Allar Jõksi arvamuslugu "Vägivald kui vaimust vaese vahend", Õpetajate Leht 30.03.2007
Viimasel ajal arutame ägedalt üha uute koolivägivalla juhtumite üle. Pealkirjad, nagu „17aastane neiu peksis 13aastast tüdrukut”, „Kool ja vanemad jäävad erivajadustega lapse aitamisega jänni”, „Tüdruk sõimas õpetajat idioodiks” on muutumas igapäevasteks. Rääkimata Jüri Gümnaasiumi juhtumist, kus kasimata suuga nooruk kostitas naisõpetajat maailma vanima ameti tiitliga ning õpetaja andis poisile selle eest kõrvakiilu.
Põhja Politseiprefektuuri korraldatud uuringu „Alaealine linnas” aruanne lubab väita, et meediasse on jõudnud vaid vähesed vägivallajuhtumid. Selgub, et keskmiselt 77% lastest on näinud koolis vägivallatsemist ning 42% vastas, et koolis võib klobida saada küll riiete ja hinnete, küll vanemate pärast. Kahetsusväärne on uuringus väljendatu, et paljud vägivallajuhtumid jäävad lõpuni lahendamata.
Arvamusavalduste haripunktis püsiv ning äärmiselt teretulnud poleemika koolivägivalla üle ei ole esimene selletaoline. Kui 2002. aastal koolivägivalla ühiskonna valupunktina avalike debattide tallermaale tõstsin ning Rahvusraamatukogus toimus koolivägivalla teemal õiguskantsleri ümarlaud, kohtasin hämmingut –miks tegeleb õiguskantsler pseudoküsimusega ning tõstatab ministrite ja vastutajate ette ebaolulist. Arusaamine, et nii füüsiline kui ka vaimne kiusamine ja vägivald rikuvad lapse õigust väärikale kohtlemisele ning on vastuolus põhiseaduse, siseriikliku ja rahvusvahelise õigusega, ei olnud tookord veel levinud. Saates vastutajatele oma ettepanekuid koolikeskkonna turvalisemaks muutmiseks ning rõhutades, et mis tahes vägivaldne käitumine koolides, olgu siis õpilaste vahel või õpilase ja õpetaja suhetes, on õigusvastane ning peaks olema täielikult välistatud, oli ometi selge, et ainuüksi õiguskantsleri ametipädevusega seotud käed jäävad lühikeseks…
Kellele õigused, kellele kohustused?
Praeguseks oleme palju edasi liikunud – probleemi eitamise või vähetähtsaks pidamise asemel pea liivast tõmmanud. Rääkida julgevad lapsed ja vanemad, õpetajad, direktorid ja võimuesindajad, teema on järjejutuna meedias ning ühiskonda raputava ja mõtlemapaneva algupärandina koguni kinolinal. Oleme jõudmas pigem teise äärmusse – selle asemel, et otsida lahendusi kooliseinte vahel vabandamise, vigade tunnistamise ja analüüsi teel, kutsutakse huligaanitsenud lapsele või valesti käitunud õpetajale politsei.
Paraku puuduvad veel uuringud koolivägivalla olemusest ja levikust Eestis, mis võimaldaksid teha üldistavaid järeldusi probleemi põhjuste, arengu ning lahenduste kohta.
Samas on rõõm märgata, et õpilased ise on hakanud koolivägivalda probleemina teadvustama ja vägivaldset käitumist hukka mõistma. Kui õpilased näevad vaid enda õigusi ega teadvusta kohustust austada õpetajat ja teist õpilast ning vastutust oma käitumise eest, võivad kõrgetes kabinettides väljatöötatud strateegiad, projektid ja seadusesätted jääda hambutuks. Politsei kaasamine ja „käeraudade kasutamine” peaks jääma viimaseks ja äärmuslikuks abinõuks. Õpilasesinduste initsiatiiv, laste endi vastutus ja kordaloov eneseregulatsioon on koolide praktikas end õigustanud hea vahendina koolivägivalla vastu.
