Indrek Teder, "Eesti maksab kärbete eest ränka hinda", Postimees

Esilehekülg foto ja teematsitaatidega „Indrek Teder: Riiki on juhitud katse-eksituse meetodil“ ning kaheküljeline õiguskantsleri eksklusiivintervjuu „Teder: Eesti maksab kärbete eest ränka hinda“, Postimees 28.09.2010, Tuuli Koch

Indrek Teder: riiki on juhitud katse-eksituse meetodil

«Riiki on juhitud katse-eksituse meetodil, kuid oluline on see, et eksimus ei läheks liiga suureks. Tähtis on, et poliitikul on talupojamõistuslik ühiskonnatunnetus.»

«See on ju positiivne, et eelarve on tasakaalus. Kuid tõesti -efektiivsuse või pragmaatika eesmärgil sõidetakse sageli üle inimlikest väärtustest, põhiõigustest.»

«Sisejulgeoleku arvelt ei tohiks kärpeid teha ühe puuga lüües, sest me kõik soovime ja eeldame turvalist elu.»

«Laste õiguste aspektist on Eesti riigil tugevalt arenguruumi.»


Eksklusiivintervjuu õiguskantsleriga "Teder: Eesti maksab kärbete eest ränka hinda"


Täna riigikogu ees oma aasta tähtsaima kõnega esinev õiguskantsler Indrek Teder leiab intervjuus Tuuli Kochile, et pingeaeg on muutnud riigijuhtimise pragmaatiliseks ning katse-eksituse meetodil põhinevaks. Viimast peab Teder paratamatuks, kuid leiab, et ajuti tuleb vigade eest kõrget hinda maksta – eesmärgi nimel tallatakse jalge alla inimlikud väärtused.

Kui raskelt teil tänane ettekanne sündis?

Ettekanded ei sünni kergelt. Kirjutan oma kõned ise ning minu ülesanne on anda ülevaade olulisematest ja püsivatest probleemidest.

Praegu on kõigile valus probleem majanduskriis. Riik reguleerib järjest rohkem majandust, sekkub majandusse ning sellel on väga tugev õiguslik ja põhiseaduslik aspekt. Tuleb paratamatult hinnata, kas sekkumine on põhiseaduspärane või ei ole.

Majanduse regulatsiooni kõrval on ka riigieelarve, mida on minu ametiaja jooksul ainult kärbitud ja kärbitud. Kärped on tehtud väga pragmaatiliselt ja võib väikese liialdusega öelda, et riigi valitsemine on käinud katse-eksituse meetodil. Teatud määral on see paratamatu, sest niisuguses pingesituatsioonis ei saa asju ette planeerida. Käitutud on põhimõttel «kas veab välja või ei vea». Üldjoontes on ju välja vedanud, aga päris karmi hinnaga.

Majandussurutise ehk pingesituatsiooni ajal jäävad tagaplaanile lihtsad inimesed oma põhiõigustega?

Poliitikud peavad suutma riigi koos hoida ja riigieelarve kui kogu Eesti riiklust puudutav dokument peab olema vastu võetud. See on ju positiivne, et eelarve on tasakaalus. Kuid tõesti – efektiivsuse või pragmaatika eesmärgil sõidetakse sageli üle inimlikest väärtustest, põhiõigustest. Lohutatakse end ja rahvast sellega, et on raske aeg, tuleb kokku hoida. Aga kusagil tuleb piir ette ja sellest üle minna ei saa. See ei ole minu jaoks just kõige meeldivam ülesanne – öelda poliitikutele, et nii ei lähe kohe mitte.

Kus on kärpekäärid inimeste jaoks kõige teravamad olnud?

Näiteks politsei osas on kärped läinud liiale. Kui Tallinna kesklinnas ei ole politseijaoskonda ja abi saamiseks peab ikka päris palju jalutama, siis ei ole see õige. Jah, kesklinnas on küll patrullid, aga ühe riigi pealinna südames, kus liigub tuhandeid turiste, peaks politseijaoskond säilima. Sisejulgeoleku arvelt ei tohiks kärpeid teha ühe puuga lüües, sest me kõik soovime ja eeldame turvalist elu.

