Allar Jõksi intervjuu "Õiguskantsler Jõks väldib lühendit JOKK", Postimees 28.09.2006, Toomas Sildam
Mis on täna parlamendile aastaettekande esitava õiguskantsleri suurim mure? «Et demokraatia ja poliitilise kultuuri kiht on niivõrd õhuke,» vastab Allar Jõks, kinnitades, et tema taskus ei ole ühegi erakonna liitumiskutset.
Miks te ei võtnud selget seisukohta kahe erakonna koostööleppe suhtes, mille garandiks kirjutati Arnold Rüütel. Vastasite parlamendiliikme Urmas Reinsalu järelepärimisele, et ei alusta selles suhtes menetlust, lisades siiski, et president peaks olema riigivõimu ühtsuse kandjaks ja hoiduma sammudest, mis võivad selle kahtluse alla seada. Paluks eestikeelset vastust.
Eestikeelne tõlge on lihtne. Õiguskantsler ei saa hinnata selliseid kokkuleppeid, kuna need on poliitilised lepped, aga minu järeldus tuli vastuse lõpust välja: president ei saa olla erakondade koostöö garant. Põhiseadus seda lihtsalt ei võimalda.
Miks te ei saanud seda Reinsalule niisama lihtsalt ja selgelt välja öelda?
Sest sellest oleks tehtud järeldus, justkui sekkuks õiguskantsler poliitikasse ja hakkaks mõjutama valimiskampaaniat. Need valimised olid niigi erakordselt pingelised ning eelkõige meedia ja poliitikute roll on juhtida tähelepanu, kui midagi kampaanias on ebaseaduslik või ebaeetiline.
Mida tuleks äsja lõppenud presidendivalimise kampaaniast kõrva taha panna?
Seda, et niisugust sallimatust teineteise argumentide ja teineteise kandidaatide suhtes ei tahaks küll [järgmise aasta 5. märtsi] parlamendivalimiste eel näha.
Siin ei eelistaks ma ei üht ega teist poolt, ei ütle, et ühed on valged ja teised on mustad.
Aga kodanikuühiskonna ja demokraatia seisukohalt on murettekitav, lausa hirmuäratav, kui sõnavabadus ja veendumusevabadus seatakse ohtu selliselt, et keegi ei julge enam väljendada oma poliitilisi eelistusi.
Sest siis võib kesknädalal järgneda «kuulipildujavalang», võidakse kohalike projektide rahastamisega pitsitada, otsitakse tsitaate 1946. või 1982. aastast või urgitsetakse sissetulekutes. Sellises hirmuõhkkonnas ei saa valimised demokraatlikult toimuda.
Kuidas eetiliselt vaadates tundub, kui mingi erakond kaunistab ennast presidendipartei loorberitega, kuigi president peaks olema – teid tsiteerides – «riigivõimu ühtsuse kandjaks»?
Seda kindlasti ei saa õigeks pidada, sest nii pannakse kahtluse alla presidendi autoriteet, erapooletus ja tõsiseltvõetavus. See oleks sama, kui keegi ütleks, et nemad on õiguskantsleri partei või riigikontrolöri partei...
Või riigikohtu partei?
Täpselt. Viimaste valimiste ajal juhtus veel üks kummaline asi, mida varasematel aastatel ei ole olnud: süüdistati kõiki, keda võimalik. Kui olnuks võimalik veel ÜROd või NATOt või NASAt süüdistada, oleks ka seda tehtud.
Riigi usaldusväärsuse seisukohalt on ohtlik, kui väga kõrge ja autoriteetne poliitik (Keskerakonna esimees Edgar Savisaar – toim) ründab riigikohut. Kui juba enne otsust hakatakse ütlema, et sealt ei saagi õiget otsust tulla, ning avalikkusele antakse signaal, et Eesti kohtusüsteem ei saa olla sõltumatu, sest kohtu esimees ei ole usaldusväärne, siis mida tuleb teha tuhandetel Eesti inimestel, kes peavad oma vaidluste lahendamiseks kohtusse minema?
Teie usaldate riigikohut?
Mina usaldan ja mul ei ole kunagi olnud põhjust öelda, et riigikohus teeb reformierakondlikke otsuseid.
