"Indrek Teder: inimese privaatsfäär peab säilima", Eesti Päevaleht

Indrek Tederi eksklusiivintervjuu "Õiguskantsler Indrek Teder: inimese privaatsfäär peab säilima", Eesti Päevaleht 23.09.2008, Kärt Anvelt


Õiguskantsler Indrek Teder esitleb täna riigikogus möödunud aasta tegevuse ülevaadet.

Esitlete täna riigikogule õiguskantsleri 2007. aasta ülevaadet. See on eelmise õiguskantsleri Allar Jõksi viimase aasta töö. Kuidas seda hindate, mida esile toote?
Kui ma ühe asja esile tõstaks, siis miks ma siia teised teemad kirja panin?! Kõik on oluline! Aga peale jälitustegevuse artikli, mida lasin analüüsida ning ülevaatesse sisse panna, on üks huvitavaim domeeninimede artikkel. Nimelt ei saa tavainimene Eestis registreerida endale domeeninime, see õigus on vaid juriidilisel isikul. Analüüsisime seda konkreetse avalduse põhjal ja minu hinnangul on sellekohane eristamine küsitav. Seda peaks mingil määral reguleerima, kuid samal ajal on see nii uus valdkond, et tekib küsimus, kas õigus peab tehnoloogilisest arengust väga palju ette jõudma.
Olulist tähelepanu on ülevaates pööratud jälitustegevusele – tervelt ühe teemapeatüki ulatuses. Olete hoiatanud, et salajane ja kontrollimatu info kogumine võib vastava poliitilise tahte olemasolu korral viia inimeste põhiõiguste rikkumiseni. Milles on siin põhiprobleemid?
See valdkond nõuab selget õiguslikku reguleerimist. Ta ei saa olla vaba tõlgenduse ala, kus pole piirid paika pandud. Jälitustegevust tehakse ju isikut sellest teavitamata. Isikuandmeid kogutakse varjatult ja põhiõiguste riive on seal päris suur. Pealegi on ju nüüdisaegses maailmas kogu aeg probleemiks, et inimese eraelusfäär aheneb, kuid kuskil peab olema piir ja kindlustunne, et mingi privaatsfäär säilib. Ja kui privaatsfääri sekkutakse, siis peab selleks olema väga selge õiguslik alus ning tegevusel ka selge eesmärk. Loomulikult on teatud juhtudel riigil seda vaja ja siis tulebki seda seaduses vastavalt sätestada.
Valitsus on riigikogule üle andnud uue kriminaalmenetlusseadustiku eelnõu. Kapo üks põhilisi tegevussuundi on korruptsioon, kuid uut seadust lugedes on näha, et korruptsiooni uurimiseks võetakse üks hoob neilt ära ning jälitustegevus muutub keerulisemaks.
Kapolt ei võeta selle eelnõu järgi ära jälitustegevuse õigust korruptsiooniasjade uurimisel. On muudatus, et korruptsiooniasjades juhindub kapo teabe salajasel kogumisel menetlusseadustikust ja jälitustegevuse seadustikust, mitte aga julgeolekuasutuste seadusest. Muudatus puudutab just ennetavat jälitustegevust ehk kriminaalluuret.
Praegu saab kapo nii riigivastaste kuritegude kui ka korruptsiooniasjade uurimisel teha kriminaalluuret julgeolekuasutuste seaduse alusel ehk siis kasutada pealtkuulamist ja teisi kohtu luba nõudvaid jälitustoiminguid väljaspool kriminaalmenetlust ehk siis konkreetset kuriteo kahtlust.
Kui eelnõu läbi läheks, siis korruptsiooniasjades ei sisaldaks menetlusväline luure pealtkuulamise võimalust. Selleks peab olema kuriteokahtlustus.
Tõlgendamise ruum peab olema sätestatud väga selgelt. See on parem nii ühiskonnale kui ka menetlejatele.
Kas kavatsete seda valdkonda ise jälgida?
Põhimõtteliselt küll. Ma ei saa sellest ju väga ümber, kui ma olen deklareerinud juba ametisse asumisel, et minu huviorbiidis on rahvuslik julgeolek, mille all mõtlen sise- ja välisjulgeolekut. Selle kandi pealt tuleb teavet koguda. Aga teabe kogumisel peab olema eesmärk ning isikute põhiõigused peavad olema järgitud.