Lisaks sise- ja välisjulgeolekule vajavad Eesti omariikluse ja meie väikese rahva kestmise seisukohalt eelisjärjekorras rahastamist haridus, tervisekaitse, õigusemõistmine ja rahvuskultuur.

Inimestele tuleb selgelt ja otse rääkida, millised otsused tuleb raskuste tõttu langetada. Poliitikud aga kardavad otseütlemist ja püüavad lubada raha igasse valdkonda.

Enne valimisi tekib kindlasti oht, et ühepäevapoliitika pannakse esiplaanile ehk piltlikult öeldes lubatakse nädala toiduvarud ära süüa ühe päevaga.

Sotsiaalteemad muutuvad enne valimisi taas olulisemaks. Olete öelnud, et raske aeg on toonud kaasa vaesust ja sotsiaalset tõrjutust. Mida sotsiaalvaldkond vajab?

See on väga lai teema. Justiitsministeerium arutas sotsiaal¬seadustiku projekti, kuid minu teada ei ole see kaugele jõudnud, sest eesmärk on hägune.

Eesti on sotsiaalriikluse tõstnud põhiseaduse printsiibi tasemele. Põhiseadusest tulenevalt ei saa meil olla äärmuslikku liberaalset sotsiaalpoliitikat. Peame välja mõtlema, mis on meie sotsiaalpõhimõtete algkontseptsioon. Võiks ju alustada sellest, et riigieelarvest 40 protsenti haldava sotsiaalministeeriumi meeskond lahendab küll hästi päevaülesandeid, aga pikaajalisteks projektideks jaksu pole. Kohtu- ja politseisüsteemi on meil korrastatud, sama võiks teha sotsiaalvaldkonnas.

Konkreetsematest teemadest on praegu minu tähelepanu all toimetulekutoetuse määramise metoodika. Riigi kohus on elukalliduse tõustes arvestada toimetulekutoetust nii, et elanikele oleks inimväärseks eluks minimaalselt vajalik tagatud. Pooleli on analüüs, kas eluasemeteenuse osutamine kohalikes omavalitsustes on põhiseaduspärane. Sotsiaalministeeriumilt ja riigikogult ootan vastust oma ettekandele, et luua tuleb terviklik seadusbaas peavarjuta inimeste öömaja- ja varjupaigateenuseks.

Sotsiaalsüsteemi korrastamisel saab teha paremaid otsuseid?

Just, aga see on valus valdkond, mida keegi ei julge puudutada. Toon konkreetse näite: praegu on päevakorral sõltuvushäiretega laste rehabilitatsiooniteenuse küsimus. Tegin riigikogule ettekande, et selles vallas puuduvad ühtsed ja põhiseadusele vastavad reeglid, õiguslik regulatsioon. Sotsiaalministeerium töötab välja vastavat seaduseelnõu, kuid on väga oluline, et eelnõu võtaks seadusena vastu veel praegune riigikogu koosseis. Kui sõltuvusprobleemiga laste rehabilitatsioon käiks selgetel õiguslikel alustel, siis peale inimliku aspekti hoiaks riik kokku raha, mis läheb kohtumenetlustele, vanglatele. Kui aitame sõltuvushäiretega, ükskõik millise aine sõltuvusega lapsi, siis suure tõenäosusega ei lähe nad tulevikus kuritegelikule teele. Positiivne tulemus ei tule mitte ühe, vaid paljude aastatega. Laste õiguste aspektist on Eesti riigil palju arenguruumi.

Millised on teie prioriteedid sel ja tuleval aastal?

Suurim prioriteet on Eestis lasteombudsmani ametikoha loomine. Läbi konkreetsete projektide ja õiguskantsleri institutsiooni juures saaks probleemidele läheneda laiemalt. Lisaks õiguslikule regulatsioonile on vaja psühholoogilist võimekust. See on minu suur unistus ja prioriteet. Samuti tuleb alustada kohalike omavalitsuste üldaktide kontrolliga. Seal on väga palju probleeme ja neid peaks vaatama süsteemselt.

