Andres Aru, Nele Parrest, ettekanne Riigikogu sotsiaalkomisjoni avalikul istungil laste õigustest

Andres Aru, Nele Parrest, ettekanne Riigikogu sotsiaalkomisjoni avalikul istungil "Laste õiguste tagamise strateegia tulemused ja arengusuunad" 11.02.2010


Eelmise aasta 20. novembril tähistasime 20 aasta möödumist ÜRO lapse õiguste konventsiooni ühehäälsest vastuvõtmisest ÜRO peaassamblee poolt. Eesti Vabariik ühines selle konventsiooniga 1991. aastal.

ÜRO Lapse Õiguste Konventsioon tõi endaga kaasa olulise muutuse mõttemaailmas, märkides uue lapsekäsitluse sündi – lapsest kui seaduse objektist sai laps kui subjekt. Subjekt, kellel on õigused ja vabadused. Ka sai selge aluse lastekaitse üks olulisemaid põhiprintsiipe –lapse huvid tuleb mistahes olukorras või vaidluses seada esiplaanile.

Puuduvad uued arengusuunad ja uus lastekaitse seadus

Täna arutame laste õiguste tagamise strateegia täitmist, kus olid sätestatud riigi eesmärgid aastani 2008. Täna ei ole riigil paraku aga ühtset nägemust tuleviku suhtes, sest puudub dokument (nimetagem seda siis arengukavaks, strateegiaks vms), kust oleks võimalik lugeda riigi eesmärke laste õiguste tagamisel täna, homme, järgmisel viiel või kümnel aastal. Vajadus selle järele on mõistagi olemas.

Viimane tõdemus kehtib ka uue lastekaitse seaduse kohta. Teatavasti on kehtiv lastekaitse seadus vanem kui kehtiv põhiseadus ning tuleb tõdeda, et ka abstraktsiooniastmelt on viidatud seadused omavahel võrreldavad. Viimati öeldu ei ole paraku positiivselt iseloomustav näitaja. Eesti vajab lastekaitse paremaks korraldamiseks uut senisest detailsemat lastekaitse seadust nii kiiresti kui võimalik.

Üheks ilmekaks näiteks kehtiva lastekaitse seaduse iganenud regulatsioonist on kasvõi lastekaitse seaduse säte, mis näeb ette karistuse alaealise liikumispiirangu rikkumise eest ning karistuse osas viitab ammu kehtivuse kaotanud haldusõiguserikkumiste seadustikule. Ei pea olema tippjurist, et aru saada, et kõik ei ole siin päris korras.

Analüüsi koht on iseenesest juba seegi, kas liikumisvabaduse piirangu rikkumise eest, mille eesmärgiks on kaitsa last ennast, on üldse mõistlik rakendada lapse suhtes karistuslikke mõjutusvahendeid või oleks mõistlikum kohaldada lapse suhtes hoopis mittekaristuslikke mõjutusvahendeid. See küsimus, koos paljude teistega, vajab lahendamist uues lastekaitse seaduses.

Ministeeriumide vaheline koostöö

Teine probleem, millele soovib õiguskantsler tähelepanu juhtida puudutab ministeeriumide vahelist koordinatsiooni ja koostööd. Õiguskantsleri töö käigus on viimastel aastatel mitmel puhul tulnud ette olukordi, kus tuleb nentida, et selles vallas on mitmeid vajakajäämisi. Näitena võib siinkohal tuua probleemid kasvatuse eritingimusi vajavate laste koolidega ning sõltuvushäiretega laste rehabilitatsiooniteenuse puudumise.

Kasvatuse eritingimusi vajavate laste koolid

Kõige suuremad probleemid, mis praegusel ajal oluliselt pärsivad kasvatuse eritingimusi vajavate laste koolide tööd, seisnevad erikoolide tegevust reguleerivate õigusaktide puudulikkuses. Haridus- ja teadusministri 19.12.2008 käskkirjaga on kinnitatud "Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolide kontseptuaalsed alused". Paraku tuleb tõdeda, et kontseptsiooni ellurakendamiseks vajalikke seadusemuudatusi ei ole siiani välja töötatud.

