Allar Jõks, "Kellel on õigus tervise kaitsele?", Postimees

Allar Jõksi arvamuslugu "Kellel on õigus tervise kaitsele?", Postimees 20.01.2005


 Allar Jõks kirjutab, et jättes ligi 80 000 inimest ravikindlustuseta, ei arvesta riik põhiseaduses sätestatud sotsiaalriikluse põhimõtet ja endale võetud rahvusvahelisi kohustusi.
Tubli töömees, kes oma halvenenud tervise tõttu ei olnud võimeline enam erialast tööd tegema, pöördus õiguskantsleri poole. Kuna ta jäi töötuks, siis haigekassakaardita ja vähese rahaga ei saanud ta minna arsti juurde. Pärast edukat ravi oleks ta saanud erialasele tööle tagasi minna, kuid arstiabi puudumise tõttu jäi ta tööst eemale.
Tegemist on surnud ringiga, mis lisaks isiklikule tragöödiale tähendab ühiskonnale ühe võimaliku maksumaksja kaotust ja samaaegselt uue inimese lisandumist sotsiaalhoolekande süsteemi.
See juhtum ja meedias tervishoiu kohta räägitu ajendasid mind küsima, kas õigus tervise kaitsele ikka on Eestis igaühe õigus.

Tuhanded kaitseta

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) raportis, mis käsitles tervishoiu finantseerimist Balti riikides, leiti, et Eesti riik tagab ravikindlustuse hinnanguliselt 94%-le rahvastikust. Seega ligikaudu
80 000 Eesti inimesel puudub ravikindlustus.
Ravikindlustuse puudumine ei ole ainult mõne väikese grupi vähekindlustatud inimeste mure, vaid puudutab arvestatavat osa Eesti elanikkonnast.
Ravikindlustus puudub näiteks neil, kes töötavad lühema kui kolmekuulise tähtajaga töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel, kindlustatud isiku ülalpeetaval abikaasal, kellel on pensionieani jäänud rohkem kui viis aastat, pensioniealisel isikul, kes ei saa riiklikku pensioni, isikul, kes on olnud töötu rohkem kui 270 päeva ja kellele ei maksta enam töötu abiraha, samuti tudengitel, kes on akadeemilisel puhkusel, mille võtmise põhjuseks ei ole vigastus ega haigus.
Ravikindlustusega hõlmamata inimestele on riigi poolt tagatud üksnes vältimatu abi ja kiirabiteenus. Järelikult tagatakse arstiabi neile üksnes siis, kui abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib kaasa tuua patsiendi surma või põhjustada püsiva tervisekahjustuse. Kuna ravikindlustuseta inimesed on enamasti ka materiaalselt vähekindlustatud, ei ole kõikidel muudel haigestu-mis-, mürgitus- või vigastusjuhtudel arstiabi ega rehabilitatsiooniteenus neile kättesaadav.

 Tervis on põhiõigus

Mida mõista tervise all, mille kaitse peab olema igaühele Eesti põhiseaduse kohaselt tagatud?
Eesti on Maailma Terviseorganisatsiooni liige juba 1993. aastast. WHO põhikirja preambulas on tervist defineeritud kui täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit. Seega ei tähenda tervis mitte üksnes haiguste või puuete puudumist.
Kas Eestis ravikindlustamata isikule kättesaadav vältimatu abi ja kiirabiteenus tagavad tervise ehk siis täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu?
Õigus tervise kaitsele on üks olulisemaid põhiõigusi. Samas ei tähenda see, et igaüks saaks nõuda tasuta ja piiramatult kõiki tervishoiuteenuseid.
Põhiseadus annab seadusandjale terviseõiguse sisustamisel avara otsustusala, sest selle tagamise ulatus sõltub paljus riigi võimalustest ning neid käsutab seadusandja ehk Riigikogu. Seadusandja määrab, milles väljendub igaühe õigus tervise kaitsele, samuti millist liiki abi ja millises ulatuses tuleb puuduse all kannatavale inimesele osutada. Seadusandja ei tohi piiritleda nende õiguste kasutamist ebamõistlike kriteeriumidega.
Kas see, et ligi 80 000 inimest on välja lülitatud tervisekaitsesüsteemist, on kooskõlas põhiseaduse ühe põhiprintsiibi, inimväärikuse põhimõttega, ja Eesti Vabariigi poolt endale võetud rahvusvaheliste kohustustega? Pean silmas eeskätt riigi kui WHO liikme kohustusi ning parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimisega võetud kohustusi.
Sotsiaalharta kohaselt kohustub Eesti tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi ja haigestumise korral oma seisundile vastavat hooldust.

Ulatuslikum kaitse

Aluseks tuleb võtta põhiseaduse üldine väärtusskaala. Eesti põhiseaduses sisaldub sotsiaalsete põhiõiguste minimaalne mudel. Samas viitab Eesti riigi rajatus õiguse kõrval õiglusele, sotsiaalsete õiguste olemasolu ning sotsiaalriigi põhimõtte rõhutamine põhiseaduses tasakaalustatud lähenemise vajalikkusele.
Eesti on sotsiaalriikluse tõstnud põhiseadusliku printsiibi tasemele ja meie põhiseadus ei salli äärmuslikku liberaalset sotsiaalpoliitikat, sealhulgas liberaalset tervishoiupoliitikat.
Ravikindlustussüsteemi kujundamisel peab seadusandja arvestama põhiseadusest tulenevaid miinimumnõudeid, sealhulgas õigust inimväärikale äraelamisele, õigust elule ja ebainimliku kohtlemise keeldu.
See on seadusandja otsustada, millistest vahenditest ta ravikindlustuseta inimeste tervise kaitseks vajalikud kulutused teeb.
Ulatuslikuma tervise kaitse tagamine on meie kõigi huvides, sest kui näiteks ühissõidukis viibib tuberkuloosihaige, kes lihtsalt rahapuudusel arsti poole pöördunud pole, ohustab ta kõigi inimeste tervist.