Allar jõks, ettekanne "Ausad valimised" konverentsil "e-hääletamine: võimalused ja väljakutsed"

Allar Jõksi ettekanne „Ausad valimised” e-Riigi Akadeemia ja Vabariigi Valimiskomisjoni korraldatud konverentsil "e-hääletamine: võimalused ja väljakutsed" 16.09.2005  


Head kuulajad!

Rääkida ausatest valimistest on tõsine väljakutse. Ma ei ole täna originaalne ja üritades jääda etteantud aja ja pädevuse piiridesse, markeerin vaid mõned probleemid, millega oma töös olen kokku puutunud. Loodan, et need kammitsemata mõtted sobituvad tänase konverentsi konteksti.

 Vaatamata alljärgnevalt esitatud kriitilistele märkustele loodan, et Eestis pole välja kujunenud immuunsust ausate valimiste läbiviimise vastu.

Mida tähendavad ausad valimised?

 Küsides oma põhikoolis käivalt pojalt, mis temal seostub sõnapaariga ausad valimised, sain järgmise vastuse: „Ausad valimised on need, kui Tallinna tänavaid remonditaks ka muul ajal kui valimisaastal.“

Eesti põhiseadus loetleb Euroopa konstitutsioonilise valimisõiguse pärandi põhiprintsiibid, mis on aluseks demokraatlikule ühiskonnakorraldusele: valimised on vabad, üldised, ühetaolised ja otsesed, hääletamine on salajane ning valimistulemuse selgitamisel rakendatakse proportsionaalset valimissüsteemi. Ausatest valimistest põhiseadus ega valimisseadused ei räägi ja kas saavadki? On ju „ausus“ pigem moraali ja eetika valdkonda kuuluv kategooria.

 Samas on mõiste „ausad valimised“ meie arusaamades kindlasti sisustatud. Meile eeskujuks olevad läänemaailma standardid näevad ette, et valimised peavad lisaks kategooriale „free“ (vabad) vastama ka kategooriale „fair“ (ausad). Ka mina ei vastanda põhiseaduses loetletud printsiipe ja ausaid valimisi. Valimiste ausus on nende põhimõtete tingimatuks eelduseks ja samas nende lahutamatuks ühisosaks. Paraku tuleb möönda, et Eesti tänane poliitiline eliit näeb valimisperioodil valimisprintsiipide taga aga eeskätt juriidikat. Ja valimiste võidujooksus püütakse küll kinni pidada seaduslikkusest (balansseerides tihti küll selle piiril), kuid unustatakse sageli aus mäng ja hea tava. Leitakse, et demokraatlikuks riigiks olemiseks piisab valimisseaduse olemasolust, mis näeb nimetatud põhimõtted ette. Teisisõnu võrdsustatakse seaduslikud valimised ausatega.

Tõsi, ausad valimised tõepoolest eeldavad seaduslikke valimisi – samas õiguspärased valimised ei pruugi a priori tähendada, et need oleksid olnud ka ausad. Ilmselt nõustute minuga, et kui Eesti Vabariigis toimunud valimistele mõelda, siis on tegu olnud õiguspäraste valimistega. Kuid kas ka ausate valimistega?

 Kas ja miks on üldse vaja rääkida ausatest valimistest?

 Sest ausus tekitab usaldust. Võimu usaldusväärsus on aga just see, mida Eestis napib. Miks pidevalt suureneb isikute arv, kes ei toeta ühtegi erakonda? Viimastel europarlamendi valimistel osales vaid 27 % valijatest, kohalikel valimistel maadleme järjekindlalt 50 % osaluspiiriga. Mõistagi on võimu usaldusväärsuse puudumise põhjused laiemad kui vaid valimiste "mitteausus", kuid valimiste kui võimu omistamise vahendi tähtsust ei saa siinkohal alahinnata. Valimiste ausus on esmane märk võimu kvaliteedist.