Praegu meil vist pole selliseid juhtumeid, kus inimeste põhiõigused poleks olnud kaitstud. Nii et pigem on see ennetav?
Kahtlustusi on üleval, kuid mulle ei meenu praegu jõustunud kohtulahendeid. Kuid õiguskantsleri huvi on ju ka selles, et kui mingi kahtlustus on tõstatatud, siis peaks see jõudma kohtu lauale. Kohus mõistab ju õigust. See selgubki avalikus võitluses kohtusaalis, kui sa seda seal ära ei tõenda, siis on lihtsalt asjatult menetletud.
Ja asjatult raha raisatud.
Seda ka, aga ei saa võtta nii kitsalt, et kui kedagi süüdi ei mõisteta, siis on menetleja ja prokurör süüdi. Ma ei poolda personaalset ristilöömist. Eesti kohtupraktikas on süüdi mõistvaid kohtuotsuseid üle 98 protsendi ehk siis praktiliselt kõik mõistetakse süüdi. Jah, enamik on küll kokkuleppemenetlused, kuid õigeks mõistvate kohtuotsuste arv on väga väike.
Mida te juristina kokkuleppemenetlusest arvate? Mulle tundub vahel, et see on prokuröri võimalus süüdistatavaga kergelt hakkama saada, kuid võib ju juhtuda, et see inimene polegi tegelikult süüdi. Tal on lihtsalt kergem alla anda kui kohtus võidelda.
Jah, seda võib juhtuda. Tean ise oma endisest tööst asju, kus inimene sai pärast kohtus õigeks, aga algul oli advokaat soovitanud tal teha kokkuleppemenetluse. Nii et see on vaieldav asi. Aga ma ei suhtu kokkuleppemenetlusse eitavalt. See kiirendab menetlust ja kui inimene tunneb, et ta on süüdi, teeb ta kokkuleppe.
Kui palju te saate oma töös kohtute tegevusse vahele sekkuda?
Menetluse sisusse ei saa, küll saab aga menetlustähtaegade osas mõistliku aja põhimõtet soovitada. Ei saa ju olla nii, et protsess kestab aastaid ja siis ütleb Euroopa inimõiguste kohus ühel hetkel seda, et Eesti on rikkunud mõistliku aja põhimõtet – sel põhjusel on Eesti rea kohtuasju kaotanud.
Õiguskantsler on ka isik, kellel on õigus algatada kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetlusi. Neid avaldusi tuleb, kuid mitte väga palju.
Mida te meie kohtutest arvate?
Eesti kohtusüsteem on võrreldes 1990-ndate algusega väga palju arenenud, kuid arenguruumi on. Näiteks peaks ka kohtute majandamine liikuma sinna, et seda otsustab kohtusüsteem, mitte justiitsministeerium. Aga see on omaette suurem teema, sest iga sellise majandusotsustuse võtmine on vastutuse võtmine.
Näen, et vaatate asju laiemalt ja ka oma ülevaate avapöördumises märgite, et õiguskantsleri tööl on tunduvalt laiem ja igavikulisem eesmärk kui pelgalt igapäevaste üksikmenetlustega tegelemine.
Kui midagi käsitleda, peab nägema, millises kontekstis konkreetne asi on. Õiguskantsler lahendab väga palju avaldusi, kuid samas ei ole ta mingi hall väike ametnik, kes vaatab konkreetset avaldust ja lahendab selle ära ning keda üldine maailmapilt ei huvita.
Te ei tundu just halli ametnikuna.
Olen üritanud olla mina ise. 20 aastat tagasi pidas enamik juriste õigusliku järjepidevuse teooriat mõttetuks klaaspärlimänguks. Kuid minu jaoks oli see ratsionaalse analüüsi põhjal tehtud otsus, et see on Eesti ainuõige tee. Nüüd on see Eesti põhiseaduses väga hästi fikseeritud.
Selles mõttes peab juhtival riigiametnikul olema minu arvates alati selge maailmavaade, ta peab olema Eesti riigi ametnik ning sellest lähtuma.
Tõstatasin ametisse asudes rahvusliku julgeoleku teema, sest ma tunnetasin, et seal on õiguslikke probleeme. Näiteks praeguseks on vastu võetud nn pronksipakett politseiseaduse täiendamiseks. See pole ideaalne, aga see on suur samm edasi. See annab politseile ka teatud kindlustunnet, et kui ta nii käitub, on ta õigesti käitunud. Samuti annab ta kodanikule kindlustunde.
