Indrek Teder, "Väärkohtlemise valus hind", Eesti Päevaleht

Indrek Tederi arvamuslugu "Väärkohtlemise valus hind", Eesti Päevaleht 26.06.2009 

Tä­na­vu mais il­mus Ees­ti Päe­va­le­hes ar­tik­kel et­te­pa­ne­ku­test, mis olin mõne aja eest tei­nud si­se­mi­nis­tee­riu­mi­le ares­ti­ma­ja­des lühia­ja­li­se kin­ni­pi­da­mi­se tin­gi­mus­te pa­ran­da­mi­seks (Hol­ger Roo­ne­maa „Õi­gus­kants­ler va­lu­tab ares­tialus­te pä­rast südan­t”, EPL 07.05).

Mi­na ja mi­nu kol­lee­gid on veel hil­jaae­gu näi­nud ares­ti­ma­jas ebai­nim­li­ke tin­gi­mus­te­ga kamb­rit, kus ini­me­sed is­tu­sid kuu­de vii­si kor­da­gi värs­ke õhu kät­te ja­lu­ta­ma pää­se­ma­ta, õien­da­des oma ihu­li­si va­ja­du­si kamb­ri nur­gas „S­ta­li­ni ja­lajäl­ge­de­l” ja võttes joo­gi­vett nen­de „ja­lajäl­ge­de” ko­hal ole­vast kraa­nist ning se­da olu­kor­ras, kus kamb­ris oli sa­ma pal­ju põran­da­pin­da (ka se­da, mis jäi na­ri­de al­la) kui kamb­ris me­hi.

Õi­gus­kants­le­ril on ko­hus­tus en­ne­ta­da ja väl­ti­da väär­koht­le­mist kin­nis­tes asu­tus­tes, kus ini­me­se va­ba­dust on pii­ra­tud, ol­gu sel­leks siis ares­ti­ma­ja või vang­la, eri­kool, hool­de­ko­du, psühhiaat­ria­haig­la. Väär­koht­le­mist ei saa aga en­ne­ta­da il­ma ühis­kon­na ta­va­tead­vu­ses kin­nis­tu­nud väär­suh­tu­mist muut­ma­ta. Just igaühe ta­va­tead­vu­se ta­san­dil suh­tu­mi­ne kin­ni­pee­tu­tes­se, ol­gu siis ares­ti all oli­jas­se, kri­mi­naal­me­net­lu­se ajaks va­hi al­la võetus­se või ka vang­la­ka­ris­tu­se kand­jas­se, on il­me­ka­maid näi­teid sel­lest, mis aren­guast­mel on meie aru­saa­mi­ne inimvää­ri­kast koht­le­mi­sest ja koht­le­ja en­da inimvää­ri­ku­sest sel­le kau­du. See­ga pean tä­na­sel, 26. juu­ni rah­vus­va­he­li­sel pii­na­mi­sohv­ri­te toe­ta­mi­se päe­val oma ko­hus­tu­seks esi­le tuua väär­tu­sed, mis on tä­nap­äe­vas­test põhiõigus­test läh­tu­va­te kin­ni­pi­da­misnõue­te alus ja mis tin­gi­vad va­ja­du­se ko­hel­da isi­kut, kel­lelt on va­ba­dus võetud, tea­tud mi­ni­maal­sel inim­li­kul ta­se­mel. Ta­se­mel, mil­lest ei saa al­la­poo­le las­ku­da, kui pea­me en­nast eu­roop­las­teks, kul­tuur­rah­vaks ja de­mok­raat­lik­ku õigus­rii­ki vää­ri­vaks ühis­kon­naks.

Ees­ti Va­ba­rii­gi põhi­sea­du­se § 18 ütleb, et ke­da­gi ei to­hi pii­na­ta, jul­malt või vää­ri­kust alan­da­valt ko­hel­da ega ka­ris­ta­da. Sel­le lühi­ke­se lau­se ta­ga pei­tub aluspõhimõte, et Ees­ti riik peab koht­le­ma kõiki Ees­tis vii­bi­vaid ini­me­si inim­li­kult ja kel­le­ga­gi ei to­hi käi­tu­da vii­sil, mi­da ei lu­ba inim­li­ke su­he­te eu­roo­pa­lik tra­dit­sioon. Õi­gus mit­te ol­la pii­na­tud ja muul vii­sil väär­ko­hel­dud on de­mokraat­li­ku ühis­kon­na fun­da­men­taal­se­maid väär­tu­si. See õigus kait­seb isi­kut mit­te üks­nes pii­na­mi­se vas­tu sel­le ta­vatä­hen­du­ses, mil­le näi­teks võiks ol­la kin­ni­pee­tud isi­ku üle­kuu­la­mi­sel tun­nis­tu­se saa­mi­seks peks­mi­ne, vaid on suu­na­tud laie­malt nii ini­me­se inimvää­ri­ku­se kui ka te­ma füüsi­li­se ja psüühi­li­se ter­vik­lik­ku­se kait­se­le.

