus inimväärikuse koosseisu ja võimalik on ka kõik põhiõigused (nii vabadusõigused kui ka sooritusõigused) sinna alla mahutada. Siiski lähtun ma ikkagi minu jaoks loogilisest eeldusest: vabadus on eelduseks inimväärikusele ja mittevabas diktatuuriühiskonnas jääb arutelu inimväärikusest pelgalt demagoogiaks. Pealegi minu tagasihoidliku subjektiivse arvamuse kohaselt on vabadus ka täpsemini piiritletud võrreldes inimväärikusega. Näiteks kui lülitame inimväärikuse alla riigi sooritusõiguste hulka kuuluva aitamiskohustuse (teatud juhtudel), siis algab lõputu arutelu, kui suur peab olema siis riigipoolne abi, et oleks tagatud indiviidi inimväärne elu. Kas selleks on minimaalne tasand või selleks on midagi enamat? Kui selleks on midagi enamat, siis kui palju seda on ja kuidas riik seda ikkagi tagab ning kelle arvelt?
 Siin on asjakohane viidata Eesti Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi  (21.01.2004.a) lahendile, kus seda on vägagi mõistlikult käsitletud. Tsiteerin kohtuotsust: “Põhiseaduse § 28 teise lõike teine lause, mille kohaselt sätestab abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra seadus, jätab seadusandja otsustada, mil määral riik puudust kannatavatele isikutele sotsiaalabi osutab. /…/ Põhiseadus näeb ette inimese õiguse saada puuduse korral riigilt abi. Sellest tulenevalt on kohtu ülesanne sekkuda siis, kui abi langeb minimaalsest tasemest allapoole. Põhiseadus annab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtule pädevuse hoida ära inimväärikuse rikkumist. Erinevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise“[4]
 Kuna minu lapsepõlv ja noorus ning ka juristina tegutsemise algusaastad möödusid n-ö „vanglaplaneedil“, nõukogude ühiskonnas (sisuliselt ja täielikult  vabaduse eitusühiskond),  siis  tõenäoliselt tunnetan ja väärtustan ma vabadust olemuslikult teravamini, kui vabas ühiskonnas kasvanud ja  arenenud isikud.
Seega on Eesti põhiseadus kirjutatud tunnetades janu ja vajadust vabaduse järele. Ka Eesti põhiseaduses sätestatud põhiõiguste käsitlemisel lähtun ma eeldusest, mis on sätestatud Eesti põhiseaduses – Eesti  omariiklus on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, rõhuasetusega vabadusel, mis on põhiseaduse preambuli loetelus esikohal. Seega käsitledes põhiõigusi, lähtun ma mulle hingelähedasest vabaduse ideest,  mööndes, et selle ümber on alati vaidlusi. Vabadus annab põhiõigustele olemusliku mõtte. Lihtsa välistamisega – juhul kui me välistaks isikute vabaduse, välistaksime me tõenäoliselt kõik põhiõigused või vähemalt  suure  osa neist, muutes nad sisutühjadeks deklaratsioonideks. Eesti põhiseadus käsitleb vabadusi laialt nn negatiivsete vabadustena[5], mille kohaselt on isikul õigus teha enda suhtes ka kas kahjulikke või rumalaid otsustusi. Kuigi põhiõiguste kataloog oma mahukuses sisaldab peale vabaduspõhiõiguste ka nn soorituspõhiõigusi (õigus riigi positiivsele tegevusele), väärtustaksin ma puhtsubjektiivselt rohkem vabaduspõhiõigusi. Möönan, et kaasaegses maailmas on tendents soorituspõhiõiguste tähtsustamisele. Tegelikult on see ju inimlik – sotsiaalriikluse põhimõtete järgimine tagab ühiskonna koospüsimise.  Tavapärane on isikute ootus, et riik on see institutsioon, kes on kohustatud tegutsema ning ega see ei ole ju vale lähenemine. Kuid lõppastmes ei tasuks unustada, et riik on ikkagi abstraktsioon, mis sõltub inimestest, nende käitumisest, kultuurist, põhimõtetest ning ka rahast. Samas kas ei tõusetu sellise suhtumise juures, et  riik peab kõike tagama ja kontrollima, ühiskonna abituse küsimus (kriisisituatsioonis ning ka üha laiemalt tavasituatsioonis - inimesed ootavad võimude abi ja eesthooldust ning ei näita ise aktiivsust oma õiguste kaitsel)?