Kui Eestil kerkivad näiteks üles probleemid nii välis- kui ka sisejulgeolekuga, siis on kõige lihtsam näidata, et Eestis ei järgita põhiõigusi ja vabadusi, siin pole demokraatlik ühiskond, siin pole järgitud klassikalisi vabadusõigusi jms. Selles mõttes on rahvusliku julgeoleku kontekstis ka põhiõiguste ja vabaduste mõõde. Eesti väikeriigina ei tohi teha selles valdkonnas järeleandmisi.
Tegite Gruusia sündmuste puhul avalduse, kutsudes Eestit üles valmisolekule võimalike sõjapõgenike õiguste kaitseks ja inimväärseks kohtlemiseks Eestis. Seegi oli üsna pretsedentlik avaldus õiguskantslerilt olukorras, kus tegu ei ole sündmustega, mis on õiguskantsleri tavapärases siseriiklikus pädevuses. Kas ka siin võib näha viidet teie laiemale haardele õiguskantsleri vaadetes ja tegevuses?
Kui õiguskantsler on põhiõiguste kaitsja ja põhiseaduse hoidja, siis ei saa ma olla ükskõikne selle suhtes, mis juhtub meie lähikonnas. Kui rikutakse natukene põhiõigusi, kellegi isikuõigusi piiratakse alusetult või ta tapetakse, on see üksiknäite kaasus. Aga kui selliseid juhtumeid on väga massiivselt, kas siis peaksin vait olema? Et üks surm on katastroof ja 1000 ainult statistika? Ma ei nõustuks sellega. Siis tuleb sekkuda ja demonstreerida, et õiguskantsleril on õigust ka siis sõna võtta.
Teha selline nägu, et meiega ei juhtu midagi, mind ei huvita, mina teen oma lõiku siit siiani – ma absoluutselt ei aktsepteeri sellist suhtumist. Kui räägime väärtusjurisprudentsist, siis on see midagi enamat kui lihtsalt mingisugune kuiv norm. Peale selle, kui väljuda isegi põhiõiguste temaatikast, siis peab ka õiguskantsler olema demokraatliku riigi tunnetusega. Kui ta saab aru, et midagi kusagil on väga vale, siis ta võtab sõna ja ütleb seda.
Kas siia alla saab liigitada ka teie huvi hariduse, sotsiaalsüsteemi olukorra vastu? Tavainimesele jääb ehk mulje, et mida te ronite sinna sügeliste pessa.
Õiguskantsler kontrollib neid asutusi, kus piiratakse isiku põhiõigusi, alates 2007. aasta veebruarist, mil täiendati õiguskantsleri seadust. Tegemist on kinnipidamiskohtadega, psühhiaatriahaiglatega, hoolekodudega – kõik sellised teatud määral suletud institutsioonid, kuhu tavainimesel asja pole. Kontrollin neid süsteemselt selleks, et ka neil oleks tagatud põhiõigused. Sellised lihtsad asjad nagu liiga palju inimesi ühes toas või õigus saada normaalset toitu või õigus end pesta.
Ma absoluutselt ei aktsepteeri Eesti ühiskonnas ikka veel levivat arusaama, et inimene on asi ja kui ta pole nagu täisväärtuslik, siis pannakse ta peitu ära. Jah, mulle on öeldud, et mis ma seal käin, kas tahan meediatähelepanu. Aga sellel inimesel poe mitte kedagi peale õiguskantsleri, kes tema eest seisab. Osa inimesi ei saa mulle isegi kirjutada.
Lasteasutuste olukord on hoolekandeasutuste omast tunduvalt parem. Hoolekandeasutustes elavad 8000 inimest ei huvita eriti poliitikuid ja vastutajaid, sest need inimesed ei käi ju valimas ja mis me siis nende peale raha raiskame. See raha kaob sinna, kust tulevad hääled.
Kui olulised on teie käigud nn kinnistesse asutustesse neile inimestele endile?
Lisaks sellele, et neid kontrollime, on see inimlikult oluline, kas või suhtluse ja sotsiaalse empaatia mõttes. Osa institutsioone on ka päris heas seisus ja see sõltub inimestest, kes on nende eesotsas.
