Allar Jõks, "Riigifirmasid tüürivad riigikogulased rikuvad teadlikult põhiseadust", Eesti Päevaleht

Allar Jõksi intervjuu "Riigifirmasid tüürivad riigikogulased rikuvad teadlikult põhiseadust", Eesti Päevaleht 22.01.2008, Kärt Anvelt

Õiguskantsler Allar Jõks nõuab, et 20 päeva jooksul tuleb riigikogu liikmete riigifirmade nõukogudes osalemine seaduses selgesõnaliselt ära keelata.

Saatsite riigikogule ettepaneku viia riigikogu liikme staatuse seadus kooskõlla põhiseadusega. Mida te täpsemalt riigikogult soovite?
Tegin riigikogule ettepaneku kehtestada 20 päeva jooksul riigikogu liikme staatuse seaduses keeld, et riigikogu liige ei tohi kuuluda riigi esindajana riigi äriühingu nõukogusse. Põhiseadus ütleb, et riigikogu liige ei tohi olla teises riigiametis. Seadustes ei ole avatud, mis on riigiamet. Kuid riigikohus on 1994. aastal analoogses asjas öelnud, et riigiametis olemiseks tuleb lugeda seda, kui riigikogu liige on ministri poolt nimetatud, vastutab ministri ees, saab ministrilt juhiseid ja tasustatakse ministri poolt määratud korras. Ükskõik millise tegevuse puhul, mis vastab sellistele tunnustele, on tegemist teises riigiametis olemisega ja seetõttu peab riigikogu liikme staatuse seaduses olema sõnaselge keeld. Praegu sellist keeldu ei ole.
Miks just 20 päeva ja kas see ettepanek on nii lühikese aja jooksul täidetav?
Põhiseaduse paragrahv 142 ütleb selgelt: kui õiguskantsler teeb ettepaneku, siis ta annab täitmiseks tähtaja 20 päeva. Seega – kui põhiseaduses oleks kirjas näiteks 40 päeva, siis oleks ka tähtaeg teine olnud.
Aga selle 20 päeva jooksul ei pea riigikogu tegelikult tegema muud, kui võtma seisukoha: kas õiguskantsleri ettepanekuga nõustuda või mitte. Seaduse vastuvõtmine võtab muidugi rohkem kui kakskümmend päeva.
Kui riigikogu seda nüüd ei tee ja eirab teie taotlust, siis mida see näitab ning mis saab edasi?
See näitaks, et riigikogu ei ole õiguskantsleriga nõus. Selles poleks midagi ebanormaalset, kui on erinevad arvamused. Aga sellisel juhul viin ma selle vaidluse riigikohtusse, kellel on lõpliku sõna õigus. Kuivõrd aga ettepanek põhinebki riigikohtu 1994. aasta otsusel analoogses asjas, siis minu arvates ei ole siin midagi vaielda. See on õiguslikult lihtne asi.
Kuid näiteks Soomes ju kuuluvad parlamendi liikmed äriühingute nõukogudesse – tõsi, nende põhiseadus lubab seda.
Huvitaval kombel kasutatakse teiste riikide näiteid eelkõige siis, kui see sobib õigustama mingit tegevust, mis ei ole Eesti põhiseadusega kooskõlas. Kas olete kuulnud, et mõni valitsev erakond räägiks sellest, et peaksime üle võtma Soome sotsiaalhoolekandesüsteemi? Või Soome maksusüsteemi? Ei ole, eks? Soomes võib minister olla samal ajal ka parlamendi liige. Eestis on see sõnaselgelt keelatud. Nii nagu on keelatud riigikogu liikmel olla teises riigiametis.
Sellega tahan öelda, et Soomel on oma, Nigeerial oma ja Eestil oma põhiseadus. Õiguskantsler saab lähtuda ainult Eesti põhiseadusest.
Vaatasin nimekirja, kes riigikogu liikmetest kuuluvad riigi äriühingute nõukogudesse, ning kõik nad on eranditult Reformierakonna fraktsiooni liikmed. Mis signaali see teile annab?
Esiteks annab see sellise signaali, et alates 2004. aastast on minu selgitustöö ja ajakirjanduse kaudu tähelepanu juhtimine osaliselt tulemuse andnud. Teised valitsuserakonnad ei ole oma riigikogu liikmeid riigi äriühingute nõukogudesse nimetanud.
