"Õiguskantsler Allar Jõks: kodune vägivald on kuritegu!", Linnaleht

 Allar Jõksist artikkel "Õiguskantsler Allar Jõks: kodune vägivald on kuritegu!", Linnaleht 19.10.2005, Ada Kallam

 

Õiguskantsler Allar Jõks oli see, kes mõne aasta eest tiris avalikkuse ette koolivägivalla. Täna on selle vastu valmis võitlema lapsed, lapsevanemad ja õpetajad. Samuti üritas õiguskantsler teadvustada, et laste füüsilise karistamine pole mitte ainult patt, vaid võib olla ka kuritegu. Kahjuks eriliste tulemusteta. Aga ta ennustab, et kodune vägivald jõuab samuti kord avalikkuse ette.

 

Õiguskantsler on Eestis see ametiisik, kes jälgib, et riigiasutused ja ametnikud oma tegevusega ei rikuks kodanike põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi. Iga kodanik, kes tunneb, et riigiametnik või kohaliku omavalitsuse töötaja on tema põhiseaduslikke õigusi piiranud, võib esitada õiguskantslerile kaebuse. Muuhulgas jälgib õiguskantsler ka seda, et laste õigused oleksid tagatud. Õiguskantsler on Eestis “laste ombudsman”, kes lahendab muuhulgas ka neid kaebusi ja avaldusi, mis käsitlevad laste õigusi.

“Õiguskantsleri tegevuses laste õiguste kaitsel on mitu erinevat tahku ja meile saabunud kaebuste lahendamine on üks nendest,” tõdeb õiguskantsler Allar Jõks, kes seda ametit peab alates 2001. aasta märtsist. Lastelt endilt kaebusi peaaegu ei laeku, mõned üksikud on tulnud lapsevanematelt. “Ühiskonna teadlikkus laste õigustest pole piisav,” järeldab sellest õiguskantsler. Seetõttu õiguskantsleri kantselei selles valdkonnas eriti kaebusi loota ei saa – “me teame väga hästi, et lapsed kas ei oska, ei taha, ei julge või ei saa kaevata. Kui raske oleks lapsel oma vanemate või õpetajate peale kaevata!” - mistõttu laste õiguste kaitseks kasutatakse teisi töövorme - ümarlauad, algatused, kontrollikäigud lasteasutustesse.

 

Lastel on liiga palju muresid

 

Igal aastal külastab õiguskantsler koos oma nõunikega lastekodusid, erikoole ja hooldekodusid üle Eesti ning kohtub seal silmast silma ka laste endiga, uurimaks, mis neile muret teeb. “Kõige olulisem nende kohtumiste juures on see, et lapsed peavad nii mind kui ka minu nõunikke usaldama. Lastega tuleb rääkida kui võrdne võrdsega,” lausub õiguskantsler. Tema hinnangul on neid lapsi, kellega ta nelja silma all on vestelnud, olnud rohkem kui sada. “Lastel on muresid seinast seina. Viimati kurtis üks erikooli laps, et peab magama kõval voodil, mis on 40 aastat vana. Kujutage ette, voodi on 40 aastat vana, enne seda oli see voodi vanadekodus ja siis toodi erikooli! See näitab Eesti riigi suhtumist. Teine laps räägib sellest, et tal ei ole piisavalt raha selleks, et rohkem kui korra kuus kodus oma vanemate juures käia. Mõni laps räägib sellest, et teda kiusatakse, teda lükatakse n.ö ringist välja, et ta on ja jääb teiste jaoks võõraks. Neid muresid on nii palju,” ohkab Allar Jõks.

Alati püüab ta lastele ausalt vastata. Mõnda muret ei ole ju võimalik õiguskantsleril lahendada. Mõne mure lahendamiseks piisab vaid ühest vestlusest koolidirektoriga. Kolmanda mure lahendamine eeldab, et riik eraldab koolile raha ning selleks ei saa õiguskantsler rohkem kaasa aidata, kui viib selle mure Riigikogu ette. Aga Riigikogule käsku anda: “Sellele koolile peab andma niipalju raha,” õiguskantsler ei saa.