Kas te helistate sotside esimehele Ivari Padarile ja ütlete, et ei olnud eetiline esitada end pärast presidendivalimisi Ilvese pildi all parteina, kes pakkus Eestile uue presidendi?
Ei helista. Aga ma ei pea sellist käitumist kindlasti õigeks. Ja kui Ivari Padariga kohtun, siis ka ütlen talle seda.
Mis on õiguskantslerile, kes esitab [täna] parlamendile oma aastaettekande, Eesti riigis kõige suurem mure? Kui teie mulluse tegevuse ülevaadet lugeda, siis kas ohtlikud raudteeveosed, õhu puhtus, vangide kirjavahetuse saladus, roolijoodikute avaldamine internetis...
Kõige suurem mure on see, et demokraatia ja poliitilise kultuuri kiht on niivõrd õhuke. Presidendivalimised, kus nägime suukorvistamist ja arvamuste mahasurumist, näitasid, et oht ajas tagasi minna ei ole kuhugi kadunud.
Teine, üldisem teema, millest olen korduvalt rääkinud – otsuste vastuvõtmise läbipaistvus, erakondade rahastamise läbipaistvus...
Mida selle vastu suudate?
Õiguskantsler saab tegutseda kas ühte või teist õigusakti kontrollides või avalikkuse tähelepanu juhtides. Olen vaidlustanud kaks korda valimisliitude keelustamise, erakondade rahastamise läbipaistmatuse –see on praegu pooleli –, olen seisnud selle vastu, et riigikogu liikmed kuuluvad ka riigi äriühingute nõukogudesse ja kohalike omavalitsuste volikogudesse. Need on väga konkreetsed sammud, mis peaksid demokraatia kihti paksemaks muutma.
Kui sageli tunnete, et käed jäävad lühikeseks?
Pigem tunnen tihti, et mu töö on nagu peaga vastu seina jooksmine. Mulle öeldakse, et jah, õige, tegeleme probleemiga, kuid siis see sumbub ära. Kui aga õiguskantsleriks sain, tekkisid diskussioonid, kus mina ütlesin üht ja teised midagi teist, toimus asjalik vaidlus ning probleem sai lahendatud.
Kui praegu kriitikaga välja tulla, kõlavad kohe süüdistused, et õiguskantsler läheb poliitikasse, tal on taskus mõne erakonna liitumiskutse, ja sisulist vaidlust enam ei teki. Heal juhul räägitakse ehk komisjoni moodustamisest, kuid komisjon jääbki töötama.
Millise tundega lugesite europarlamendi saadiku Siiri Oviiri sõnu, et kuna te ei protesteerinud presidendi valimispäeval agitatsiooni vastu, siis «jääb üle ainult oodata, millise erakonna kutse Jõks lähiajal taskust välja võtab»?
Rõõmsa äratundmisega, et mind ei olegi veel maha kantud. Kui arvatakse, et õiguskantsler võib minna poliitikasse, on minu teemad ja seisukohad olulised. Siiri Oviirile, kes sellise kahtluse välja paiskas, näitasin presidendivalimiste ajal Estonia kontserdisaalis, et mul pole ühegi partei kutset taskus.
Mul on kahju inimestest, kelle esimene argument minu vastu on, et õiguskantsler läheb kohe poliitikasse. See näitab kõigepealt, et neil inimestel ei ole õiguslikke argumente. Ja head sõbrad, seda vahendit ei saa te enam kasutada. Rong on läinud.
Miks?
Õiguskantsler saab ametist lahkuda ainult siis, kui teatab sellest neli kuud ette. Sama nõue on kaitseväe juhatajal, kuna Tarmo Kõuts esitas oma avalduse õigeaegselt, siis tema jõuab [parlamendivalimiste] rongile. Mina ei saaks ametist lahti enne jaanuari lõppu, kandidaatide valimisteks registreerimine on aga selleks ajaks lõppenud. Seega tuleks nüüd leida uusi argumente, millega õiguskantslerit rünnata.
Omalt poolt tahan teha kõik selleks, et 2007. aasta parlamendivalimised oleksid demokraatlikud. Mitte ainult seaduslikud, vaid ka ausad. Et mitte keegi ei saaks etteheitvalt lausuda: õiguskantsler Jõks ütles JOKK (juriidiliselt on kõik korrektne – toim).