Minu subjektiivne eelistus tuleneb ka minu idealistlikust käsitlusest, et vabaduspõhiõigused ei sõltu  rahast, riigi rahalisest võimekusest (tõden, et praktikas on rahaline seos muidugi olemas). Möönan, et seisukoht on vaieldav.  Iga põhiõiguse puhul (sh ka vabaduspõhiõiguse puhul) saab välja tuua rahalise suhte, kuid ka vaeses ühiskonnas (näiteks Eesti viisteist või kakskümmend aastat tagasi) eksisteerivad vabaduspõhiõigused rohkem konstantselt kui soorituspõhiõigused, mis ju otseselt sõltuvad riigieelarve mahust. Esitades spekulatiivse väite – võtad ära raha, ei kao vabaduspõhiõigused, seda muidugi eeldusel, et tegu on demokraatliku õigusriikliku ühiskonnaga.
Raha kui põhiõiguste alus?
Kuigi heas seltskonnas ei pidavat olema kombeline rahast rääkida,  oleme me siin Euroopas viimased aastad seda pidevalt harrastanud ning seda ka heas seltskonnas. Seonduvalt nii majanduskriisiga kui ka osade riikide laenuraskustega on pidevalt päevakorral arutlused raha (ressursi) ja selle ebapiisavuse üle. Siinkohal ei hakka ma  puudutama temaatikat, et alati on ressurssi vähem kui soovijaid ning konkurentsis saavad ressursi (toidu jms.) parimad.
Ma käsitlen järgnevalt sellist seost nagu „põhiõigused – raha“. Püstitan väite, et Eestis (tõenäoliselt ka Eesti põhiseaduse kohaselt) sõltub põhiõiguste tagamise  olemasolu  ja maht rahast. Väide, mida ma tahaksin vääraks pidada, aga tõenäoliselt ei saa. Võimalik, et püstitades teema „raha ja põhiõigused“, jõuame me ühe tuumikküsimuse juurde – kus on õiguse piirid ning kas nende piiride avardamine muudab õiguse ja põhiõiguste olemust.  Kuigi põhiõiguste piiranguklauslid on pea kogu aeg eksisteerinud, on ajaloos põhiõigusi kiputud rohkem käsitlema absoluutsete mõistetena. Käesoleval ajal on ainult tõenäoliselt õigus olla mitte piinatud ja väärkoheldud absoluutse tähendusega.
Kaasajal oleme liikunud selles suunas, et igas õiguslikult kaitstavas huvis nähakse põhiõiguse väljendust. Otsitakse ühist arusaama erinevatele huvidele ning jõutakse ettekujutuseni, et eksisteerib ühine „väärtus“ kui süsteem ka õiguses ning oleme harjunud rääkima väärtusjurisprudentsist. Osundatud tendents on vägagi valitsev, aga ei maksa unustada, et ka õiguspositivismil on oma suur väärtus ja kindlus. Olles pärit nõukogude „vanglaplaneedilt“, kus õigus ei kujutanud endast mingit väärtust (muidugi ei järginud nõukogude süsteem ka õigusloome positivistlikke põhimõtteid), rääkimata kindlustundest, et ma saan ühiskonnas tugineda õigusele, veel vähem põhiõigusele, tunnustan ma professor Marju Luts-Sootaki kriitikat väärtusjurisprudentsi suunas[6]. Tõden, et teatud positivistlikud piirid peaksid põhiõigustel säilima ka meie relatiivses maailmas. See aitaks tõenäoliselt meil käsitleda raha ja põhiõiguste suhet kas nüüd lausa lahusolevana, aga ikkagi selgemana. Ehk lihtsamalt - kõik ei ole ülipainduv vaid painduv. Võin tõdeda, et Eesti kohtupraktika on selliseid positivistlikke piire ka rakendanud[7].