Õpilaste ootus ja valmisolek koolivägivalla vähendamiseks väljendub ka Põhja Politseiprefektuuri eelnimetatud uuringus. Küsitletud lastest 53% tahaks valgustatud kooliümbrust ning 50% lastest soovib koolide juurde turvakaameraid. Uuringule vastanud arvasid, et kool ei õpeta last eluga toime tulema, ei aita luua väärtussüsteemi, seada eesmärke ega arendada empaatiat. Ka õpilasomavalitsuste liidu seisukohtades riikliku õppekava kohta leidub häid ettepanekuid koolivägivalla vastu: õpilaste meelest tuleks koolis senisest rohkem õpetada sotsiaalseid oskusi. Muuhulgas on nad koolis õpetamist vajavana välja toonud koostööoskuse, suhtlemisoskuse, austuse inimväärikuse ja võrdõiguslikkuse vastu, viisaka käitumise, probleemide lahendamise ja märkamise võime. Need on just oskused, mis aitavad õpilasel nii teist õpilast kui ka täiskasvanut ja õpetajat rohkem märgata ning tema erinevust aktsepteerida. Eesti Koolipsühholoogide Ühing on välja pakkunud koolipsühholoogide suuremat kaasamist koolide tegevusse ning õpilastele sotsiaalsete oskuste, sh suhtlemisoskuse õpetamist.
Konfliktid koolis on mitmetahulised ning võivad alguse saada väga erinevatest asjaoludest, koolivägivalda on nii õpilaste suhetes kui ka õpetajate ja õpilaste vahel. Politsei uuringust selgub, et keskmiselt 66% küsitletud lastest leiab, et õpetaja võib käituda ebaõiglaselt ja olla kiuslik. Kuid oleme vääral teel, kui tähtsustame saamatu või kibestunud õpetaja kiusu üle ning alatähtsustame õpilaste karistamatut ropendamist õpetajate aadressil. Tunduvalt vähem on avalikkuse ette toodud, missuguse vaimse ja verbaalse vägivalla ja kasvatamatuse igapäevane ohver on õpetaja.
Jah, õpetaja ees on siin katkiste perede ja ühiskonna praak ning peegeldus. Õpetaja, kes saab näkku valimatut sõimu, seisab enamasti silmitsi tagajärjega, olgu see siis kodu või ühiskonna, kooli või õpetaja enda praak. Kuid ometi – lahenduseks, toimetulemiseks ja suurem olemiseks kohustatud pool on siin kõigepealt alati õpetaja. On ju selge, et vägivallani madaldumine ning sellele õigustuste leidmine toodab uut vägivalda.
Küsigem, miks mitmes käitumishälvikutega koolis, kus koolivägivalda esineb selle kõikides suundades ja ilmingutes, ei ole õpetajad ega direktor politseisse pöördunud, olgu siis õpilaste või õpetajate kaitsmiseks? Kõik algab õpetajatest ja juhtumi õpetajapoolsest lahtimõtestamisest, kirjutab 5. jaanuari Õpetajate Lehes Kuristiku Gümnaasiumi direktor Marti Tulva. Kui vaja, siis koolipsühholoogi abiga. Kui õpetaja, täiskasvanud inimene, jõuab arusaamiseni, et enamik konflikte on kahepoolsed, on suur samm astutud, kirjutab direktor. Ja kirjeldab tõhusaid võtteid koolivägivalla lahendamiseks õpetajast alustades ning õpilasi ja õpilasesindust kui keskset ja olulist kaasates.
Õpetaja on kooli keskne lüli, temast sõltub enamik koolis toimuvast ja temal on ainsana võimalus probleemide tekkimise allikat tähele panna, ütleb Margit Sutrop. Vägivaldset last ei saa õpetaja jõu- ja võimupositsioonilt korrale kutsuda. Õpetaja esmane kohustus on aidata. Kuid kui õpetaja ise selles abi ei saa –mitte kõigepealt turvamehelt, kes füüsilist üleolekut ja jõupositsiooni kasutab, vaid psühholoogidest, psühhiaatritest ja sotsiaaltöötajatest tugipersonalilt, on õpetaja oma ülekoormuses ja ülepinges jäetud üksi. Erinevalt paljudest koolivägivalla teemat avalikkuses kommenteerinutest rõhutab Sutrop koostöö ja osapoolte vastandamisest hoidumise vajadust.
Millal hakkavad Eesti riigi seadused ka koolis ühtviisi kõigile kehtima ning naisterahva ropp sõimamine on samavõrd seadusevastane kui tänaval ja mujal ühiskonnas, küsivad koolivägivalla diskussioonis osalejad. Kas õpetajaid võib koolis alandada ja selle väljakannatamist ning talumist tuleb nimetada õpetaja professionaalsuseks, küsivad diskuteerijad. Ei mööda vaatav talumine ega ka jõumeetodil käitumine ole professionaalsus. Õpetaja, kes soovib liberaalse ühiskonna lastele autoriteediks saada, peab selleks kasutama kõigepealt vaimu-, mitte võimusuurust. Ja seisus kohustab. Ka õpetaja seisus.