Kuid haridusteema – reaalsus on see, et haridusvaldkond pole alati selline, nagu tahame.
Põhiseadus ütleb väga selgelt, et hariduse kättesaadavuseks peavad riik ja kohalik omavalitsus üleval vajalikul hulgal õppeasutusi. Seaduse alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole. Esimene pool on kohustus. Minu arusaamist mööda on see üks riigi ja kohaliku omavalitsuse tuumikfunktsioone, mida ei tohi delegeerida erainstitutsioonile, sest vastasel juhul kerkib küsimus, milleks riik või kohalik omavalitsus üldse siis olemas on.
Kuid reaalus on see, et kui kooli pidamine muutub kulukaks, siis ei tahaks seda nagu pidada ja tahaks lastevanematelt raha korjata. Strateegiliselt on see väga vale, sest mida me siis räägime haridusest ja haritud ühiskonnast? Väike riik ei saa hariduseta eksisteerida.
Kavatsete rauda taguda ja kohalikel omavalitsustel silma peal hoida?
Jaa. Aga Eestis on üle 240 kohaliku omavalitsuse ja see suur hulk pole haldussuutlik. Näiteks seletame kohalikule omavalitsusele mingisugust lihtsat kaasust väga selges keeles ning vallasekretär helistab tagasi ja palub üle seletada! See võtab kohutavalt aega, me ei suuda seda teha. Seetõttu näen, et see on väga suur probleem. Õiguskantsler ei saa öelda, kui palju peab Eestis olema kohalikke omavalitsusi….
Kuigi tahaksite vist öelda?
Eks ma võin öelda – kuskil 15 või sinna kanti. Nüüd öeldakse muidugi, et sekkun täitevvõimu. Kuid ma näen praktikas, et me ei suuda seda hallata. Samas peaks kohalik omavalitsus olema see, kes on inimesele kõige lähemal ja kaitseb ka tema õigusi. Aga kui ta ei suuda seda funktsiooni täita? Omavalitsuste õiguslik tase on probleem ja haldussuutlikkuse tõstmine on üks väga tõsiseid asju, mida riik peaks ette võtma. Paraku on haldusreform see, millega kogub poliitilist ebapopulaarsust.
Te ei tundu poliitikute jaoks just mugav õiguskantsler olevat ja nii ei saa te ehk pärast oma seitsmeaastase ametiaja lõppu sellel kohal enam jätkata.
Esiteks otsustasin seda kohta vastu võttes, et tulen siia seitsmeks aastaks ega tee esialgu plaane rohkemaks. Teiseks – ma ei tahagi olla mugav! Seadus määrab mu tegutsemise laadi paratamatult ära ja kui isik on väga mugav, siis kerkib küsimus: kas ta on siis mingi menetlusmööbel? Seda ei juhtu! Õiguskantsler ongi konstruktiivne kriitik, kes teeb ühelt poolt institutsioonide ja isikutega koostööd, aga samal ajal ka kritiseerib. Selle eesmärk on asjade paremaks muutmine ja seetõttu ma mõnikord ei saa olla hea.
Mida soovite seitsme aasta jooksul kindlasti ära teha?
Kindlalt tahan seda, et meie sise- ja välisjulgeolekut puudutavate õigusaktide süsteem oleks korrastatud ning ka reaalsuses toimiv. Vastasel juhul poleks seadustel mõtet – reaalne elu ja seadused peavad kokku jooksma.
Kas Eesti on demokraatlik riik?
Põhimõtteliselt on. Ma ei tea ühtegi riiki, kus ei käiks võitlust ega oleks probleeme. Klassikaline probleem, mille ümber käib tugev piikide murdmine kõikjal, on võitlus valimisraha aususe ümber. Raha, mis ühiskonna avalikus sektoris liigub, peab olema nähtaval. See et raha liigub, on ju selge – pole olemas rahavaba ühiskonda. See on utoopia ja seda oleme Nõukogude võimu ajal näinud: siis öeldi, et raha on väga paha asi, aga tegelik elu oli väga rahakeskne. Seetõttu peabki raha suhtes kehtima aus reeglistik. Milles küsimus, et poliitilised parteid saavad raha? Kui see nähtaval on, on kõik väga hästi. Kui see pole nähtaval, on väga halvasti.