Teiseks – endiselt on Eestis vähemalt üks erakond, kes arvab, et ainult riigikogu liikmed suudavad kõige paremini riigi äriühinguid juhtida.
Küsin teisti: kas riigi äriühingute nõukogudesse kuuluvad riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liikmed rikuvad teadlikult põhiseadust?
Küsin vastu: kas autojuht, kes ületab kiirust, olles samal ajal purjus, rikub seadust? Või riigikogu liige, kes peab oma valijaid värdjateks?
Kindlasti rikub.
On selge, et riigikogu liikmed, kes kuuluvad riigi äriühingute nõukogudesse, rikuvad põhiseadust, ja ma olen sellele juhtinud tähelepanu alates 2004. aasta kevadest. Siis oli seadusrikkujaid muidugi rohkem.
Kas see võib olla üks põhjus, miks Reformierakond, aga ka Keskerakond – kes, tõsi küll, praegusel juhul asjasse ei puutu – ei toetanud teie ametisse jäämist?
Ma ei taha selle üle spekuleerida. Siin ei saa välja tuua ühte juhtumit. Ütleksin nii, et terve minu seitsmeaastane tegevus ei ole neid kahte erakonda rahuldanud. Äriühingute nõukogusse kuulumine on üks paljudest teemadest.
Olete väga otsekohene.
Olen otsekohene olnud kogu aeg. Ametiaja lõpp ei ole pannud minu suud kinni ega ole seda ka rohkem lahti teinud.
Aasta lõpust rääkides: kas saite aega maha võtta ja teha järeldusi, mis on teie seitsmeaastases töös ning poliitikute töös toimunud?
Järelduste tegemise aeg on veel ees. Selles ametis olles ei ole võimalik aega maha võtta ja nii lähedaselt distantsilt oleks ka ennatlik mingeid järeldusi teha.
Tegelikult on riigikogu liikmed teadlikud, et nad rikuvad seadust. Kes oleks pidanud olema see, kes nad äriühingute nõukogudest tagasi kutsub?
Eesti riik on juba niivõrd arenenud, et poliitiline kultuur ja seaduskuulekus peab olema nii suur, et need inimesed tulevad ise ära. Meil ei ole ja arvan, et ei peagi olema mingit kehtestatud korda, kuidas neid tagasi kutsuda. See on mu ootus.
Poliitikud räägivad äriühingutesse kuulumist õigustades järelevalve vajadusest. Kas nad tegelevad seal praegu järelevalvega? Mis seda iseloomustab?
(Jõks paneb kaminasse puid juurde ja turtsatab.) Vabandan, et turtsatasin, sest sellele küsimusele vastamiseks piisab riigikontrolli auditite lugemisest.
Aga poliitikud ikka tohivad äriühingutesse kuuluda?
Ma pole kunagi öelnud, et poliitikud ei tohi olla äriühingutes. Riigikogu liikmed ei tohi kuuluda riigi äriühingutesse. Minu arvestuste kohaselt on meil Eestis rohkem poliitikuid kui need 101 inimest riigikogus. Ja on täiesti normaalne, et valitsev erakond määrab nõukogusse need inimesed, keda ta usaldab. Küsimus on selles, et riigikogu liige ei saa seda tööd teha. Kas järelevalvet saab teha järelevalvatava volitusel? Aga praegu ju see toimub, sest minister määrab, kes hakkab riigi äriühingu nõukogus teostama järelevalvet riigi majanduspoliitika elluviimise, see tähendab ministri tegevuse üle. Sellist asja maailma ajalugu veel ei tunne, et järelevalvatava volitusel ja juhtimisel on võimalik efektiivset järelevalvet teha.
Pean tunnistama, et mul oli kahju peaministrist, kes sai kavandatavast elektrihinnatõusust teada ajalehest. Seda olukorras, kus Eesti Energia nõukogus on oma erakonna riigikogu liikmed! See näitab väga ilusasti selle järelevalve tegelikku olemust.
Aga kuidas on lood vastutusega? Kas näiteks mõni minister on tekitatud kahjud nõukogus istuvalt riigikogulaselt sisse nõudnud?