Väärtusjurisprudentsi arengu protsess on ajalooliselt dateeritav ning seostatav kultuuriliste arengutega. Õiguskorda hakati mõistma väärtuskorrana, st väitma, et kõik sätted (eelkõige eraõiguse omad) väljendavad mingit väärtust. Carl Schmitt märgib tabavalt ja  küllaltki otse, et see arusaam tuleneb majanduslikust mõtlemisest, kus paratamatult on tarvilik erinevatele hüvedele ühismõõde leida. See oli tõdemus, et suur samm raha kui kõigi väärtuste mõõdupuu ja põhiõiguste lähendamisel oli tehtud. On ju raha mõõde haaratud juba iseenesest väärtuse mõistesse. Põhiseaduslikku korda käsitletakse väärtuskorrana. Paratamatult on igas ühiskonnas ja ka demokraatlikus ühiskonnas hulganisti väärtusi ning iga õiguslik vaidlus võib suure tõenäosusega võtta põhiõiguste kaalumise vormi.
Eesti põhiseaduse põhiõiguste ja vabaduste ning kohustuste peatükki kuuluv § 10 sätestab, et peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ja kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Ehk lihtsalt öeldes on põhiõiguste kataloog avatud ning see on ju igati hea.
Samas ei peaks minu hinnangul  iga õigust kvalifitseerima ka põhiõigusena. Piltlikult väljendudes on maja seinad ja katus maja puhul olulised, aga me ei kipu neid käsitlema ega nimetama neid vundamendi osaks, kuigi vundament on maja puhul vist olulisem? Põhiõiguste puhul saame aga täheldada, et eksisteerib tendents põhiõiguste rohkenemiseks, olgu näiteks kasvõi nn kolmanda põlvkonna põhiõigused, mis on hakanud teed leidma ka moodsamatesse põhiseadustesse, nt õigus heale haldusele, õigus puhtale keskkonnale (ka internet pidavat olema põhiõigus). Õigus oleks nagu ebapiisav ning ta tahab olla igal juhul põhiõigus, olulisim õigus, vundamentõigus? Kui tavapärane on sõjavägi, kus kõik võitlejad on kindralid (mööndes, et sõduri soov saada kindlaiks on ju igati positiivne, kuid praktikas saavad kindraliks üksikud)?
Kas sellist olukorda võiks nimetada põhiõiguste inflatsiooniks?
Leian, et selline küsimuse püstitamine on põhjendatud, kuna põhiõiguste rohkenedes tekib  üsna pea küsimus, mis saab siis, kui pole raha nende tagamiseks (ressurssi on alati soovitust vähem).
Võimalik, et sellisel põhiõiguste inflatsioonil võivad olla väga kaugeleulatuvad tagajärjed.
Avalikus halduses ja poliitikas on alati olnud üks ülitähtis küsimus piiratud ressursside jaotamine (võiks ka väita - õiglane jaotamine). Seega joonistub välja poliitikute poolne nn poliitiline kaalumise või jaotamise meetod, kus võetakse arvesse peamiselt poliitilisi eelistusi ja otstarbekust (seda näiteks riigieelarve puhul). Sellega lõikub teine meetod (nn õiguslik meetod) - proportsionaalsus – põhiõiguste kaalumine, mille loogika pärineb ise majandusteadusest. Seejuures võib küsida, et kui toimub proportsionaalsuse põhimõtte alusel põhiõiguste kaalumine (mis on iseenesest mõistlik ja positiivne), siis milline faktor on otsustusprotsessil rahal? Möönan, et raha mõju ei pruugi olla alati nähtaval, kuid ta on absoluutselt olemas mõjufaktorina.
Need kaks - poliitiline ja õiguslik (ehk - proportsionaalsus) meetod on  huvikonfliktide lahendamiseks küll vägagi sarnased, aga samas ka väga erinevad. Poliitilisel kaalumisel on kõik huvid näiliselt võrdselt kaalumisväärsed – kõik asjaolud, mis probleemiga seotud, väärivad arvesse võtmist. Samuti on kaalutlusruum piltlikult väljendudes lai, haarates endasse ka poliitilised eelistused ja subjektiivse otstarbekuse. Kui mõnele institutsioonile raha ei anta, siis võib seda põhjendada sellega, et praegu raha ei ole, et on raske majanduslik olukord, praegu on teised prioriteedid, küll antakse tulevikus jne.  Õiguslikul kaalumisel, proportsionaalsusanalüüsis selliseid kaalutlusi konkreetselt ning laiaulatuslikult,  selgelt ja läbipaistvalt alati  ei esitata.  Samas on kohus mitmetes asjades rahalisi asjaolusid üldisel tasandil arvestanud, näiteks Riigikohus kohaliku omavalitsuse laenupiirangute asjas[8] aktsepteeris vägagi õigesti eesmärki majandussurutise tingimustes kontrollida eelarve puudujääki. Selliseid näiteid saab tuua veelgi (riigilõivude määrad?), mis tõenäoliselt annavad alust väita, et õiguslik kaalutlemine on just rahalistes küsimustes lähenemas poliitilisele kaalutlemisele ja tegelikult tõestavad raha mõju selgemat esilekerkimist.