Olles nelja poole aasta jooksul koos töötanud nelja valitsuse ja kahe Riigikoguga, ei panegi mind enam väga imestama võimule tulnud erakondade katsed oluliselt muuta Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste seadust või erakonna rahastamise põhimõtteid, või muul sobival või ebasobival viisil valimisteks oma positsioone kindlustada.

 Tuletame korraks meelde eelmise koalitsiooni kava Riigikogu valimise seaduse muutmiseks, mis jõustumisel oleks moonutanud häälte vahekorda Riigikogus ebaproportsionaalselt suuremate erakondade kasuks ning võinuks mõne valimiskünnise ületanud väiksema erakonna jätta sootuks mandaatideta.

Lisaks valimisliitude keelustamine nagu ka eelmisest aastast kehtiv erakondade rahastamise süsteem, mis on läbipaistev ja lihtne vaid näiliselt ega taga reaalset sõltumatut kontrolli erakondade rahaasjade üle.

Mida lähemale valimised jõuavad, seda enam kuuleme ja loeme lugusid sellest, kuidas vales erakonnas kandideerimine võib tähendada töökoha kaotust ja kuidas õiges nimekirjas kandideerimine võib ka materiaalses mõttes kasuks tulla.

 Kõike eeltoodut õigustatakse küll poliitilise vastutuse suurendamise, poliitilise maastiku korrastamise kui ka vajadusega arvestada rahva õiglustundega. Ja mis kõige enam ängi tekitab - poliitilist diskrimineerimist õigustatakse stiilis: “ Mis tahes parteisse astudes ei saa aga siiski ühelgi maal ega ajal keegi arvestada ainult dividendidega. Paratamatult tuleb opositsioonis olles kanda ka riske.“ Küll väga osavalt peidetult, võis sellest tsitaadist ja eelkõige kontekstist välja lugeda, et vales erakonnas kandideerimine võib ka tänases Eestis tähendada töökoha kaotust.

 Kui kõik eelpool loetletu ei ole poliitiline kepikõnd, siis mis see on?

Head kuulajad!

Valimiste ausus tähendab eelkõige seda, et valitavad USALDAVAD JA AUSTAVAD valijaid ja ei püüa valija eest ise asju ära otsustada ega neid hullutada. Paraku on sõnad valija tarkusest ja iseotsustusvõimest saanud käibefraasiks, mida kasutatakse täpselt nii, nagu see kasulik on.

Nii näiteks otsustati, et parimaks abinõuks poliitilise vastutuse suurendamiseks on ebamugavate konkurentide – valimisliitude – kõrvaldamine kohalikelt valimistelt. Valimisliidud keelustati põhjendusega, et valijat tuleb kaitsta vastutusvõimetute valimisliitude eest.

 Kui valimisliitude puhul otsustati, et valija ei ole piisavalt "tark" otsustamaks ise, kes on poliitiliselt vastutustundlik, kes mitte, siis ministrite ja riigikogu liikmete kandideerimist õigustatakse vastupidiselt. Tegu ei olevat valija petmisega kuna valija on ise piisavalt tark ja informeeritud otsustamaks, kas anda hääl ministrile või mitte.

 Siinkohal unustatakse aga üks pisiasi. Nii nagu poliitik ei pruugi teada, kuidas näiteks arst opereerib või kuidas kingsepp kingi parandab, nii ei pruugi ka valija olla teadlik kõigist juriidilisest üksikasjadest – sellest, et minister ei saa korraga istuda mõlemal toolil ning suure tõenäosusega on ta pigem häältepüüdja erakonnale, jätkates pärast valituks osutumist oma senises ministri ametis. Loomulikult ei pea ma õigeks keelata ministrite kandideerimist kohalikel valimistel. Põhiseaduse kohaselt ei saakski seda teha. Kuid valija vastu tuleb olla aus, et tema valik ministri poolt hääletades oleks TEADLIK VALIK. Selleks peaksid kandideerivad ministrid piisavalt varakult enne valimisi üheselt ja avalikult määratlema, kas valituks osutumisel lähevad nad tõepoolest valija huve esindama kohalikus omavalitsuses või loovutavad nad saadud hääled erakonnale.