Äriühingu nõukogu liikmed vastutavad solidaarselt tekitatud kahju eest. Samamoodi ka põhimõtteliselt riigikogu liikmed, kes kuuluvad äriühingu nõukogusse. Kuid siin on üks aga: nad saavad vastutada siis, kui minister, kes neid sinna nimetas, nõuab tekitatud kahju sisse. Mis te arvate, mis juhtub ministriga, kes ütleb oma erakonna prominentsele riigikoguliikmele, et nüüd tuleb valed majandusotsused kinni maksta?
No see minister võetaks ilmselt maha.
Just nii. Ja kui see näide jääb liiga abstraktseks, võib küsida näiteks riigikontrolör Mihkel Oviiri käest, kas tal on õnnestunud panna mõni minister kahjusid sisse nõudma. Rakvere Viljasalv ja Werol on vaid üksikud näited. Niipalju siis vastutusest. Jutud vastutusest on ilus jutt, millel ei ole seost tegelikkusega. Ajakirjandus võib nõuda, riigikontroll võib taotleda, aga ainult minister on see, kes saab anda riigikogu liikmest nõukogu liikme vastutusele tegeliku sisu.
Mis riigikogu liikmeid siis nii väga sinna nõukogudesse tõmbab? On see ainult lisaraha või siiski ka erakonnale olulised sidemed, sponsorlus? Vanad poliitikas olijad on rääkinud, kuidas koalitsioon jõuab vaevalt sündida, kui esimese asjana hakatakse kiskjalikult nõukogu liikmete kohti jaotama.
Ei oska kommenteerida. Arvan, et väga paljuski on küsimus lisasissetulekus. Väidetud on ka, et seal on tegemist mõjuvõimuga kauplemisega. Samuti on ajakirjanduses läbi käinud, et erakondade ebaseadusliku rahastamise ning riigi äriühingute nõukogudes osalemise vahel võivad olla seosed. Aga seni, kuni meil pole kontrollorganit, jäävadki need vaid vihjeteks.
Mis tingimustel tohiks riigikogu liige riigi äriühingu nõukokku kuuluda? Millele peaks vastama see järelevalve mudel?
Ettepanekus riigikogule on kirjas, et iseenesest pole välistatud riigikogu liikme riigi äriühingute nõukogu töös osalemine. Aga ainult tingimusel, kui ta saab oma volitused riigikogult. Sest riigikogu liige peab järelevalvet teostama, aga ta teostab järelevalvet ju riigikogu nimel. Ja teiseks ei tohi ta osaleda juhtimises – äriühingu nõukogu pole ju ainult järelevalveorgan, vaid ka juhtimisorgan. Aga riigi äriühingute kaudu viiakse ellu riigi majanduspoliitikat. Majanduspoliitika elluviimine on põhiseaduse kohaselt valitsuse ülesanne.
Teile on ju varemgi ette heidetud, miks te pole siiani midagi teinud, et riigikogu liikmed ei kuuluks seadusvastaselt äriühingute nõukogudesse.
Ma ei saa ju saata kohale K-komandot, et nad puhastaksid äriühingute nõukogud sinna ebaseaduslikult kuuluvatest isikutest!
See oleks ju päris naljakas, kui K-komando sisse tormaks! Aga ütlesite, et Eesti poliitiline kultuur on niivõrd arenenud… Kas te pole natuke sinisilmne?
(Mõtleb pikalt.) Toores on see poliitiline kultuur muidugi küll. Aga ta areneb. Ja selle üks näide on ka see, et kaks võimuerakonda on väga sõnaselgelt öelnud: nemad ei määra oma riigikogu liikmeid nõukogudesse. See näitab, et mingi muutus on toimunud. Nii et ma pole väga pessimistlik.
Kas ei jää mitte muljet, et see ettepanek on kättemaks riigikogule teie mahahääletamise eest?
(Pikk paus.) Sellisel juhul pidin ma kättemaksuplaane hauduma juba 2004. aasta kevadest. Olen sellest rääkinud riigikogu ees esinedes vähemalt neli korda. Viimati lubati 2007. aasta septembris, et sügisel lahendatakse küsimus. See on üks algatatud asjadest, mis pole saanud soovitud tulemust. Minu poolt on ilus poolikud asjad lõpetada, mitte jätta neid uuele õiguskantslerile. Järgmine õiguskantsler ei pruugi enam soovida selliste asjadega tegeleda. Ütlesin 18. detsembril ja ütlen ka praegu: demagoogide ja rumalate inimestega ma vaidlema ei hakka. Aga see ei tähenda, et ma üleüldse kriitikat ei arvesta! Ühe osa kriitikaga olen nõus – sellega, et õiguskantsler on olnud suhetes parlamendiga liiga pehme. Olen eelistanud kasutada põhiseaduslikkuse tagamiseks pehmemaid vahendeid.