Nii on Eu­roo­pa inimõigus­te koh­tus pee­tud väär­koht­le­mi­seks ka näi­teks sun­ni­vii­si­list kii­laks aja­mist mõni päev en­ne koh­tuis­tun­git, kin­ni­pi­da­mis­ruu­mi pi­kaa­ja­list üle­rah­vas­ta­tust ja eba­sa­ni­taar­seid tin­gi­mu­si, kin­ni­pi­da­mi­sa­su­tu­se poolt me­dit­sii­ni­li­se abi osu­ta­ma­ta jät­mist jms.

Ei, ma ei pea põhjen­da­tuks kin­ni­pee­tu­te nõudeid, kui nad leia­vad, et nen­de inimvää­ri­tu koht­le­mi­ne on kar­tu­li­pud­ru sis­se tan­gu­de li­sa­mi­ne või see, et hom­mi­ku­ne mu­na on ülea­ru kõvaks kee­de­tud. Küll aga töö­tan muu hul­gas sel­le ni­mel, et olu­kord kin­ni­pi­da­mi­sa­su­tus­tes ei lan­geks tei­se äär­mus­se ja ini­me­sed, ka kur­ja tei­nud ini­me­sed, saak­sid va­ja­li­kul mää­ral süüa, hoo­lit­se­da inimväär­selt oma hügiee­ni eest ja nen­de kin­ni­pi­da­mi­ne ei ku­ju­neks omaet­te pii­na­mis­vii­siks.

Igaühe turvalisuse huvides

Õi­gus­kuu­le­ka elu har­ju­mu­si ei te­ki­ta aga vä­he­se jä­re­le­val­ve ja õõvas­ta­va­te ol­me­tin­gi­mus­te­ga vang­lad, mil­les lok­kab Nõuko­gu­de aja su­ge­me­te­ga vang­la­kul­tuur. Võima­tu on loo­ma­li­kes olu­des kin­ni hoi­ta­va­le ini­me­se­le sel­gi­ta­da, et ta peaks ise väl­ja saa­des käi­tu­ma na­gu ini­me­ne ja aus­ta­ma sea­dust, kor­da ja teis­te ini­mes­te õigu­si. See­ga on lühi-nä­ge­lik mõtte­viis, et inimväär­se­te kin­ni­pi­da­mis­tin­gi­mus­te loo­mi­ne on liig­ne luk­sus. Inimväär­se­tes­se tin­gi­mus­tes­se in­ves­tee­ri­mi­ne tu­leb ühis­kon­na­le kind­las­ti oda­vam kui alan­da­va­tes tin­gi­mus­tes ku­ri­te­ge­vu­se taas­toot­mi­ne.

Hoo­li­ma­ta kin­ni­pi­da­mis­tin­gi­mus­te pa­ran­da­mi­seks se­ni teh­tud sam­mu­dest on meil ees veel pikk tee 21. sa­jan­dil mi­ni­maal­selt va­ja­li­kuks pee­ta­va ta­se­me­ni.

Pi­kem­gi tee on käia ühis­kon­na­liik­me­te ta­va­tead­vu­se aren­gus – aru­saa­mi­ses, et kur­ja tei­nud ini­me­ne ei pea saa­ma ko­hel­dud pa­re­mi­ni pen­sionä­rist või pal­ju­lap­se­li­sest pe­rest, küll aga peab ta saa­ma sea­du­ses et­te näh­tud ka­ris­tu­se ja kand­ma se­da olu­des, mis ei te­ki­taks kaht­lust inimväär­ses koht­le­mi­ses. Ka­ris­tus, kus kur­ja­te­gi­ja peab võima­li­kult pal­ju ja sar­na­selt ohv­ri­ga kan­na­ta­ma, alan­dab ka­ris­ta­ja en­da – meie kõigi inimvää­ri­kust. Alan­du­se­le tu­gi­nev ka­ris­tus ei ai­ta kaa­sa sel­le­le, et ka­ris­ta­tu roh­kem kur­ja ei teeks.

Kur­ja­te­gi­jaid õig­la­selt, kuid kar­milt ka­ris­ta­des jää­gem ise ini­mes­teks. Vaid inimväär­ne koht­le­mi­ne taas­too­dab inim-vääri­kust – nii ek­si­nud ini­me­ses kui ka ek­si­nu ka­ris­ta­jas. Kin­ni­pee­ta­va­te inimvää­ri­kas koht­le­mi­ne on lõpp­kok­kuvõttes meist igaühe tur­va­li­su­se hu­vi­des.