Allar Jõks, "Õiguskantsler kutsub keskkonda hoidma", Maaleht

 Allar Jõksi intervjuu "Õiguskantsler kutsub keskkonda hoidma", Maaleht 17.05.2007, Viio Aitsam

 


Õiguskantsler, kelle poole kodanikud keskkonnaküsimustega aina sagedamini pöörduvad, leiab, et Eesti keskkonnaseadustik on puudulik ja kodanikele raskesti arusaadav.

Õiguskantsler Allar Jõks, teie tänavune keskkonnaõigusele pühendatud teaduskonverents jättis kurva mulje – meil kõigil on põhiseaduslik kohustus keskkonda hoida, kuid õigus elada rikkumata keskkonnas on hoopis segasem.

Õigused ja kohustused peavad olema tasakaalus. Konverentsil leiti, et Eesti põhiseadusest tulenevad õigused ja kohustused on tasakaalus küll. Aga probleem on seadustes ja kohtupraktikas, mille järgi üksikisikul on suhteliselt keeruline, mõnikord suisa võimatu oma subjektiivseid õigusi kohtus kaitsta, kui teatud majandustegevus tema elukeskkonda kahjustab.

Peale selle tulid konverentsi aruteludest välja õigusnormistiku puudujäägid – seadused, millest nii üksikisikud kui ametiisikud juhinduvad, peaksid olema hoomatavamad, jälgitavamad ja arusaadavamad.

Keskkonnaõiguse valdkonda reguleerib praegu rohkem kui 20 seadust, määrused peale selle. Nendes olevad õiguste kaitse põhimõtted on väga erinevad. Erinevad on ka järelevalveasutused. Kui järelevalve on killustunud, siis ta lihtsalt ei toimi – seda teame me kõik.

Killustatus ja hajutatus tekitab olukorra, kus kõik tegelevad millegagi, kuid keegi ei vastuta. Näiteks kas või mere õlireostused, mille suhtes oleme praegu kaitsetud.

Konverentsi siht oli neid puudusi võimendada, aga mis edasi saab?

Üks eesmärk oli tõesti koos asjatundjatega kaardistada valdkonnad, kus peaks kas muutma seadust, laiemalt õigust, või õiguse rakendamise praktikat (võib ka nii olla, et hea seadus on olemas, kuid seda ei täideta). Aga ei saa alahinnata konverentsi rolli õigusteadlikkuse, kodanikujulguse kasvatamisel.

Näiteks 2006. aasta konverentsi korraldasime ehitus- ja planeerimisõiguse teemal. See oli enne, kui keegi Sakala keskuse lammutamisest midagi teadis. Arvan, et kodanikuühenduste suurem aktiivsus ja julgus planeerimis-ehitusvaldkonnas oma õigusi kaitsta on olnud ka selle konverentsiga seotud.

Tahan loota, et nüüdnegi konverents aitab kaasa keskkonnasõbraliku mõtte levimisele. Et nii ametnikud, poliitikud, advokaadid, kohtunikud kui ka kodanikud mõtlevad enne otsuste vastuvõtmist, kas otsusega on kaitstud keskkonna kui avalikkuse huvid või on kaitstud vaid mingi grupi majanduslikud huvid.

See on tegelikult igavene võitlus, milles praegu, 2007. aastal, on keskkond kui väärtus nõrgem pool. Samas on keskkond see, mida pole võimalik taastada. Keskkonnakaitses on iga võit ajutine, ent kaotus igavene.

Kas seadusandjad peaksid nüüd kiirustama seadusi ringi tegema?

Arvan, et need ajad Eesti õigusloomes on möödas, kus kiiresti-kiiresti oli üht või teist seadust vaja. Praegu on asi pigem selles, et meil on hulk keskkonnaseadusi, mis omavahel hästi kokku ei sobi. Nii nagu on ette nähtud ka valitsuskoalitsiooni programmis, tuleb asuda õiguse kodifitseerimise teele ehk keskkonnaõiguse seadused tuleb ühtlustada, neile tuleb luua ühisosa.

Üks konverents ei anna valmisretsepte, aga mõte oli panna osalejaid – ametnikke, poliitikuid, kohtunikke jt – ka mõtlema. Arvan, et kui mitte varem, siis oma septembrikuises aastaettekandes parlamendile esitan konkreetsed seisukohad, kus parlamendil tuleks midagi ka ette võtta.

Kuivõrd on keskkonnaõiguse segadus tingitud sellest, et Eesti riik on nii noor, kuivõrd sellest, et elame aina keskkonnatundlikumas ajas?

Arvan, et enamik hädadest on tingitud Eesti riigi noorusest. Iga riik läbib kiire majanduskasvu etapi, kus majanduskasvu näitajaid peetakse riigi edu ainukesteks tunnusteks. Kõik ülejäänu, mis puudutab sotsiaalset kapitali, sotsiaalset kaasatust, keskkonnahoidu jms, jääb tagaplaanile.

Konverents näitas, et meie probleemid ei erine kuigivõrd teiste ELi riikide omadest. Osa neist on lihtsalt oma arengus meist eespool, neil on see etapp juba läbi käidud. Näiteks Saksa kolleegid rääkisid, et nemad on viinud oma keskkonnaseadusi kokku ja see protsess on võtnud neil aega 30 aastat.

Nii et aastaks 2040 võib Eestis loota…

Loodame, et saab kiiremini.

Iga aastaga on ka eestimaalaste keskkonnateadlikkus ja kodanikujulgus kasvanud. Tehaseid, teid, katlamaju ja bensiinijaamu on ju ehitatud 15 aastat. Nüüd on see tegevus aktiivsem, aga ka inimesed on targemaks saanud. Nad teavad, et neil on õigus ja kohustus kaitsta keskkonda ning ka oma omandit – need on omavahel seotud.

Tahan kutsuda kõiki Maalehe lugejaid üles: kui tunnete, et ühe või teise planeerimis-ehitustegevusega on teie isiklikke õigusi piiratud-rikutud, siis kasutage võimalusi oma õigusi kaitsta. Keegi ei saa inimest aidata, kui ta ise ei alusta seda protsessi.

Kui tihti teie poole keskkonnaasjadega pöördutakse?

Möödunud aastal oli ligi 50 avaldust. Seda ei ole tegelikult väga palju, aga see on märk, et teadlikkus on tõusuteel. Mõni aasta tagasi oli neid kaebusi tunduvalt vähem.

Kindlasti ei ole õiguskantsleri pädevuses lõpetada ühe või teise ettevõtte tööd, aga me saame juhtida eri asutuste (nt kohalik omavalitsus) tähelepanu sellele, et kriitilisemalt hinnataks, mida üks või teine ehitus kaasa toob. Saame juhtida järelevalveasutuste tähelepanu vajadustele isikute õigusi kaitsta.

Kas 50 avalduse seas on mõni valdav teema?

Ühtegi tendentsi pole võimalik välja tuua. On kaevatud müra, vibratsiooni, jäätmete, haisu ja tolmu üle, on tõstatatud loodusobjektide kaitse alla võtmist jne.