Selle üheks üldiseks  tulemiks on, et õiguslik olukord muutub natuke utoopiliseks. Õigused justkui kehtivad, aga samas justkui ei kehti. Põhiõigused kujunevad eesmärgiks, mille poole püüelda, mitte piirideks, mille austamist on igal juhul võimalik õiguslikult nõuda. Eriti sotsiaalsete õiguste väga laia tunnustamisega kaotavad põhiõigused suures osas oma sissenõutavuse või jõustatavuse ja see laieneb ka tavapärastele õigustele, mis muutuvad samuti üha suhtelisemaks. Seega ei leia aset mitte ainult poliitika (tegelikult kogu halduse) juridifitseerumine – st iga poliitiline otsus muutub viimaks põhiõiguste kaalumiseks ja n-ö õiguslikult korrektse lahenduse otsimiseks - vaid samas toimub ka õiguse laienev politiseerumine (õigusliku ja poliitilise kaalutlusprotsessi tõenäoline lähenemine).
Järeldusena saab väita, et kui kogu õigust käsitletakse väärtuskorrana, st igale huvile vastab väärtus, ning kõiki õiguslikke vaidlusi lahendatakse proportsionaalsustesti abil, siis segunevad kaks väga erinevad ratsionaalsusvormi  -  majanduslik ja õiguslik -  ning jõuame selleni, et raha ja õigus, sh põhiõigus ei ole päris lahutatavad. Saab ju väita, et „kehtib“ see põhiõigus, mille tagamist rahastatakse ja rahastatakse neid põhiõigusi, mida poliitilise valikuna tahetakse senisest enam „kehtima“ panna.
Eeltoodu ei tähenda, et ma eitaks väärtusjurisprudentsi, vaid ma leian, et väärtustel ja nende kaalumisel on ka positivistlikud piirid, mis peaksid meile andma kindlustunde, et erinevate väärtuste väga vaba kaalumisega ei hävitataks midagi väga olulist. Näiteks ühiskonna sisulist vabadust.
Nii Eesti kui ka Euroopa lähtub teatavasti samast väärtuskorrast ja põhiõiguslikke vaidlusi lahendatakse üldjoontes sarnase proportsionaalsustesti abil. 
Raha mõju temaatikaga tegelevad süvitsi Law & Economics käsitlused. Rahalisi mõjusid kohtu otsustuses  on analüüsinud Ringa  Raudla, käsitledes temaatikat, kuivõrd on Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve asjades võtnud arvesse riigile kaasnevaid kulusid[9].
 Eesti Riigikohtu praktika alusel võib tõdeda, et kõrgem kohus, lahendades vaidlusi, kus selgelt ilmneb rahaline dimensioon, on üheltpoolt järginud põhiõiguslikku mõõdet ja teisalt jäänud ratsionaalseks ning arvestanud ühiskonna reaalset rahalist võimekust. Seega konkreetsetes õiguslikes menetlustes on tehtud optimaalne lahend, arvestades ka majanduslikke aspekte, püüdes samuti mitte tekitada katteta n-ö utoopilisi põhiõigusi, kuigi ootus ja lootus soorituspõhiõiguste riigipoolsele finantsilisele tagamisele on kõrge.
Et mitte jääda paljasõnaliseks, toon mõned näited Eestist, mis minu arusaamist mööda  näitavad paindlikku arengusuunda ka majanduskriisis, kus riik peab samuti tagama isikute põhiõigusi.
Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna on küll möönnud, et riigieelarve allub põhiseaduslikule järelvalvele[10] (põhiliselt ikka formaalsest aspektist), kuid ei ole mitmetel mõistetavatel põhjustel kiirustanud tegema suuri sisulisi otsustusi  selles valdkonnas – milline oleks avaliku raha põhiseaduslik, õiglane jaotus, et põhiõigused oleksid täielikult tagatud.