Need on kaks suuremat valdkonda, millega on esmalt vaja tegeleda. Prioriteetseid valdkondi selleks ja järgmiseks aastaks on mul kinnitatud 15. Näiteks analüüsin, kas kaitseväelaste, sealhulgas haavata saanud ja hukkunud sõdurite sotsiaalsed ja tervisetagatised ning hukkumisjuhtumite uurimise õiguslik regulatsioon on piisavad. Lisaks dokumentide uurimisele oleme vestelnud haavata saanud kaitseväelastega, raviteenuste osutajatega. Eelhinnanguna saan öelda, et põhiseadusest tulenevad sotsiaalse kaitse miinimumnõuded on sõduritele tõenäoliselt tagatud, kuid teen siin kindlasti hulga soovitusi.

Praegu on üks kuum aruteluteema hariduspoliitika. Kuidas vaatate praegust vaidlust – tasuline või tasuta haridus?

Tendents on ju sinnapoole, et haridus kipub tasuliseks minema. Ma ei saa alati väita, et see on põhiseadusvastane. Põhimõtteliselt tagab ju tasuta üldharidus ühiskonna jätkusuutlikkuse. Sel on tugev põhiseaduslik dimensioon. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on lahkhelisid, et milline on kohaliku omavalitsuse ja milline riigi roll. Omavalitsus ütleb, et neile pannakse rohkem kohustusi, aga raha ei anta. Ma vaatan, mis siin teha saab. Mul on konkreetsed avaldused menetluses ja väga etteruttavalt ei saa midagi väita. Märgata on hiilivat tasuliseks muutumist. Koolide juures on sihtasutused ja kogutakse raha. See pole põhiseadusvastane, aga kusagilt jookseb piir.

Ütlete, et põhiseaduse järgimine on absoluutne väärtus ja norm, kuid viimasel ajal on poliitikutel tekkinud kiusatus just põhiseaduse kallale minna. Kas muutused on vajalikud?

Põhiseaduse muutmiseks või ümberkirjutamiseks peab olema väga selge ja nähtav vajadus. Teoreetiliselt on muutmine võimalik, aga kuulun konservatiivide hulka, kes ütlevad, et ei tasu puutuda asja, mis töötab.
Põhiseadus on ühiskondlik kompromiss ja kokkulepe, millel on laiem tähendus. Praegune põhiseadus on see mõistlik kompromiss, milleni jõuti pärast tulist võitlust. Kiirkorras põhiseaduse muutmises ma väga kahtlen.

Kas Eesti vajaks konstitutsioonikohut?

Eesti on valinud selle tee, et konstitutsioonikohus on tegelikult riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi näol olemas ja selline mudel töötab. Ma ei poolda siin järsku pööret. Võiks küll kaaluda, et kui selles kohtus liikmed vahetuvad, siis ehk võiksid mõned liikmed olla alalised.

Teete järelevalvet ka selle üle, et inimesel oleks juurdepääs õigusemõistmisele. Milliseid probleeme näete? Mille üle inimesed kaebavad?

Võrreldes 1990. aastatega on asjad arenenud, kuid kohtusüsteemi ümberkorraldamine ei tohi soiku jääda. Sel aastal on mulle tulnud avaldusi, et riigilõivud on liiga kõrged või käivad muud kohtusse pöördumisega kaasnevad kulud inimestele üle jõu. Mul on käsil analüüs, kus vaatan riigilõivude põhiseaduspärasust laiemalt.

