Allar Jõks, "Väärikas võim – väärikas inimene", Postimees

 Allar Jõksi 26.06. rahvusvahelisele piinamisohvrite toetamise päevale pühendatud arvamuslugu "Väärikas võim – väärikas inimene", Postimees 

27.06.2007

 


Juuni keskel etteteatamata kontrollkäigul Aa hooldekodusse olid minu nõunikud tunnistajaks järgmisele vahejuhtumile. Psüühiliselt ebastabiilses seisundis märatsev klient oli lukustatud raudukse taha.

Ohtlikus seisundis inimest ei olnud võimalik läbi ukse jälgida ning ühtegi hooldetöötajat ei olnud vaateväljas, et inimene saaks oma vajadustest märku anda.

Selline situatsioon kujutab endast julma ja ebainimlikku kohtlemist ning ei vasta mingitele eraldamisele kehtestatud nõuetele. Hooldekodu praktika panna hoolealuseid kergekäeliselt kinni räpasesse ja pimedasse kartserisse kujutab endast suurt ohtu põhiõigustele.

Nagu ka hoolealuste karistamiseks või distsiplineerimiseks sulgemine poolkinnisesse osakonda, mis on nende liikumisvabaduse õigusvastane piiramine ning väga intensiivne põhiõigustesse sekkumine.

Lubamatud juhtumid

Lubamatute juhtumite rida võib paraku jätkata. Lapsed suletakse erikoolides nende eluruumidesse ja nad ei pääse soovi korral ning takistamatult tualettruumi. Hoolekandeasutustes seotakse isikuid kinni voodi või ratastooli külge või paigutatakse keskaegsete tingimustega kartserisse.

Kinnises asutuses ei ole võimalik pääseda privaatselt telefoni ja muude sidevahendite juurde ning piiratud on patsiendi võimalus suhelda lähedaste ja perekonnaga. Tervishoiuteenuste osutajad suhtuvad halvustavalt, põlglikult või ükskõikselt teatud diagnoosi või sotsiaalse kuuluvusega inimestesse.

Millisest riigist ja ajastust me räägime? Paraku on kõik need põhiseaduse ja ÜRO piinamisvastase konventsiooniga vastuolus olevad, inimväärikust alandavad, füüsilisi või vaimseid kannatusi põhjustavad näited pärit õiguskantsleri menetlustest ning praeguse Eesti igapäevaelust.

Praegusest Eestist, kus hoolimata esiletoomist väärivast arengutasemest võib inimväärikust alandavat käitumist leida veel paljudest riigielu valdkondadest. Rääkimata 2005. aastal Euroopa Kohtusse jõudnud pretsedendist, mille puhul kohus nõudis Eesti riigilt isiku kasuks välja hüvitise ebainimlike kinnipidamistingimuste eest Eesti vanglas ja arestimajas. Me räägime Eestist, kus tähistame sel aastal põhiseaduse 15. aastat.

Meie 15-aastase põhiseaduse § 18 sätestab lakooniliselt: «Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.» Ometi ei ole selle 15 aasta jooksul toimunud märkimisväärset mõttevahetust selle inimväärikuse seisukohalt olulise keelu ulatuse ja tähtsuse üle.

Alandusele pole õigustust

Riigikohus kui autoriteetseim põhiseaduse tõlgendaja on sedastanud, et inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk.

Põhiseaduses sätestatud piinamise, julma või alandava kohtlemise keeld on absoluutne, selle rikkumist ei õigusta väärkohtlemise ohvriks langenud inimese eelnev käitumine ega mingid muud asjaolud.

Lisaks põhiseaduses sätestatule on Eesti Vabariik võtnud ka rahvusvahelise kohustuse ära hoida mis tahes piinamist või inimväärikust alandavat kohtlemist oma territooriumil, liitudes juba 1991. aastal ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooniga. Lisaks ratifitseeris Eesti 18. oktoobril 2006. aastal selle konventsiooni fakultatiivse protokolli.

Inimväärikuse näitaja

See ÜRO piinamisvastane konventsioon defineerib piinamist tahtliku tegevusena, mis põhjustab isikule tõsist füüsilist või vaimset valu või kannatusi ning mille eesmärk on temalt või kolmandalt isikult informatsiooni või ülestunnistuste saamine, karistamine kas eeldatavalt või kindlalt toime pandud teo eest ning ähvardamine või millekski sundimine.

Piinamiseks võib lugeda ka mis tahes muu diskrimineeriva tegevuse juhul, kui valu või kannatused on põhjustatud riigiteenistujate või muude ametivõimude esindajate õhutusel, nõusolekul või juuresviibimisel.

Seega ei saa piinamist käsitleda vaid väga kitsas, enamasti füüsilises tähenduses. Piinamiseks võib osutuda igasugune inimväärikust alandav ja kannatusi põhjustav tegevus.

Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Kinnipeetavatena ei käsitleta seejuures mitte ainult süüdimõistetuid, vaid kõiki inimesi, keda peetakse kinni riigi jõu sunnil ja nende vaba tahte vastaselt.

Nüüdseks on Eesti kohtutes juurdunud arusaam, et isegi siis, kui inimene kannab karistust kuriteo eest, ei tohi tema põhiõigustesse sekkuda enam, kui see tuleneb otse seadustest. Paraku on Eestit külastanud rahvusvahelised institutsioonid korduvalt oma raportites esile tõstnud meie riigi kinnipidamiskohtade ebainimlikke tingimusi.