“Kolmas ja minu arvates kõige olulisem tahk õiguskantsleri töös on see, et õiguskantsler ei tohiks piirduda ainult kaebuste lahendamisega ja omal algatusel probleemide otsimisega, vaid edukas saab õiguskantsler ja seeläbi terve Eesti ühiskond laste õiguste kaitsel olla siis, kui hoiakuid muudetakse,” ütleb ta. “Meil on mõttetu tegeleda koolivägivalla kaebustega ükshaaval, me jäämegi neid lahendama. Aga selleks, et ühiskonna hoiakuid muuta, on vaja tekitada diskussioon. Õiguskantsleri algatatud diskussiooni on ilmselt raskem tähelepanuta jätta kui mõne kolmanda sektori tubli esindaja algatust. Ja neid kolme tahku ühendades ongi võimalik rohkemal või vähemal määral laste õigusi kaitsta. Mõnikord on vaja probleemi ühiskonnas teadvustada, näiteks teha lastevanematele selgeks, et laste füüsiline karistamine pole mitte ainult patt, vaid see võib olla ka kuritegu.”

 

Koolivägivalla vastu ühisrinne

 

Just õiguskantsler oli see, kes mõne aasta eest tõstatas koolivägivalla probleemi.

“Tänaseks on väikeseid nihkeid paremuse poole märgata. Probleemi ja selle ulatust on tunnistatud,” tõdeb ta. “Algul kostus ju emotsionaalseid ja naiivseid hüüatusi – see on kõik normaalne, see on kogu aeg nii olnud, selle vastu ei saa ega ole vaja võidelda.

Need inimesed, kes nii väitsid, on vastutustundetud,” julgeb õiguskantsler nüüd distantsilt öelda. “Koolivägivallast julgevad rääkida nii lapsed kui ka lapsevanemad, ja kui nad julgevad seda teha, siis on võimalik koolivägivalla vastu võidelda, ükskõik, mis vormis see ei esine. Aga kui see on tabuteema, siis on selge, et asjad ei jõua ei kohtusse, politseisse ega isegi mitte koolipsühholoogi juurde,” tõdeb Allar Jõks. “Ma ei ole optimist, arvamaks, et võitluses koolivägivallaga on võimalik saavutada kiireid tulemusi. Edasi liikuda tuleb sammhaaval. Kõige olulisem on, et lapsed ise saaksid aru, et koolivägivald on taunitav. Vastasel juhul võib haridus-teadusminister välja töötada sadu strateegiaid ja projekte, mina võin iga päev ühe või teise initsiatiiviga välja tulla, aga kui õpilased ise ei tunnista seda kui ühte suurimat Eesti kooli häda, siis ei ole võimalik edu saavutada,” nendib õiguskantsler. Just seda ta edasise sammuna näebki, et koolide õpilasomavalitsused otsivad ise vahendeid, kuidas tuua hea, sõbralik ja aus käitumine au sisse. “Olen kohtunud väga paljude õpilasomavalitsustega ja tõdenud rõõmuga, et nad mõtlevad selle peale. Kui koolis tekib sallimatuse õhkkond nende õpilaste suhtes, kes suudavad oma egot tõestada ainult kaasõpilaste peal, siis on jälle suur samm edasi astutud,” ütleb ta.

 

Füüsiline karistus keelu alla

 

Aasta tagasi algatas õiguskantsler arutelu sellest, kas laste füüsiline karistamine tuleks keelata. Isegi seaduse jõuga, kui vaja. “Tundub kahjuks, et see diskussioon algas Eestis natuke liiga vara, pinnas polnud selleks veel valmis,” tõdeb Allar Jõks. “Kui laps ikka jonnib, peab ta ju kuidagiviisi mõõdukalt karistatud saama, oli põhiline vastuväide. Mina väidan, ja ma väidan seda oma isikliku kogemuse põhjal - kui laps on hästi kasvatatud, siis ta ei jonni. Ja kui ta jonnib, siis tuleb vaadata, kas viga ei ole mitte vanemates. Mulle on täiesti vastuvõetamatu see, et kui endast väiksema suhtes kasutatakse füüsilist karistust. Väikese inimese mõttemallidesse jääb see meelde - kui mina saan suureks, hakkan oma lapsi ka vitsaga hirmutama, sest vastasel juhul neist ei kasva häid lapsi,” räägib õiguskantsler. “Oponendid väitsid ka, et natukene, mõõdukalt, võiks ju ikka karistamist lubada. Aga kust läheb piir? Ja kui lubada kodus vanematel last natuke näpistada või tutistada, kui ta sõna ei kuula, kas siis õpetaja või kasvataja võib seda samuti teha? Aga seda peavad vanemad lubamatuks,“ arutleb Allar Jõks. “See diskussioon lõppes liiga vara, aga tuleb aeg, kui see teema jälle päevakorda tõuseb. Laste füüsilise karistamise keelamine selgesõnaliselt ja seaduse tasandil on juba näiteks Rootsi, Läti, Saksamaa poolt valitud viis, kuidas laste vastu suunatud vägivalda peatada. Kas taolise keelu sätestamine ka Eesti lastekaitse seaduses oleks vajalik või kuidas muuta meil üldist suhtumist laste füüsilisse karistamisse – see peaks olema diskussiooni teema. Eestis on paraku nii, et asjad hakkavad liikuma alles siis, kui on midagi traagilist juhtunud. Kui avalikkus saab teada, millise ulatuse on tegelikult võtnud ka kodune vägivald, mida tihtipeale õigustatakse just kasvatusvajadusega, siis võib olla saadakse aru, et see diskussioon on vaja lõpule viia,” ennustab õiguskantsler.