Sõltuvushäiretega laste rehabilitatsioon

Õiguskantsler pöördus eelmisel aastal ka Riigikogu poole, juhtides parlamendi tähelepanu asjaolule, et enamikus kohalikest omavalitsustest ei ole sõltuvushäiretega lastele efektiivne rehabilitatsiooniteenus kättesaadav. Neis vähestes kohalikes omavalitsustes, kus sõltuvushäiretega lastele rehabilitatsiooniteenust isegi osutatakse, tegutsevad rehabilitatsiooniasutused aga seadusliku toeta. Seaduse tasemel on reguleerimata, millist abi on rehabilitatsiooniteenusele suunatud lapsel õigus saada (tervishoiuteenused, rehabilitatsiooniteenused, haridus). Puuduvad kohustuslikud nõuded rehabilitatsiooniteenuse osutaja ruumidele, personalile, programmis või teenusel osalevate laste arv jne. Samuti on hetkel reguleerimata, kas ja mil määral on mõjutusvahendi kohaldajatel õigus laste põhiõigusi mõjutusvahendi rakendamisel piirata, kui see osutub rehabilitatsiooniprotsessi tulemuslikkuse jaoks hädavajalikuks. Teenuse osutamist raskendab oluliselt ka teenuse finantseerimismudeli puudumine.

Nii kasvatuse eritingimusi vajavate laste koolide tegevust puudutava regulatsiooni kui ka sõltuvushäiretega lastele rehabilitatsiooniteenuse väljatöötamiseks oleks vaja senisest oluliselt tihedamat koostööd Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Justiitsministeeriumi vahel.

Mõelgem, milline on kogu ühiskonna kaotus nii inimeste kui raha näol, kui riik ei tee kõik endast oleneva, et tuua erikooli sattunud või sõltuvushäirega lapsi tagasi n-ö õigele teele!

Lasteombudsman

Parema koordinatsiooni tagamisele lastekaitse valdkonnas saaks kindlasti kaasa aidata sõltumatu riikliku lapse õiguste järelevalve institutsioon ehk lasteombudsman.

ÜRO Lapse Õiguste konventsiooni artikkel 4 kohustab osalisriike looma sõltumatu riikliku lapse õiguste järelevalve institutsiooni, mille ülesandeks on jälgida konventsiooni täitmist osalisriigis.

Lapse Õiguste Komitee on välja toonud peamised ülesanded, mida sõltumatu riiklik lapse õiguste järelevalve institutsioon täitma peaks. Lasteombudsman peaks:
- lahendama avaldusi, mis puudutavad laste õigusi;
- jälgima lapse õiguste konventsiooni rakendamist ja olema konventsiooni tutvustaja;
- vastama laste ja teiste isikute poolt esitatud laste õiguste alastele küsimustele;
- olema eestkõneleja lapse õiguste küsimuses;
- teostama analüüse ja viima läbi uurimusi kitsamates lapse õigusi puudutavates küsimustes ning tegema tulemuste pinnalt soovitusi ja ettepanekuid;
- toetama laste ühiskonnaelus osalemist, välja selgitama laste seisukohad ja olema nende tutvustaja ja avalikkusele edastaja;
- nõustama riigiasutusi ja mittetulundusühinguid lapse õiguste konventsiooni rakendamise küsimustes;
- tegema koostööd kodanikeühendustega, koolidega, erialaspetsialistidega;
- olema inimõiguste ja kitsamalt laste õiguste alase hariduse toetaja ja koolituste läbiviija.

Kahjuks tuleb tõdeda, et Eestis hetkel lasteombudsmani institutsioon puudub. Euroopa Liidu liikmesriikidest puudub laste õiguste järelevalve üksus lisaks Eestile täielikult vaid Tšehhi Vabariigis, Rumeenias ja Saksamaal.

Tõsi, hetkel täidab mõnesid lasteombudsmani ülesannetest õiguskantsler, kuna need kattuvad osaliselt õiguskantslerile seadusega pandud ülesannetega. Õiguskantsler kontrollib laste õigusi puudutavate õigustloovate aktide seadusele ja põhiseadusele vastavust (normikontrolli funktsioon) ja lahendab talle saadetud avaldusi, mis puudutavad laste põhiõigusi ja -vabadusi ning korraldab kontrollkäike erinevatesse lasteasutustesse nagu näiteks asenduskodud, koolid jne. (ombudsmani funktsioon). Väärkohtlemise ennetusasutusena viib õiguskantsler regulaarselt läbi kontrollkäike sellistesse lasteasutustesse, kus laste liikumisvabadus on piiratud nagu näiteks erikoolid, kinnised lastepsühhiaatriosakonnad jne.