Kohtusüsteemi reformiga tuleb luua tasakaalustatud kohtuhaldus. Esimese ja teise astme kohus on justiitsministeeriumi all. On vaieldud, et kas see on kõige mõistlikum, kuna saab süüdistada, et ministeerium sekkub õigusemõistmisse. Pikkade ja keeruliste vaidluste tulemusel sündis kohtureformi eelnõu, mis sisuliselt on läbi kukkunud, kuna vastuolud on nii teravad. See on praegu riigikogu menetluses, kuid eelnõuga ei saa rahul olla. Võimukontsentratsiooni probleem on seal sees, ja arutelu peaks kindlasti jätkuma.

Ma ei pea õigeks ka kohtunike arvu vähendamist. Minu poole pöördutakse sageli murega, et kohus ei järgi mõistliku menetlemisaja põhimõtet. Siin olen andnud kohtutele soovitusi, et inimese põhiseaduslik õigus õigusemõistmisele mõistliku aja jooksul ei tohi kannatada. Mulle saadetud avaldustega näitab ühiskond üles rahulolematust õigussüsteemi toimimise üle. Seal on arenguruumi ja see on murekoht.

Teile esitatud avalduste arv läheneb juba 3000-le aastas ja teie viite rahva mured riigikogu ette. Kuidas hindate läbisaamist parlamendiga, mis on juba aastaid õiguskantsleri avaldusi pigem segavaks kui abistavaks pidanud?

Meil ei ole konflikti või vastuolusid, vaid minu kriitika on põhimõtteliselt konstruktiivne ja suunatud sellele, et meie omariiklus toimiks ning põhiseaduslikkus ja inimeste õigused oleksid kaitstud. Arenenud ühiskondades kõrvalt kritiseerijaid talutakse, tagasihoidlikuma arenguga maades ollakse arvamusel, et kritiseerija on vaenlane. Ma ei ole vaenlane. Ma ei aja isiklikku asja. Kui viga tehakse, ei tähenda see, et seaduslooja on asjatundmatu. Kohati on see lihtsalt paratamatu, kui olulisi otsuseid tuleb kiiresti langetada.
Kordan: see on ehk öeldud väikese liialdusega, aga riiki on juhitud justkui katse-eksituse meetodil, kuid oluline on see, et eksimus ei läheks liiga suureks. Tähtis on, et poliitikul on talupojamõistuslik ühiskonnatunnetus. Siis ei saa viga liiga suureks minna.


Õiguskantsleri roll
• Eesti õiguskantsler on sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle.
• Õiguskantsleri institutsioon loodi 1938. aastal jõustunud põhiseadusega. Õiguskantsleri määras siis ametisse president ning ta oli ka viimasele aruandekohustuslik.
• Alates 1992. aastast nimetab õiguskantsleri presidendi ettepanekul seitsmeks aastaks ametisse riigikogu.
• Õiguskantsleril on õigus üldaktide järelevalveks ning teha ettepanekuid nendevaheliste vastuolude kõrvaldamiseks 20 päeva jooksul. Kui seda ei tehta, võib õiguskantsler riigikohtult paluda akti õigustühiseks tunnistamist. Ka võib õiguskantsler esitada ettepaneku kõrge riigiametniku kriminaalvastutusele võtmiseks.
• Oma tegevuse kohta annab õiguskantsler kord aastas aru riigikogule, mille liikmed võivad ka õiguskantslerile arupärimisi esitada.
Allikas: õiguskantsleri veebileht
------------------------------------------------------------------

Eesti tugevus on meie ühiskonna avatus
Aasta eest riigikogu ees seistes rääkis õiguskantsler Indrek Teder põhiseaduspatriotismist ja pakkus välja idee anda kehtiva elamisloaga kodakondsuseta vanemate alla 15-aastastele lastele naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsus, kui vanemad ei ole selle vastu.

Täpsustusena rõhutas Teder, et kodakondsus omandataks naturalisatsiooniga, mitte sünniga. Teder leidis, et see samm oleks ühtaegu nii ajend arutelu tekkeks kui ka kinnitus, et Eesti väärtustab kõiki siin elavaid inimesi. «Riik deklareerib sellise akti kaudu, et ta väärtustab kõiki lapsi, kõiki kaasmaalasi,» ütles Teder. «Eesti riigi saab kõigile Eesti kaasmaalastele rohkem koduks muuta just katse võtta õigusriigist tulenevat kõigi kodanike võrdsuse ideed südamega, siiralt ja tõsiselt. Sellisel kujul saaks areneda Eesti põhiseaduspatriotism kõigile Eesti kaasmaalastele.»