Ada Kallam

ada@epl.ee

 

---

Isa huve ei saa alahinnata

Õiguskantsleri kantseleisse on muuhulgas laekunud paar kaebust lapsevanematelt, kes on lahutamas ja vaidlevad selle üle, kelle juures laps elama peaks. Õiguskantsler muidugi ei määra, kummal vanemal on lapsele suurem õigus. Õiguskantsler sekkub alles siis, kui üks vanem kaebab näiteks sotsiaaltöötaja peale, kes väidetavalt on valesti toiminud, kahjustades sellega lapse huve. Ja just neid kaebusi on paar tükki olnud. Ühest kasvas välja kaasus, mis tehti teatavaks kõigile, kes selle valdkonnaga kokku puutuvad.

Näiteks kaebas sotsiaaltöötaja tegevuse peale üks isa, kellelt taheti last ära võtta.

“Me leidsime selles konkreetses kaebuses, et lapse eraldamisele eelnenud sotsiaaltöös olid tõsised puudujäägid isa ja lapse kontaktide säilitamiseks. Niivõrd olulise otsuse tegemisel, nagu seda on lapse vanema juurest ära võtmine, tuleb hinnata kõiki asjaolusid. Ja kuna õiguskantsler ei võitle ainult üksikjuhtumitega, siis me tegime selle kaasuse teatavaks kõigile, kelle töö eeldab nende küsimustega tegelemist,” märgib Allar Jõks.

Samas lisab ta, et seadustega ei ole võimalik kõiki selliseid muresid ja vaidlusi lahendada. “Väga palju sõltub siiski lapsevanematest. Kui nad oma last tegelikult armastavad, mitte ainult sõnades, siis nad ei tekita lapsele kannatusi. Siis nad ei sea oma ego esiplaanile, et laps peab olema minu juures ja lähtuvad rohkem lapse huvidest. Teiseks ei saa alahinnata kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajaid või lastekaitsetöötajaid, kes peaksid vanematega rääkima ja kel peaks olema ülevaade, kelle juures laps saab paremini hakkama. Lahendus tuleks leida kolmnurgas: perekond, kool ja sotsiaaltöötaja,” leiab ta.

 

---

Rõõm oma pojast

“Muresid on nii palju, et midagi rõõmustavat peaaegu polegi,” ohkab õiguskantsler Allar Jõks oma tööd iseloomustades. Üks rõõm õiguskantsleril siiski on – 15-aastane poeg Jonatan.

Õiguskantsleri kabinetis on poja joonistatud portree oma isast, mis valmis 7 aastat tagasi. Portreel on kujutatud tõsine riigimees, kes koju tulles on väsinud ja tülpinud. “Kuus juuksekarva on mul siin pildil ka peas,” loetleb õiguskantsler lõbusalt.

Poeg Jonatan on isa “salanõunik”. Tänu temale teab õiguskantsler väga hästi, mis koolis tegelikult toimub. Poeg on ka “katseisik,” kelle peal õiguskantsler kontrollib oma mõtete ja tekstide arusaadavust. Kui poeg saab aru, millest jutt, on õiguskantsler oma mõtted hästi kirja pannud. (Teine ekspert selles küsimuses on õiguskantsleri ema).