Millised need pehmed vahendid on?
Näiteks 2004. aasta kevadel riigikogule äriühingute nõukogus osalemise teemal ettekande tegemine. Seadus võimaldab õiguskantsleril teha ettekande, mis ei kohusta 20 päeva jooksul seadust kooskõlla viima, vaid viitab lahendust vajavatele õiguslikele ebakõladele. Need nii-öelda pehmemad vormid põhiseaduslikust vastuolust teatamiseks ei pane riigikogu aja mõttes sundseisu ning võimaldavad lahenduseni jõuda mõistliku aja jooksul ja koostöös. Just läbiarutamise ja koostöö kaudu lahenduseni jõudmist olen pidanud oluliseks. Kuid koostöö saab olla kahepoolne ja tugineda oma lubaduste pidamisele. Aga kui kolme-nelja aasta jooksul midagi ei juhtu? Erakonna rahastamine ja riigi äriühingute nõukogud on vaid mõned teemad. Olen rääkinud aastaid riigikogu eri komisjonides ja eri peaministritega. Tulemust pole.
Miks te siis ei kasutanud neid karme vahendeid rohkem?
Sellepärast, et õiguskantsleri töö tulemuslikkust ei näita mitte see, mitu ettepanekut ta on seaduste kooskõlla viimiseks teinud, vaid kui palju seadusi on muudetud ja põhiseadusega kooskõlla viidud, kui palju vigu on eelnõudes ära hoitud. Aga seda ju keegi ei loe. Statistikat kasutavad demagoogid tavaliselt siis, kui muid argumente ei ole. Kui mina koolis käisin, oli õpikutes näiteid, kui viljastavates tingimustes Eesti NSV majandus on arenenud. Selleks võrreldi kõike 1913. aastaga.
Tahan rõhutada, et kuna mul pole olnud vaja riigikohtusse minna rohkem kui neljal korral, näitab see, et õiguskantsleri ja riigikogu, valitsuse, ministeeriumide koostöö on olnud hea. Ja ta on tõesti hea olnud! Sõltumata sellest, kes on olnud peaminister ja kes on olnud koalitsioonis. Ja hea on ta olnud sellepärast, et suurem osa vigu – julgelt üle 90 protsendi – on tegelikult koostöös ära parandatud. See näitab tulemuslikkust. Karmid vahendid ja riigikohtusse pöördumine ei saa kunagi olla eesmärk omaette ning veel vähem on see töö tulemuslikkuse näitaja. Riigikohtusse pöördumine on õiguskantsleri viimane vahend.
Eelnevalt viitasite, et võib-olla järgmine õiguskantsler ei soovi teist poolikuks jäänud asju lõpetada. Mida te sellega silmas pidasite?
Ärme alahindame Eesti Päevalehe lugejat. Ta saab väga hästi aru.
Ma ei saa kuidagi mööda sellest, miks teie ametiaega ikkagi ei pikendatud. Süüdistusi on mitmeid, üks neist see, et olete liialt meediasõbralik. Minul ajakirjanikuna on seda muidugi rõõm tõdeda, kuid kas õigus on ka poliitikutel, kes sellise süüdistuse lendu on lasknud?
Ma ei ole õige inimene ütlema, kas neil on õigus või mitte. Tõde on asi, mis paistab igaühele erinev. Aga üle maailma kasutavad minu kolleegid ühe vahendina suhtlemist avalikkusega meedia kaudu, sest õiguskantsleril pole mitte ühtegi teist vahendit, millega mõjutada täitma oma soovitusi, ettekirjutusi, ettepanekuid. Õiguskantsleril pole võimalik kedagi trahvida ega kohtu alla saata, kui tema ettepanek jääb täitmata. Seetõttu peab õiguskantsleril olema ka avalikkuse toetus ja see toimub kogu Euroopas nii. Möönan, et mõnikord on mõni teema saanud ajakirjanduses ehk liiga suure ja jõulise vastukaja. Õiguskantsleri ülesanne on tekitada ja hoida diskussiooni, muuta väärtushinnanguid. Et ka näiteks riigikogu liikmed saaksid ka aru, miks nad ei tohi äriühingute nõukogudesse kuuluda. Kuidas oleks võimalik tekitada ja hoida diskussiooni, kui õiguskantsleri tegevusest ilmuks ajalehe seitsmenda lehekülje alumises veerus kolmerealine pressiteade?