Ja jõuamegi erakondade rahastamise ja riigikogulaste äriühingutesse kuulumiseni. Milline on teie seisukoht?
Kuigi riigikohus ütles, et antud juhul ei kuulu õiguskantsleri taotlus rahuldamisele, tähendas see ikkagi, et ta sellisel kujul ei kuulu.
Äriühingute nõukogudesse kuulumine on praegu riigikogu menetluses, aga minu arvates on see teema natukene laiem. See pole küll põhiseaduslik, vaid pigem majanduslik teema, kuid mul on küsimus, miks peab riik üldse tegelema ettevõtlusega. Võimalik, et ehk teatud valdkondades – riigi infrastruktuur ja energia. Aga igal pool mujal on see küsitav, sest riik on reeglite kehtestaja, kohtunik. Aga kuidas kohtunik siis vahepeal mängib jalgpalli ja siis läheb jälle kohtunikuks? Kui riik tegeleb ettevõtlusega, allub ta kõige tavalisematele konkurentsireeglitele. Praktika on aga see, et riigil on alati võimalus olla tugevam, tal on eesõigus.
Aga vaatame, mis riigikogulased eelnõusse kokku kirjutavad – siis saame edasi arendada.
Riigikogulaste palkade teema on kütnud kirgi. Erinevalt presidendist, kes leiab, et põhiseadus ei luba riigikogul oma koosseisu palkade osas mingeid muutusi teha, olete teie andnud riigikogule teada, et põhiseadus siiski lubab palkade külmutamist või vähendamist.
Ma suhtun ülima lugupidamisega presidenti, Eestil on väga hea president. Aga me elame demokraatlikus ühiskonnas ja mul on õigus jääda oma arvamuse juurde ning see puudutab seda, et riigikogu liikmete palka võib sisuliselt vähendada. Muidugi ei saa seda ära nullida, Eesti pole visiitparlamendi maa ja tasu peab olema korralik. Kuid selle vähendamine on kooskõlas põhiseadusega ja selle arvamuse juurde ma jään. Lõpliku seisukoha õigus on muidugi alati riigikohtul.
Olete võtnud sõna ka riigieelarve teemal, hoiatades poliitikuid, et eelarvel on ka põhiseaduslik mõõde ning et olulistes riigi tuumikvaldkondades ei tohi isikute põhiõigused jääda kaitseta ega riigi ülesanded täitmata. Kas kavatsete siin järelevalvet teostada, kui näiteks selgub, et eelarvekärbete tõttu ei ole igas regioonis enam politseid või ühistransporti?
2000. aastal on õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli riigieelarve vaidlustanud, üldkogu küll temaga ei nõustunud. Nii et selles mõttes on riigieelarve vaidlustamine õiguskantsleril äärmiselt keerukas.
Eelarve puhul on minu jaoks kolm mõõdet – riigi tuumikfunktsioonid peavad olema kaetud, majandusliku mõõtme osas peab meil olema teatud kogus maksuraha ning kolmandaks: poliitikutel on õigus otsustada. Aga need kolm mõõdet peavad olema omavahel tasakaalus ning sinnapoole see diskussioon praegu ikkagi liigub. Mulle tundub, et riigi tuumikfunktsioonide kaetuse osas on poliitikud konstruktiivsed.
Põhjamaades arvestatakse õiguskantsleri väljaütlemisi vägagi. Kuidas teile tundub, kas see on ka Eestis nii?
Mõnikord küll tugeva vastasseisu ja võitluse kaudu, aga üldiselt ikka arvestatakse. Vahel on ka väga teravat vastasseisu, kuid lõppkokkuvõttes on see konstruktiivne.
Kas olete juba tundnud, et teile on püütud jalga ette panna?
Veidi ikka siit ja sealt nügitakse. Aga see on täitsa tore – see on reaalne elu ja reaalne võitlus ning hoiab vaimu värske. Kuid see pole olnud destruktiivne, et lausa tahetakse ära hävitada. Naljaga pooleks olen mõne tekkinud situatsiooni puhul ikka öelnud, et kui te õiguskantslerit ei taha, siis ma võin ju ära minna. Kuid siis on ikka öeldud, et ei, on hea, kui keegi ikka kõrvalt arvab. Kuid jah, teinekord ei lange see arvamus kahjuks kokku ja see on probleem.