Nele Parrest, "Väärkohtlemine on ka tänase Eesti mure", Maaleht.ee

Õiguskantsleri asetäitja-nõuniku Nele Parresti arvamuslugu "Väärkohtlemine on ka tänase eesti mure", Maaleht.ee 26.06.2010


“Lasteasutuses on kolm eraldusruumi. Üheski eraldusruumis ei olnud lavatsit või muud põrandapinnast kõrgemal asuvat istumispinda. Kõik alumise korruse eraldusruumis viibinud lapsed kurtsid, et ruum on väga külm ning ilma riieteta külmal põrandal istumine on väga ebameeldiv."

"Üks laps kinnitas ka, et haigestus pärast külma eraldusruumi põrandal istumist.Kõik eraldusruumis viibinud lapsed kinnitasid, et eraldusruumi paigutamisel tuleb kasvataja juuresolekul lahti riietuda ning selga võib jätta ainult aluspüksid. Mõned tüdrukud väitsid, et selga võib jätta ka särgi, kuid rinnahoidjad ja sokid tuleb ära võtta. Osa lastest kinnitas vestluse käigus, et nad on saanud eraldusruumi kaasa võtta ka oma päevateki. Mõned lastest ütlesid vestlusel, et enam ei lubata ka päevatekki eraldusruumi kaasa võtta. Lapsed kinnitasid, et ööseks antakse eraldusruumi tekk ja padi."

"Arestimaja ühes lavatsiga varustatud kambris viibis kontrollkäigu ajal 15 kinnipeetut, kes koos oma asjadega täitsid n-ö sõna otseses mõttes pea kogu ruumi. Osadele vahistatutele ei jätkunud ruumi lavatsil ja nad pidid õhukeste madratsitega kivipõrandal magama. Temperatuur kambris oli kõrge ja õhuniiskus oli niivõrd suur, et laest tilkus vett. Talumatut olukorda võimendas omakorda sigaretisuits. Hingamine ruumis oli väga raske. Kinnipeetud peavad hoidma kõiki lubatud isiklikke asju kambris, sh ka pakiga saadetavaid toiduaineid, mis paraku ei säili kirjeldatud olukorras väga kaua. Roiskuvatest toiduainetest ja ülejäänud kambrist vaid riidetükiga eraldatud käimlast lähtuv lehk koostoimes kõrge temperatuuri ja niiskusega loovad kambris äärmiselt ebainimlikud tingimused, mille võikust ei iseloomusta piisaval määral isegi Euroopa Nõukogu Piinamisvastase Komitee (CPT) raportis kasutatud väljend "iiveldamapanev"."

Eeltoodud väljavõtted pärinevad õiguskantsleri kontrollkäikude kokkuvõtetest Eestis asuvatesse kinnistesse asutustesse. Jah, see on tõepoolest meie eilne ja tänane Eesti Vabariik, mida neis kirjeldatakse.

26. juunil on rahvusvaheline piinamisohvrite päev. Piinamiskeeld kui inimväärikuse kaitsel põhinev inimõigus on osa rahvusvahelisest tavaõigusest. Sellest ei ole lubatud kõrvale kalduda isegi kriisi ega sõja ajal. Piinamiskeeld on kõigis olulisemates rahvusvahelistes inimõigusi käsitlevates dokumentides ning see on lisatud pea kõigi riikide põhiseadustesse.

Üldiselt arvatakse, et piinamine on midagi metsikut, mis toimus kunagi minevikus ning praegu võib seda olla ehk vaid nn mittetsiviliseeritud riikides. Seetõttu võib paljude jaoks jääda segaseks fakt, et Eesti on jäänud Euroopa Inimõiguste Kohtus kaotajaks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 alusel, mida tuntakse ka kui piinamist keelustavat sätet.

Segaduse põhjus peitub asjaolus, et piinamine on vaid üks ja raskeim väärkohtlemise vorm. Rahvusvahelistes dokumentides on piinamise kõrval väärkohtlemine ka "julm, ebainimlik või inimväärikust alandav" ning "ebainimlik või alandav" kohtlemine ja karistamine. Nii sätestab ka Eesti Vabariigi põhiseadus, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Seega ei tähenda väärkohtlemine üksnes avaliku võimu esindaja poolt inimese peksmist või talle valu tekitamist. Väärkohtlemine on näiteks ka terve päev kestval ülekuulamisel toidu mitteandmine, et survestada inimest "sobivaid" ütlusi andma, kinnise asutuse juhtide poolt seal viibivate inimeste omavahelise vägivalla lubamine, põhjendamatu ööpäevaringne videojälgimine, ebainimlikud olmetingimused jms.

Kontrollkäigud kinnistesse asutustesse, olgu selleks siis arestimajad, vanglad, erikoolid, hooldekodud, psühhiaatriahaiglad või muud kohad, on õiguskantsleri kohustus. Aga mitte ainult. Väärkohtlemise ennetamine eeldab ka õigusaktide analüüsi, et vältida pidevaid puudujääke, mis võiksid luua ohu väärkohtlemise tekkeks. Väärkohtlemise ärahoidmiseks peavad kehtima nõuded sõltumatu terviskontrolli läbiviimiseks ning inimesele arusaadaval viisil õiguste ja kohustuste tutvustamiseks, piirangud ohjeldusmeetmete kasutamisel, kohustus teostada järelevalvet jms. Ka eeldab väärkohtlemise ennetamine kinniste asutuste töötajate harimist ning avalikkuse teadlikkuse tõstmist väärkohtlemise olemusest ja ennetamise vajalikkusest.

Praktikas on raskeimaks osutunud aga muuta kogu ühiskonna suhtumist, et kinnised asutused on Eesti ühiskonna osa, kõigil sealviibijatel on inimväärikus ning mistahes inimese väärikust rikkuv väärkohtlemine on lubamatu.

Kas arvate, et vanglasse, erikooli või arestimajja sattunud inimene on ise süüdi ega väärigi paremaid tingimusi? Et kuna paljud töötud, pensionärid ja lapsed elavad allpool vaesuspiiri, on kinniste asutuste tingimuste parandamine ebaõiglane? Ratsionaalselt järele mõeldes tuleb siiski nõustuda õiguskantsler Indrek Tederi seisukohaga: "Kurja teinud inimest ei pea kohtlema pensionärist või paljulapselisest perest paremini, küll aga peab ta saama seaduses ette nähtud karistuse ja kandma seda oludes, mis ei tekitaks kahtlust inimväärses kohtlemises. Alandusele tuginev karistus ei aita kaasa sellele, et karistatu rohkem kurja ei teeks."

Väärkohtlemise keelu aluseks on arusaam inimväärikusest kui kaitsmist vajavast üldinimlikust väärtusest. Filosoofiadoktor Leonid Stolovitš on ühte taolist üldinimlikku väärtust - kõlbluse "kuldreeglit" - analüüsides tabavalt märkinud: "Üldinimlikud väärtused on inimkonna enesetapu alternatiiv."

Kinnises asutuses viibival inimesel on õigus väärkohtlemist mitte kogeda, sealviibimise põhjusest sõltumata. Kui Eesti Vabariik tahab käituda õigusriigina ja jääda kestma ka tulevikus, peab ta seda tõdemust järgima.