Inimväärikust alandav kohtlemine on näiteks inimeste kuude kaupa tegevusetult hoidmine vanglate ja arestimajade ülerahvastatud kambrites, kus muu hulgas tuleb ka oma loomulikke vajadusi kambrikaaslaste silme all rahuldada, isikute sulgemine normaalse valguse, istumisvõimaluse ja tualetita ebasanitaarsesse kartserisse või arstiabi ebapiisavus arestimajades.

Kinnipidamiskohtade olukord on üks riigi inimväärikuse taseme määrav näitaja.

Külastasin hiljuti Eestist välja saadetavate välismaalaste kinnipidamiseks loodud väljasaatmiskeskust ning avastasin, et seal on inimesi kinni peetud väga pikka aega, lausa aastaid, kuigi nende igapäevased olud ja piirangud, nagu toitlustamine, päevakava, liikumisvõimalused, kokkusaamised ja elamistingimused, on loodud vaid lühiajaliseks viibimiseks selles kinnipidamiskohas.

Alanduste ennetamine

Rahvusvahelised õigusaktid rõhutavad, et pole mingeid õigustusi, ka mitte piinamise või muu inimväärikust alandava käitumise sallimiseks riigi poolt, nagu sõjaseisukord või riigisisene hädaolukord.

Seega, ka ekstreemsetes oludes peab riik lähtuma eelkõige vajadusest austada võrdselt kõigi isikute inimväärikust ning tarvitusele võtma abinõud väärkohtlejate tuvastamiseks ja karistamiseks.

Konventsiooni liikmesriigid, ka Eesti, on kohustatud kasutama efektiivseid seadusandlikke, halduslikke, õiguslikke ja muid võimalikke meetmed, et hoida oma territooriumil ära igasugune piinamine ning muu julm, ebainimlik ja inimväärikust alandav kohtlemine ja karistamine.

Eesti jaoks äärmiselt tähtis samm inimväärikust austava riigi poole liikumisel on ÜRO piinamisvastase konventsiooni fakultatiivse protokolli ratifitseerimine.

Protokoll keskendub eelkõige põhiõiguste kaitse tagamisele kinnipidamiskohtades ning näeb piinamise ja muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamiste ennetamiseks ette sõltumatute riigisiseste ennetusasutuste korrapärased kontrollkäigud kinnipidamiskohtadesse.

Eestis on selleks ennetusasutuseks alates selle aasta veebruarist õiguskantsler.

Seetõttu laiendan juba väljakujunenud kontrollkäikude praktikat kõikidele kinnipidamis-, hoolde-, tervishoiu- ja lasteasutustele, kus isikute õigused ja vabadused võivad olla piiratud, teen soovitusi ja ettepanekuid eri ametkondadele inimväärikust tagavaks käitumiseks ja õigusaktide muutmiseks ning tegelen isikute pöördumistega, mis juhivad tähelepanu inimväärikust alandavale käitumisele.

Nõrk järelevalve

Senise kontrollkäikude praktika põhjal saan teha üldistuse – riigi ja maavanema järelevalve isikute õigusi ja vabadusi piiravates asutustes toimuva üle on äärmiselt nõrk.

Üks mälupilt möödunudaastasest kontrollkäigust hooldeasutusse kummitab mind siiani. Motoorikahäiretega lapsel, kes kippus end veriseks kraapima, olid käed selja taha kinni seotud. Ja niimoodi seotud kätega oli ta sunnitud olema kogu aeg.

Mitte tunde ja päevi, vaid aastaid. Tema ravimiseks ei olnud võimalusi leitud või neid piisavalt otsitud. Ka psühhiaater ei olnud seda last aastaid vaadanud…

Neil päevil lugesin meediast ühest kohtu alla antud emast, kes karistuseks oma 12-aastast poega rihma, käte ja jalgadega peksis, korduvalt lapse viiemeetrise lehmaketiga jalgapidi koduaia külge aheldas ning teda seal mitu tundi ketis hoidis. Laps sai psühhotrauma, mis põhjustas tervisekahjustuse – ärevushäire – teket ja püsimist.

Kodanik kujundab riiki ja riik kodanikku – see protsess on pidev, vastastikune ja dialektiline. Demokraatlik riik on eelkõige isiku-, mitte võimukeskne. Seda printsiipi rõhutab ka meie põhiseadus. Igasugusel põhiõiguste ja -vabaduste piiramisel tuleb meil kõigil tegutseda ranges kooskõlas isiku õigusi kaitsva põhiseadusega.

Rahvusvahelisel piinamisohvrite toetamise päeval vajab esiletoomist: riik peab oma toimimise eri tasanditel ning väljundites austama kõrvalekaldumatult isikute inimväärikust kui üht põhiõiguste olulisimat alust ning hoiduma mis tahes piinamisest ning muust julmast, ebainimlikust või inimväärikust alandavast kohtlemisest ja karistamisest.

Väärikas inimene austab ka teiste inimväärikust. Ning austades teise inimväärikust, säilitame väärikuse kõigepealt iseendale. Sama kehtib ka väärika riigi puhul.

Selle erinevusega, et riigile on igaühe inimväärikuse hoidmine põhiseadusest tulenev kohustus, mille vastu eksimisele ei ole õigustusi.