Kas teile ei tundu, et poliitikud on oma süüdistustega teie meediasõbralikkuse osas ise rehale astunud? Ma nimelt ei leidnud kusagilt sätet, et te ei võiks meedia poole pöörduda. Vastupidi – seadusandja ise on lausa kahes õiguskantsleri seaduse paragrahvis näinud õiguskantslerile ette oma töö meedias kajastamise. Kusagil on siis käärid – kus?
Jah, seda arvan minagi. Minu ja mu kolleegide praktika üle Euroopa erineb kahjuks riigikogu enamuse arusaamast, kuidas õiguskantsler peaks tegutsema. Mul on piinlik Eesti riigi pärast, kui pean väljaspool Eestit selgitama etteheiteid, mis on õiguskantslerile tehtud.
Keskerakond on teie kohta öelnud, et olete “sotsidele liialt armas ja see teeb ettevaatlikuks”. Kuidas seda kommenteerite? Olete sotside mees?
Rumalusi ma ei kommenteeri. Kui peaksin ümber lükkama või kommenteerima kõiki väiteid, mida näiteks mõni parteiline naljaleht minu kohta kirjutab, siis ma oma tööd teha ei saakski.
Miks on teil erinevad arusaamad just Keskerakonna ja Reformierakonnaga? Miks te just neile ette olete jäänud?
Seda on mul väga raske kommenteerida, sest olen seitsme ametiaasta jooksul kritiseerinud kõiki viit selle aja sees olnud valitsust. See, kes väidab, et ma pole mõnda valitsust kritiseerinud, valetab või on tal väga lühike mälu. Ja kõik riigikogus esindatud erakonnad on olnud valitsuses, välja arvatud rohelised. Seetõttu on mul väga raske öelda, miks just need erakonnad on õiguskantsleri suhtes kriitilised, sest põhjusi oleks ka ju teistel. Kuid ilmselt on arusaamine õiguskantsleri kui järelevalvaja rollist erinev.
Seega olete mõnedele poliitikutele lihtsalt ebamugav?
Mugav õiguskantsler on sama kasulik kui magav valvekoer.
Kas mõni poliitik on teile ka pärast seda riigikogu istungit, mil teid tagasi ei valitud, öelnud: vabanda mind, ma ei saanud teisiti hääletada?
Ei. Aga olen seitsme aasta jooksul kohtunud eri fraktsioonidega, eri komisjonidega, riigikogu liikmetega. Vähem kui kuu enne tagasinimetamise hääletust kohtusin ka Reformierakonna fraktsiooniga. Mitte kordagi pole mulle tehtud etteheiteid, mida kuulsin 18. detsembril riigikogu hääletamisel.
Käsi südamel, kinnitate siis, et olete apoliitiline?
Mida tähendab apoliitiline? End apoliitiliseks pidavat inimest Eesti käekäik ei huvita. Teda ei huvita see, mis saab Eestist viie või kümne aasta pärast. Aga mulle läheb see väga korda. Mulle läheb see korda ka siis, kui ma selles ametis ei ole, ja seetõttu ei saa ma aru küsimusest, kas ma olen apoliitiline või poliitiline. Võin kinnitada, et ma ei eelista oma tegevuses ühtegi poliitilist erakonda.
Mida teete edasi?
Sellest räägime siis, kui olen ameti maha pannud. Praegu võin öelda seda, mida teen lähema pooleteise kuu jooksul.
Mida siis?
Lisaks sellele ettepanekule on veel mõned pooleli olevad asjad. Asjad, mis on aastate eest alustatud ja milles olen kasutanud pehmemaid vahendeid selleks, et veenda riigikogu ühte või teist seadust muutma. Pooleteise kuu jooksul teen kõik endast oleneva, et need asjad saaksid lõpetatud.
Olete teinud riigikogule ka ettekande poliitilise välisreklaami keelamise põhiseadusvastasusest. Miks te sellel puhul ei teinud karmimat ettepanekut?
