Indrek Tederi arvamuslugu "Rahakärped ei tohi kärpida põhiseadust", Eesti Päevaleht 24.08.2009
Eesti Päevalehes on šarmantses stiilis tõstatatud valus küsimus, kuivõrd elus, kehtiv ja aktuaalne on meie põhiseadus majandussurutise ajal (Evi Arujärv, „Vabadusest paratamatuseni”, EPL 14.08). Selle küsimuse olulisust on raske ülehinnata: oht, et põhiseaduses sätestatud põhiõigusi, -vabadusi ja kohustusi tõlgendatakse majanduskriisi ajal kitsendavalt, tuginegu see siis pragmaatilistele argumentidele või mingile eriolukorrale viitamisele, on väga reaalne ja tõsine. See vajab tähelepanu ja resoluutsust, kui meis on säilinud kõikumatu usk ja vankumatu tahe kindlustada ja arendada riiki, nagu põhiseaduse esimesed read kõlavad.
Sama muret väljendasin ma aasta tagasi riigieelarve koostamise eel: „Riigi toimimine ja Eesti põhiseaduses sätestatud õigused ja vabadused ei ole analoogselt majandusega rütmilised,” kirjutasin toona („Igal riigieelarvel on piir”, PM 28.07.08). „Selleks et Eesti ühiskond saaks toimida omariiklikuna, tuleb ka eelarve koostamise protsessis arvestada paratamatult põhiseadusest tulenevaid prioriteete.” Pragmaatiliste eelarveläbirääkimiste puhul ei tohi unustada asjaolu, et riik on põhiseaduses garanteerinud teatud põhiliste, nn tuumikfunktsioonide täitmise. Kindlasti ei püsi riiklus ilma sõltumatu õigusemõistmise, siseturvalisuse ja riigi kaitsevõimeta. Ei püsi ka ilma terve hulga oluliste sotsiaalsete põhiõigusteta: toimetulek puuduse korral, riigi eriline hool lastega perede eest, tugi abivajajatele – selle kõige osutamise vormi ja piirid määravad küll majanduslikud võimalused, kuid ilma selleta ei säili rahvast, kes kannab riiki. Viiteid eriolukorrale ja force majeure’ile, mis justkui võiks katkestada põhiseaduses kui lepingus võetud kohustuste täitmise, põhiseaduses ei ole. Sellele apelleerimine lõhub tammi, mille tagajärjel valla pääsenud tulvavesi teeb sama, mida pesuvesi meie rahvatarkuses. Sellest mudast võivad kerkida juhid, kes pakuvad populistlike argumentidega välja uut korda, ja ühtäkki kaovad mõned enesestmõistetavad põhiseaduses sätestatud põhimõtted, nagu kaitse rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise eest või kuni kohtuliku süüdimõistmiseni süütusest lähtumine.
Kitsikus teeb nõrgemaks
Kindlasti on inimesed raskel ajal vastuvõtlikumad utoopiatele, mida meie põhiseadus aga ei paku. Põhiseadus on pigem miinimum. Seda enam tuleb jälgida selle täitmist ja see ülesanne on pandud õiguskantsleri õlule. Abstraktse normikontrolli kõrval on õiguskantsleril kohustus lahendada põhiõigusi puudutavaid avaldusi. Konkreetse üksik-isiku jaoks ei ole tema kaebus õiguskantslerile seitsmendajärguline, vaid elulise tähtsusega, olgu mureks siis alandav kohtlemine hoolekande- või kinnipidamiskohas, igapäevaolmeline prügivedu või sotsiaalabi korralduse probleemid. Demokraatiale iseloomuliku ombudsman’i ülesanded maailmas pigem laienevad kui kahanevad. Põhiseaduse abstraktsed põhiprintsiibid realiseeruvad ju konkreetsete isikute konkreetseteks põhiõigusteks.
Põhiseadus on sisuliselt riigi ja kodanike vaheline leping, millega me kõik võtame endale teatud õigused ja kohustused. Riigijuhid tunnevad majanduskriisi ajal survet või ahvatlust piirata riigi poolt põhiseaduses võetud kohustuste täitmist pragmaatiliste argumentidega, mille klassikaline näide on käibemaksu tõstmine põhiseadusvastaselt lühikese etteteatamisega. Kitsikus vähendab ka meie kõigi võimet täita oma kohuseid nii riigi kui ka kaaskodanike ees. See võib väljenduda nii tööandjate käitumises töötajatega kui ka dilemmana maksude tasumise hetkel, rääkimata sellest, kui meeleheide viib kaaskodanike ja nende vara vastaste kuritegudeni. Või äärmuslikul juhul ka põhiseadusest kui lepingust lahtiütlemisena, mida võib teha inimene, kes ei suuda Eestis tööd leida, otsustab alatiseks emigreeruda ja võtta mõne teise riigi kodakondsuse.
Ärgem unustagem: ka demokraatiale mitte väga lähedal seisvad riigid püüavad luua vähemalt illusiooni õiguslike püsiväärtuste ja põhiõiguste toimimisest. Ei meenu ühtki demokraatiavaba re¾iimi, kes avameelselt deklareeriks, et eitab põhiõigusi, ja tunnistaks, et re¾iim püsib ainult vägivallal.
Väikeriigis on põhiseadusel ja õigusväärtustel veel suurem kaal kui suurriikides. Suurriik saab ainuüksi oma mastaabi tõttu lubada endale suuremaid vigu. Superriigid (nagu näiteks Hiina) säilivad alati ja ka kõige raskemas olukorras. Meile ei ole antud sellist vigade tegemise õigust. Iga viga võib anda meile korvamatu tagasilöögi.
Hiiliv oht omariiklusele
Väikeriigis on riigi ja inimese vaheline usaldus eriti oluline. Riik ei tohi olla suur vend, kes end igas asendis inimese suhtes kehtestab, arvestamata isiku põhiõigusi. Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi kaitseb seadus igaüht riigivõimu omavoli eest ja see põhimõte peab reaalselt toimima – nagu kogu põhiseadus.
Põhiseaduse toimimine on pidev võitlus õigusriigi säilitamise eest. Riik, kelle väärikad esindajad on pikki aastaid kinnitanud, et maksukeskkonda ei tohi muuta üleöö ja üllatuslikult, väidab praegu oma auväärsete esindajate kaudu, et eesmärk pühendab abinõu ja põhiseadus on seega pelgalt pühapäevane vaga, kuid mitte reaalse eluga seotud põhiprintsiipide kogum.
Kahjuks ei tajuta sellist ühepäevapragmaatikat ja poliittehnoloogiat esiplaanile seades seda, et õigusriiklusest ja demokraatiast loobumine ei toimu ühe sammuga ja päevapealt. Pigem on see hiiliv allaandmine, kus väikeste tegudega murendatakse ja vahetatakse peenrahaks riikluse igikestvad väärtused, mille hulka kulub ka usaldus riigi ja inimeste vahel.
Meil on ajalooline demokraatiast hiilivalt kaugenemise kogemus. Loodan, et me suudame tehtud vigadest õppida ja väärtustame põhiõiguste järgimist nii suurtes kui ka nn seitsmendajärgulistes asjades.