Kas vähe on võimu või vaimu?
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 32 lõike 3 kohaselt on seadusandja pannud koolis vaimse ja füüsilise vägivalla ennetamise kohustuse koolile. Koolil on õigus teha koostööd vanemate, koolipidaja ning vajadusel politsei ja teiste ametiasutuste ning ekspertidega. Õpilaste ning koolitöötajate vaimset või füüsilist turvalisust ohustavatest juhtumitest teavitamise ja nende juhtumite lahendamise kord tuleb kindlaks määrata kooli kodukorras. Ometi kohtame koolivägivalla diskussioonis küsimust, kas õpetajale on koolivägivalla ohjeldamiseks antud piisavalt õigusi ja võimalusi.
Õpetaja jaoks on sekkumine koolivägivalda kindlasti vägagi komplitseeritud. Kui õpetaja ei sekku, jätab ta nõrgemad kaitseta. Kui sekkub, võib juhtuda, et ta piirab aluseta õpilaste õigusi. On ilmne, et kui koolijuhtidel on kohustus, peavad neil olema ka õigused ja reaalne mehhanism koolivägivalla lõpetamiseks. Kahtlemata on siin täiendav küsimus ka korrakaitse terviklikus õigusregulatsioonis ning selle laienemises kogu ühiskonnale. Korda ei pea tagama üksnes politsei, vaid kõik ühiskonnaliikmed, sealhulgas õpetajad, ning siin tuleb loodava korrakaitseseadusega anda kõigile selgemaks juhindumiseks senisest terviklikumad alused.
Jõgeva Maavalitsuse korraldatud koolivägivallateemalisel ümarlaual osalejad on avaldanud arvamust, et ühiskonna suhtumine on läinud liiga liberaalseks ning kõik mõjutused, mida koolides on korrarikkujate või vägivallatsejate puhul rakendada püütud, on juristide hinnangul justkui põhiseadusega vastuolus. Ümarlaua korraldajad rõhutasid, et õpetajal ei ole õpilaste mõjutamiseks vahendeid. Põhilise meetodina sooviti näha koostööd politseiga – kui koolis on konflikt, tuleks välja kutsuda politsei, kes algatab uurimise.
Ning jällegi – kas ei näita sellise seisukoha domineerimine ohtlikku tendentsi jõu ja võimu ületähtsustamiseks? Kas tõesti on koolivägivald see, mida tuleb maha suruda eelkõige riigi jõu- ja vägivallaaparaadi abil? Kas ei peaks just kool olema koht, kus astutakse vägivalla vastu kõigepealt vaimusuuruse ja hingejõuga, väärtushinnanguid kujundades, mitte jõukäitumist heroiseerides?
Õpetajatele on siiski antud piisavalt õigusi õpilasi korrale kutsuda ka praeguste seadustega ning kehtiva õiguse alusel peaks olema täiesti võimalik koole juhtida ja koolivägivalda vältida. Kui vaid jätkuks oskust seaduse sätet ja mõtet ning seadusega antud võimu kasutada, koolielu reguleerivatesse alamaktidesse kooskõlas põhiseadusega sisse viia ning koolivägivalla ennetamisel ja lõpetamisel aluseks võtta. Olen kindel, et koolivägivald on taltsutatav ka kõigi põhiõigusi ja -vabadusi arvestades. Ja loodan, et pedagoogid oskavad üha enam oma töös aluseks võtta Eesti Vabariigi lastekaitseseadust ja ÜRO „Lapse õiguste konventsiooni”.
Seadusesätteid on piisavalt
Põhiseaduse kohaselt on nii lapsel kui ka lapsevanemal, nii õpilasel kui ka õpetajal ühtviisi õigus väärikale kohtlemisele, turvalisusele ja kaitsele igasuguse füüsilise ja vaimse väärkohtlemise ning vägivalla, ülekohtu, julma või alandava kohtlemise eest. Samavõrd kui õpilasele, sätestab põhiseadus selle kaitse õpetajale.
Samas kannab põhiseadus mõtteviisi ja suhtumist, et nõrgemad, sh lapsed on õigustatult erilise kaitse all. Kaitseks kohustatud pool on põhiseaduse kohaselt tugevam pool, eelkõige kool ja õpetaja.