Samas suurt osa lasteombudsmani ülesannetest ei täida Eestis hetkel aga keegi. Õiguskantsler ei ole hetkel lapse õiguste konventsiooni tutvustaja Eestis. Õiguskantsler ei vii läbi küsitlusi ega uuringuid, et välja selgitada laste seisukohti ega ole laste seisukohtade tutvustaja. Õiguskantsleri pädevuses ei ole isikute ja asutuste nõustamine, samuti ei osale õiguskantsler lapse õigusi puudutavate õigusaktide väljatöötamisel. Seda loetelu võib jätkata.

Õiguskantsleri senise kogemuse pinnalt võib väita, et hetkel on Eestis puudu just nimelt lapse õiguste tutvustajast. Laste õigustest ei ole piisavalt teadlikud ei lapsed ise, lapsevanemad ega ka õpetajad, kasvatajad, meedia ja ühiskond laiemalt. Teadmatusest ja vastastikusest mõistmatusest tekivad koolis, kodus ja mujal aga juba tõsisemad probleemid, nagu koolikiusamine, perevägivald jne. Sellest annab tunnistust ka fakt, et laste õigusi puudutavate avalduste osakaal õiguskantslerile aasta jooksul esitatavate avalduste hulgas on väga väike, samal ajal kui kontrollkäikudel erinevatesse lasteasutustesse on ilmnenud, et lastel on tegelikult sama palju ja vahel isegi rohkem probleeme kui täiskasvanutel.

Samas ei saa õiguskantsler asuda näiteks homsest oma pädevust ületades lihtsalt omal initsiatiivil kõiki lasteombudsmani ülesandeid täitma. Esiteks puudub selleks seaduslik alus. Õiguskantsler kui põhiseadusliku institutsiooni pädevus on seadusega selgelt piiritletud ning õiguskantsler saab tegutseda talle seadusega etteantud raamides. Teiseks napib Õiguskantsleri Kantseleis täiendavate ülesannete täitmiseks hetkel nii inimesi kui ka raha.

ÜRO Lapse Õiguste Komitee on pidanud aktsepteeritavaks kahte lahendust: kas luua eraldi laste õigustega tegelev institutsioon või luua laiapõhjalise riikliku inimõiguste institutsiooni juurde selgelt identifitseeritav spetsiaalselt laste õigustega tegelev osakond või erivolinik. Euroopa Liidu liikmesriikidest on spetsialiseeritud eraldiseisvad laste õiguste järelevalve institutsioonid: Soomes, Rootsis, Taanis, Norras, Leedus, Poolas, Austrias, Prantsusmaal, Iirimaal, Luksemburgis, Belgias (flaami ja vallooni eraldi), Küprosel, Maltal. Üldombudsmani institutsiooni integreeritud laste õiguste üksused on Lätis, Slovakkias, Sloveenias, Ungaris, Kreekas, Portugalis, Bulgaarias.

Eesti on senini valinud väikeriigile sobiva, optimaalse ja õiguslikult aruka tee – kokku on koondatud haakuvate rollidega institutsioonid, nagu õiguskantsler ja ombudsman. Mitmed riigid, kus on palju valdkonna- ja territoriaalseid ombudsmane, on kadestanud Eesti unikaalset mudelit, kus õiguste rikkumise tuvastanud ombudsmanil on õiguskantslerina võimalus teha parlamendile seaduse muutmise ettepanek. Paljudel ombudsmanidel seda ei ole, mistõttu jäävad nende käed rikkumiste lahendamisel lühikeseks.

Arvestades ÜRO lapse õiguste komitee seisukohti, Eesti seniseid valikuid ning asjaolu, et õiguskantsler on täitnud ja täidab ka praegu paljusid lapse õiguste järelevalveinstitutsiooni ülesandeid, oleks lasteombudsmani rolli ülevõtmine õiguskantsleri poolt loomulik. Kui põhiõiguste ja -vabaduste kaitsega tegeleb üks laiahaardeline sõltumatu institutsioon, aitab see ära hoida kontrolli dubleerimist riigi tasandil, institutsioonidevahelisi vaidlusi pädevuse üle, isikute avalduste edasi-tagasi suunamist ja menetlusaja pikenemist.

Lõpliku sõna õigus lasteombudsmani institutsiooni kujundamise osas on siiski seadusandjal.

Kahjuks ei kehti tõdemus, et suurtel on üksnes suured ja väikestel vaid väikesed mured. Ka väikestel (s.o lastel) on suured mured, vahel suuremadki kui täiskasvanuil. Oleks õiglane, kui me teeksime endast kõik, et aidata neil neid lahendada.