Nüüd, aasta hiljem tunnistab Teder: ta ei olnud nii naiivne lootmaks, et tema idee läheb kohe käiku. Kuid vähemalt on tekkinud arutelu ja teravast probleemist räägitakse avalikult kõva häälega. «Kui osa inimesi ei ole täielikult ühiskonda kaasatud, siis on probleem,» märkis ta. Seetõttu tunnustabki ta valitsust selle eest, et Ida-Virumaa programmiga tegeletakse sisuliselt.

Tedre hinnangul on Eesti jõudnud arenguteel nii kaugele, et saame teha väga palju positiivseid otsuseid. «Nooremate inimeste seas pole erinevate rahvuste probleem nii terav,» ütles Teder. «Väike ühiskond peab olema avatud, aga me kipume sulguma. Kui oleme kombineerinud oma ühiskonna tunnetuse meie avatusega maailmale, siis oleme edukad olnud. Kui hakkama sulguma, tekivad väga tõsised probleemid.» (PM)
------------------------------------------------------------------

Eesti lapsed vajavad nende eest seisjat
Kahjuks peab tõdema, et laste õigustesse puutuv temaatika on pigem poliitiline retoorika, reaalsete sammude astumine läheb väga raskelt. Peaaegu kõigil Euroopa Liidu liikmesriikidel on lasteombudsman, laste õiguste volinik või eraldi laste õiguste üksus, mis on integreeritud üldombudsmani juurde.

Eesti kuulub nende väheste liikmesriikide hulka, kus lasteombudsmani ei ole ja kahjuks ma ei näe ka selget poliitilist tahet, et selle loomine on otsustatud. Kui õiguskantsleril oleksid laste ombudsmani volitused, saaks õiguskantsler käsitleda laste probleeme mitte ainult õiguslikult, vaid ka laiemalt – koos spetsialistidega anda hoopis suurema panuse seaduste koostamise aluseks olevate suundade väljatöötamisse.
Peale humanistliku ja ühiskonna jätkusuutlikkuse argumendi oleks eduka lasteombudsmani tegevuse läbi ka kohtutel, vanglatel ja sotsiaalsüsteemil vähem «kliente», seega ka vähem kulutusi.

Sõltuvushäiretega noored on kaitseta
Saatsin aasta tagasi, 15. septembril riigikogule ettekande rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavusest sõltuvushäiretega lastele. Olukord, kus riik on jätnud seaduses reguleerimata rehabilitatsiooniteenuse sisu ja finantseerimismudeli, on vastuolus laste põhiõigusega tervise kaitsele. Põhiseadusest lähtuvalt on riigil kohustus tagada igaühe õigus tervise kaitsele muu hulgas ka seeläbi, et riik peab looma kohase teenuse ja menetluse nende isikute tervise kaitseks, kes sotsiaalse ja vaimse ebaküpsuse tõttu oma tervist ise ohustavad, näiteks sõltuvushäiretega lapsed.

Kuna seadusandja on jätnud rehabilitatsiooniteenusele suunamise menetluse ja rehabilitatsiooniteenusele suunatud laste põhiõiguste võimalikud piirangud sätestamata, ei ole sõltuvushäiretega laste põhiõigus tervise kaitsele koostoimes õigusega korraldusele ja menetlusele täielikult tagatud.

Praeguseks on sotsiaalministeerium välja töötanud sõltuvushäiretega noorte rehabilitatsiooniteenuse kontseptsiooni projekti ja tegeleb vastava seaduseelnõu väljatöötamisega. Pean väga vajalikuks, et seaduseelnõu võtaks vastu praegu ametisolev riigikogu koosseis.