 Kas peibutuspardi kasutamise puhul pole mitte tegemist tarbija, antud juhul valija eksitamisega - kas suudaksite ette kujutada peibutuskaupa kaupluse vitriinis? Eelnev võrdlus ei tähenda, et ma kutsuksin tarbijakaitseametit üles peibutusparte käibelt kõrvaldama.

 Ausate valimiste ja usalduse kategooriatesse mahuvad ka valimiste eelsed ja ka järgsed poliitikute „paadivahetused“ ja muud erakondlikud sagimised – liitumised, jagunemised ja segunemised. Mõiste Riigikogu „aknaalused“ on saavutanud kindla koha Eesti poliitilises slängis. Ei tohi unustada, et proportsionaalse valimissüsteemi puhul annab valija lisaks konkreetsele kandidaadile hääle ka erakonnale - valimisliidule ning nimekirjale antud häälel on valimistulemuse selgitamisel hoopis suurem kaal. Seega on lisaks poliitilisele kultuuritusele sellisel juhul tegemist sisuliselt valija petmisega, mis kindlasti usaldust ei suurenda. Kodulinn Tallinnas pea aasta taga toimunud võimuvahetus ja seda saatvad õigustused sundisid üht pettunud linnakodanikku avalduses õiguskantslerile märkima, et „Volikogu liikme väide on sama kui luteri õigeusu preester läheb islami usku selleks, et paremini teenindada kristlasi“. Eelnevaga ei taha ma väita, et poliitilise maastiku korrastamise nimel tehtavad liitumised oleksid taunitavad.

Ausate valimiste kontekstis ei saa mööda minna meil viljeldud praktikast valimiskampaania läbiviimisel. Kahtlemata on kampaania ja agitatsioon valimisvõitluse lahutamatuks osaks. Paraku tuleb möönda, et valijale oma seisukohtade selgitamise asemel on kandunud kampaania raskuskese puhtakujulisele ajupesule läbi suuremahuliste klantspiltide ja sisutu postkastipropaganda. Selleks kulub kahjuks suur osa kõigist valimiskuludest. Eriti taunitav on see olukorras, kus erakondade rahastamisskeeme ja valimiskulude kontrollimeetodeid ei saa lugeda piisavalt läbipaistvateks. Taas kord pean rõhutama, et varasema regulatsiooni järgi piiratud sularahaannetusi on võimalik teha piiramatus koguses, ahvatledes jätkuvalt vähekindlustatud munitsipaalametnikke või tagasihoidlikke maainimesi oma väheseid säästukroone parteikassadesse kandma.

 Et valimislubadused on need, mille põhjal valija otsustab, kellele oma hääle annab, siis ei ole aus ära kasutada ka valija väheteadlikkust juriidilistest, halduslikest ja organisatsioonilistest nüanssidest ning lubada valimistel seda, mis tegelikult ei ole antud valimiste temaatika. Teisisõnu ei sobi kohalikel valimistel lubada kohalikele omavalitsustele suuremaid toetusi riigieelarvest või presidendi valimistel omavalitsustele suuremat pädevust, sest nende küsimuste üle otsustamine ei kuulu lihtsalt kohaliku omavalitsuse kompetentsi. Rohkem kui aasta tagasi Euroopa Parlamendi valimiste eelsel ajal tõusid kõigi erakondade agendasse ettepanekud alkoholi müügi piirangutest - üks ettepanek radikaalsem kui teine. Polegi ehk imestada, et peale valimisi sumin vaibus. Ja sama imekspandav pole ka see, et enne kohalikke valimisi järjekordselt alkoholimüügi piirangud päevakorda on tõusmas. Kui seda ei tehtaks vaid valija hullutamiseks ja peibutamiseks.