Inimese löömine rikub tema põhiõigusi, tema isikupuutumatust. Lastel ei ole nende east tulenevalt vähem põhiõigusi kui täiskasvanutel. ÜRO „Lapse õiguste konventsiooni” artikli 19 kohaselt peavad konventsiooniga ühinenud riigid kaitsma lapsi seadusandlike, hariduslike, sotsiaalsete ja administratiivsete abinõudega igasuguse füüsilise või vaimse vägivalla eest. Konventsioonist tuleneb, et keelatud on igasugune laste füüsiline karistamine, sealhulgas näiteks kõrvakiilude andmine. Lapse füüsiliseks karistamiseks tuleb lugeda iga tegevust, kus kasutatakse füüsilist jõudu lapsele valu või ebamugavustunde tekitamiseks. Füüsilise karistamisena käsitatakse muuhulgas laste juustest tõmbamist, lükkamist ja tõukamist, sunnitud toidu neelamist, ebamugavas asendis seisma sundimist jne.
Euroopa Inimõiguste Kohus on mitmes lahendis leidnud, et laste füüsiline karistamine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, millega Eesti on ühinenud.
Ka Euroopa Sotsiaalharta artikkel 7 rõhutab, et lastel ja noortel on õigus saada erikaitset füüsiliste ja moraalsete ohtude eest.
Eesti karistusseadustiku § 121, mis näeb ette karistuse teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise või valu tekitamise eest, ei sätesta erandeid juhuks, kui täiskasvanu kasutab lapse suhtes vägivalda nn karistuslikel eesmärkidel. Kui seadus ei pea lubatavaks vägivalda täiskasvanute omavahelistes suhetes, on see mõeldamatu ka lapse ja täiskasvanu suhtes.
Koolivägivald algab kodust
2004. a sügisel ärgitasin diskussiooni, kas laste füüsiline karistamine tuleks keelata, vajadusel otseselt seaduse jõuga. Diskussioon suri eelkõige lapsevanemate vastuseisu tõttu – valdav oli arusaam, et lapse kasvatamiseks on füüsilist karistamist vaja. Kui käe tõstmine täiskasvanu vastu on seadusega karistatav, siis paljude lapsevanemate arvates peaks füüsilise jõu kasutamine lapse suhtes olema lubatud ja igapäevaselt aktsepteeritav. Laps oleks kui omand, kellega ümber käimiseks valib lapsevanem vahendid oma suva järgi. Nii on koolivägivalla juured kindlasti kõigepealt kinni kodu ja kasvatuse pinnases. Mul on hea meel tõdeda, et laste kehalise karistamise keelu näeb nüüd ette ka koostatav lastekaitse seadus. See on üks näide ühiskonnas: kui ei jätku vaimu, siis tuleb seaduseloojatel olla ühiskonnast ees ning võimu ehk seaduse jõuga seda vaimu järele aidata ning kujundada. Samuti ei saa vägivaldse käitumise piiramise vajadusega kuidagi õigustada laste füüsilist karistamist või väärkohtlemist koolis.
Laps ja lapsevanem, õpilane ja õpetaja kannavad ühesuguseid isikule põhiseadusega antud õigusi. Nende õiguste kaudu kannab põhiseadus Eesti riigis olulisi väärtusi, mille jõudmine igapäevaellu algab kodust ja lastetoast, inimeste omavahelistest suhetest, koostööst ja mõista püüdmisest ühiskonnas, ning seaduse jõuga kehtestatud survemeetmed peaksid olema viimane abinõu. Just koostöö selle ahela iga lüli ning kõigi osapooltega on võtmesõna koolivägivalla vähendamisel – kodu ja pereliikmed, kogu koolipersonal, sotsiaaltöötajad ja kohalik võim, politsei ja riigivõim, ning taas kord meist igaühe isiklik eeskuju emana, isana ja ühiskonnaliikmena, põhiseadusega antud kohustus ja inimeseks olemise vastutus hoida ära vägivalda. Ja see on seotud ring, kus ühiskond on just nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Ning koolivägivalla tase on selle ühiskonna nõrkuse või tugevuse peegeldus.
George Bernard Shaw on öelnud, et vabadus tähendab vastutust ning seepärast suur osa inimesi kardab seda. Ometi ihaldame ja nõuame ju kõik valjuhäälselt oma põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi. Austagem siis ka koolivägivalla konflikti osapooltena oma vabaduste teostamisel teiste vabadusi ja õigusi. Vaid vaimusuurus on vahend vägivalla vastu. Seda nii õpilase, õpetaja kui ka lapsevanema käes, igaühe käes meist. Ja koolivägivalla otsesed või kaudsed osapooled oleme me kõik.