Näiteks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium on selgelt öelnud nn toimetuleku kaasuses[11]: „Põhiseadus ei määra kindlaks sotsiaalabi suurust ega selle saamise tingimusi. Põhiseaduse § 28 teise lõike teine lause, mille kohaselt sätestab abi liigid ulatuse ning saamise tingimused ja korra seadus, jätab seadusandja otsustada, mil määral riik puudust kannatavatele isikutele sotsiaalabi osutab. Seadusandjale ulatusliku otsustusõiguse andmine on tingitud asjaolust, et majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub tema pädevusse. Maksukoormuse tõstmine ja vahendite ümberjaotamine võib aga põhjustada sotsiaalsete põhiõiguste kollisiooni teiste põhiõigustega. Ometi ei tähenda Riigikogu ulatuslik otsustusvabadus sotsiaalsete põhiõiguste valdkonnas, et seadusandja riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika kujundajana on vahendite piiratuse argumenti kasutades täiesti vaba otsustama, millises ulatuses ja kellele tagada põhiseaduse § 28 sätestatud sotsiaalsed õigused. /…/ Sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel on seadusandja seotud põhiseaduse printsiipide ja olemusega. Õigus saada riigilt puuduse korral abi on subjektiivne õigus, mille riive korral on isikul õigus ette võtta kohtutee ja kohtul kohustus kontrollida sotsiaalseid õigusi andva seaduse vastavust põhiseadusele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab aga vältima olukorda, kus eelarvepoliitika kujundamine läheb suures osas kohtu kätte. Seetõttu ei saa kohus sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele“. Samuti leidis kohus, et kohtupoolne on õigustatav sekkumine juhul, kui abi langeb alla miinimumi.
 Samuti on  Riigikohus osundanud, et enne kui ei ole seadusandja poolt selgelt defineeritud, mis on riigi ja mis kohaliku omavalitsuse ülesanded, ei saa kohus hinnata kohalike omavalitsuste finantseerimise piisavust[12].
 Selliste sisuliselt formaalsete põhimõtete sätestamine ja järgimine  on igati mõistetav, kuna avaliku ressursi jaotus eelarves on ülimalt vaieldav ning suhtes põhiõigus versus raha tuleb teha alati  valikuid, mida eelistada ja mida mitte. Ning iga valiku üle saab vaielda lõputult.
Nimelt kui kõigi põhiõiguste pikale kataloogile kogu mahus ei ole maksimaalselt rahalist katet vastavalt inimeste ootustele, tuleks järgida lihtsat põhimõtet, mis kehtib ju igaühele  – kulutada ei saa rohkem, kui raha on. See kehtib ju ka riigile. Ning see kehtib ka põhiõiguste tagamisel. Seega suurenevast ühiskonna lootusest, et riik annab rohkem ja suuremas mahus rahalise katte kõigile põhiõigustele, saab maksimaalselt ratsionaalse tulemi, kui riigipoolne tagamine sõltub rahalisest võimekusest ja  on  paindlik, muutuv.
Vist on asjatu lootus, et praegune Euroopa rahandus- ja võlakriis ei hakka mõjutama põhiõiguste reaalset tagamist. Samas on meil ja tõenäolistel ka teistel eurooplastel ootus ning lootus, et riik on võimeline toime tulema nii sotsiaalriikluse realiseerimisega kui ka muude  riigivõimu rakendamistega, põhiõiguste tagamisega, on selleks siis väikepoodnike omandi kaitse  rüüstajate massi  eest  või kaitse muu vägivalla eest. Aga äkki oleks ausam tõdeda, et riik kui inimkooslus ei saa olla absoluutne hoolitsev isa. Isegi kui kõrvale jätta maailmavaatelised ning muud filosoofilised aspektid, on selge, et riigi kui n-ö hoolitseva isa ülalpidaminepelgalt finantsiliselt ei ole lähitulevikus tõenäoliselt võimalik. Samas kas sellise n-ö riigi kui hoolitseva isa kuvandi loomine on ikka kõige õigem, kuna tõenäoliselt pärsib see vaba isiku enda eest seismise võimet? Seega raha puudumine näitab ära teatud arengutee ummiku. Võimalik, et vaba isiku enda võimekus enda eest seista ja mitte oodata naiivsel riigi abile on jätkusuutlikum?