 Ausate valimiste kontekstis tuleb esile ka e-hääletamise temaatika. Põhiseaduslik vaidlus e-hääletamise küsimuses on peetud ja ma ei soovi sellel teemal täna siin pikemalt peatuda. Kuid kas ei ole iseloomulik, et poliitilist debatti selles küsimuses saatis erakondadevaheline poriloopimine, mille ühisosaks oli just võimalikud ebaausad võtted e-hääletamise korraldamisel?

Pärast eeltoodud näiteid võib küsida, kuidas siis saavutada ausaid valimisi?

Senini on levinud ekslik arusaam, et õigusnorm on see võluvits, mis parandab kõik vead ja ravib kõik ühiskonnahaavad, seda ka valimistega seoses. Probleemi tekkimisel pöördutakse automaatselt juura poole: luuakse vajalik keelav või käskiv õigusnorm.

 On ilmselge, et taolises situatsioonis on oht "üle pingutada" suur. Head kavatsused võivad kergesti muutuda põhiseadusevastasteks käskudeks ja keeldudeks ning loodetud positiivne tulemus on hoopis vastupidine.

 Olgu siinkohal ära toodud kasvõi värske näide aktiivse valimisagitatsiooni perioodil valmisreklaami keelustamisega seoses. Valimisreklaami piiramise läbi taotletud eesmärgid olid igati tunnustust ja toetamist väärivad: vähendada raha osakaalu võimu saavutamisel, tagada paremini kandidaatide võrdsus, suurendada valimiskampaaniates sisulise argumentatsiooni ja seisukohtade tutvustamise osakaalu ning parandada linna välist ilmet, vabastades avalikku ruumi kiretult kirevatest plakatitest. Kuid õigusloome protsessi tulemusel saavutatu ei olnud ilmselgelt see, mida sooviti.

  Nagu ajakirjandus, on ka valimisreklaam valdkond, mida on raske õiguslikult reguleerida. Hetkel ei sätesta poliitilise reklaami sisu ja võtteid õigupoolest miski. Valimisreklaam on reklaamiseaduse reguleerimisalast väljas. Seega peaks siin toimima eelkõige hea tava. Ometi oleme pidanud iga valimiskampaania ajal nägema hea maitse piiril balansseerivaid ja teiste erakondade aadressil üha räigemaid võtteid sisaldavaid valimisklippe. Kas tõesti uskuda eelmiste valimiste valimisreklaamides antud selgitust (lubadust?), et poliitika - see ongi löögid allapoole vööd???

Kui poliitiline kultuur ei arvesta head tava või kui poliitiline kultuur puudub, siis kuidas reguleerida valimisreklaamides sisalduvat? Pakun mõtlemiseks välja võib-olla esmapilgul mõeldamatu, kuid intrigeeriva ¹ansi ajakirjandusele – taandada hetkeks oma huvi reklaamide kaudu väljaande kukrut täita ning pakkuda poliitikutele välja valimisreklaamide avaldamise hea tava, mis kehtestab eetilised ja sündsusele tuginevad reeglid avaldatavatele valimisreklaamidele.

Lõpetuseks. Seadusesätted pole alati parimaks abinõuks ühiskonnaprobleemide lahendamiseks, sh võimu legitiimsuse ja usaldusvääruse suurendamiseks. Vahest suureneks rahva poolt võimu usaldamine, kui võimul olijad ka teineteist enam usaldaksid. Teisisõnu riikliku sunniga tagatud õigusnormide asemel, mis ühe või teise tegevuse läbiviimisel käsivad või keelavad, toimiksid ühiskonnas heatahte või d¾entelmenide kokkulepped, kus vabatahtlikult allutataks end „Fair play“ reeglitele – lepitaks kokku, et "meie nii ei tee". Ja seda kõike ka valimiste kontekstis, mis olekski lisaks seadusenormide järgimisele ausate valimiste eelduseks ja sisuks. Et saaks valimiste järgselt üle anda ka „ Fair play“ auhinna ausa mängu reeglite järgimise eest.

Loodetavasti annab sellele oma positiivse tõuke ka tänane üritus.