Õiguskantsleri roll on kaitsta vähemust enamuse omavoli vastu. Poliitilise välisreklaami piirangute kaotamiseks palub riigikogu enamus abi vähemuse vastu. Kui ma koolis käisin, andis 29 pluss 31 kokku 60. Eesti Vabariigis tähendab see riigikogus enamust, millega on võimalik iga otsus või seaduse muudatus läbi suruda. Kahel suuremal riigikogu fraktsioonil piisab vaid seljad kokku panna ja seadust muuta. Kirgastav kogemus nende kahe erakonna kokkuleppest peaks olema lähiajast võtta.
Kuidas on lugu süüdistustega, et olete liialt vähe tööd teinud?
Õiguskantselei tegevusele annab hinnangu avalikkus, president ja riigikogu. See töö, mis siin kantseleis on seitsme aastaga tehtud, on talletatud nende kaante vahele ja minul pole sobilik öelda, on seda palju või vähe. (Jõks näitab kõrget kaustade kuhja.)
Kas riigikogulased on teie aastaülevaated läbi töötanud? Vastukaja olete saanud?
Ega nende trükitud ülevaadete eesmärk polegi see, et iga riigikogu liige need nüüd ise üksipilgi läbi töötaks. See on väga paljuski juriidiline tekst ja on hea, kui mõned on selle suures osas läbi töötanud. Mõni teine leiab sealt ennast huvitava kaasuse, olgu see siis looduskaitse või lastekaitse. Nad on neid lugenud ja seda on näha hilisematest kontaktidest.
Teid on ka süüdistatud, et olete rohkem ombudsman ehk õigusvahemees kui õiguskantsler.
Olen loobunud proovimast selliseid süüdistusi kommenteerida.
Euroopas on ombudsman’ide tegevusel aktsepteeritud aluspõhimõtted: omainitsiatiiv, riigi kohustuste rõhutamine, eelkõige inimväärikuse kaitsel ja sotsiaalsete põhiõiguste vallas, väärtushinnangute ja hoiakute kujundamine ning tihe koostöö meediaga. Kas olete tegutsenud nende põhjal?
Need on need neli põhimõtet, millest Euroopas juhindutakse. Need põhimõtted on ka need, millele ma 2001. aastal õiguskantsleri kandidaadina riigikogu ees esinedes lubasin toetuda. Olen neist juhindunud.
Aga kui need on Euroopa põhimõtted, siis miks te saate nende järgimise eest pragada?
See näitab, et arusaamad õiguskantsleri rollist on erinevad.
Kas oskus taluda õiguskantslerit ei ole mitte poliitilise kultuuri osa, poliitilise arengutaseme näitaja? Mind hämmastas väga Reformierakonna esindaja väide riigikogus teie hääletamisel, et demokraatlikus riigis on 14-aastane ametiaeg hälve. Kas ma eksin, kui arvan teadvat, et Põhjamaades on teie kolleegid ametis kümneid aastaid – ja nad ei ole võimule sugugi mugavad, nende pärast on valitsusi langenud?
Taani ombudsman on olnud ametis 20 aastat, teda on neljal korral tagasi valitud. Norra ombudsman on olnud ametis17 aastat, Soome õiguskantsler on ametis elu aeg ja Soome ombudsman valiti teiseks ametiajaks tagasi. Leedu ombudsman valiti teist korda tagasi, see tähendab kolmandaks ametiajaks. Kui näiteks Taanis valitseva koalitsiooni parlamendiliige võrdleks Taani ombudsman’i Vladimir Vladimirovitšiga, siis peaks see parlamendiliige otsima endale kiiresti jõukohasema töö.
Ometi – olete te kurb või tige, et teid tagasi ei valitud?
Elus edasiminekuks ei ole kättemaks, trots ja viha kõige paremad kaaslased. On asju, millega saan selles ametis veel tegeleda, ja on asju, millega tegeleb edasi järgmine õiguskantsler. Ja on asju, mille paneb paika aeg.
Keda eelistate oma järglasena näha?
Sellel inimesel peab olema presidendi usaldus ja riigikogu enamuse toetus. Eestile ei otsita superstaari, vaid põhiseaduses ettenähtud korras õiguskantslerit. Seetõttu tuleks õiguskantsleri kandidaadi esitamine jätta Eesti Vabariigi presidendile. Järgmine õiguskantsler ei tohi lasta õiguskantsleri institutsiooni marginaliseerida ja lammutada. Tähtis pole, kas õiguskantsler on Jõks või mitte. Eesti ühiskond vajab tugevat õiguskantslerit.