 Ajakirjandusest võis hiljutisi Londoni rahutusi kajastavavatest kirjutistest lugeda, et väikepoodnikud ühinesid oma poodide kaitsmiseks rüüstajate vastu. Kaitsesid ise oma omandit, lootmata riigile. Võimalik, et ka meie, eestlased, loodame raskustes rohkem endale kui riigi abile oma põhiõiguste tagamisel. Samas sätestab Eesti põhiseadus selle, et avalik võim on põhiõiguste tagaja.
 Lõpetuseks järeldusi.
Kõige lihtsamalt öeldes, tuginedes Riigikohtu praktikale n-ö raha puudutavate otsustuste puhul:  Eesti on mõistlikult lahendanud vastuolu – põhiõiguste lai kataloog versus vähe raha. Kõigepealt on lähtutud sellest, et riigipoolne abi (toimetulekutoetus)  lähtub miinimumist ning kohus ei tungi seadusandja ja täitevvõimu alale,  jättes eelarve jaotuse nende mängumaale,  arvestades riigi rahalist võimekust (lihtsustatult - ei saa kulutada rohkem kui tulu on).
Seega on käitutud konservatiivselt ning alalhoidlikult, ei ole võimendatud riigipoolse abistamiskohustuse mahtu (mille ootus ja lootus on inimlik). Selles seisneb ju ka  jätkusuutlikkus - ühegi võimuharu otsustustest ei tulene minu arusaamise kohaselt täitmata lubadusi – rahalise katteta õiguse teket?
Järelikult marksistlik kriitika liberaalse riigi suunal ei pea paika - ka vaene saab põhiõigusele (õigus riigi abile) katte, aga vastavalt ühiskonna võimekusele - lähtudes miinimumist.
 
Aitäh!
 

[1] KROON&MAJANDUS Nr 2, 2004, TOMMASO PADOA-SCHIOPPA , Euroopa Keskpanga juhatuse liige, 
 Ettekanne,  EUROOPA PEREKONNA LAIENEMINE
[2] Samas: Euroopa Liidu lepingu art 2: „Liit rajaneb sellisel väärtusel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuse hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.“
[3] Euroopa Kohtu 09.oktoobri 2001.a otsus kohtuasjas C 377/98: Madalmaad v.Euroopa Parlament ja nõukogu. Kohus rõhutas, et mitte ühtegi hartas sätestatud õigust ei tohi kasutada teise inimese väärikuse riivamiseks ning et inimese väärikus on osa hartas sätestatud õiguste põhiolemusest
[4] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21.01.2004 kohtuotsus asjas 3-4-1-7-03, p 15-16.
[5] Vt. Madis Ernits, Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2008. lk.81.
[6] Vt.Marju Luts-Sootak. Põlatud õiguspositivism õigusriigi teenistuses: õigusajaloo õppetunde. Ettekanne Riigikohtu 2008 aasta mais peetud konverentsil.
[7] Nt on Riigikohus eitanud iseseisvat põhiõigust puhtale keskkonnale. Nt Riigikohtu halduskolleegiumi 18.06.2010 määrus asjas nr 3-3-1-101-09, p 13: "Kehtivas õiguses ei ole aga sätestatud iseseisvat kaitstavat subjektiivset õigust puhtale looduskeskkonnale ning selline õigus ei ole vahetult tuletatav ka põhiseaduse osundatud sätetest. Samuti ei saa õigust puhtale keskkonnale tuletada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 37 /…/ Õigus puhtale looduskeskkonnale saab iseseisva subjektiivse õigusena kujuneda siis, kui õiguslikult on fikseeritavad sellist keskkonda iseloomustavad näitajad ja igaühe talumiskohustus keskkonnamõjurite suhtes."
[8] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 01.04.2010 kohtuotsus asjas3-4-1-7-09.
[9] R.Raudla. Effects of a Constitution on Taxation; The Role of Constitutional Review in the Development of Tax Laws in Estonia. Halduskultuur- Administrative Culture 2011, nr 12(1) lk.76-105.
[10] Riigikohtu Üldkogu 17.03.2000 kohtuotsus asjas 3-4-1-1-00.
 [11] Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21.01.2004 kohtuotsus asjas 3-4-1-7-03.
[12] Riigikohtu Üldkogu 16.03.2010
 kohtuotsus asjas 3-4-1-8-09.