Indrek Teder, "Laste õiguste kaitsest ja... vastutegutsemisest", Õpetajate Leht

Indrek Tederi arvamuslugu "Laste õiguste kaitsest ja... vastutegutsemisest", Õpetajate Leht 11.12.2009


Õiguskantsler kui põhiseaduse ja põhiõiguste kaitsja tegutseb seadusega antud raamides ja tagasihoidliku eelarve piires. Võimalustest suuremate ootuste tõttu on ta paratamatult ka rünnakute objekt. Nüüd süüdistatakse teda lasteombudsmani loomisele vastutegutsemises.

Lasteombudsmani lähtekoht on lihtne – esikohale tuleb seada lapse, mitte kellegi teise huvid. Olen sellest põhimõttest püüdnud oma tegevuses ka lähtuda. On kahetsusväärne, et põhjendamatu arvamus õiguskantsleri aadressil tuleb lastekaitse liidu presidendi suust – lastekaitse liit ja õiguskantsler on seni teinud väga head koostööd lasteombudsmani loomise nimel, tema vajaduse ja ülesannete analüüsimisel ning tutvustamisel avalikkusele ja ametkondadele.

Laste õigused esikohal
Laste õiguste kaitsmine on õiguskantsleri töös üks kindel prioriteet. Õiguskantslerina kontrollin laste õigusi puudutava õigusloome seadusele ja põhiseadusele vastavust ning lahendan mulle saadetud avaldusi. Ombudsmanina teen kontrollkäike asenduskodudesse ja koolidesse, aga ka nendesse asutustesse, kus laste liikumisvabadus on piiratud, nt erikoolid või kinnised lastepsühhiaatriaosakonnad.

Tegelen konkreetsete projektidega, olgu selleks siis järjekindlad kontrollkäigud või nõudmised ministritele ja parlamendile laste õigusi tagava olukorra parandamiseks. Viimane näide – Tallinna laste turvakeskuse kontrollkäigust ajendatud ettekanne parlamendile sel sügisel, kus nõudsin sõltuvushäiretega laste rehabilitatsiooniteenuse põhiseadusele vastava mudeli väljatöötamist. Kuigi õiguskantsleril ei ole lasteombudsmani ülesannet, olen seni omaalgatuslikult seadnud laste õigustega järjekindla tegelemise esiplaanile ning püüdnud piiratud rahavõimalusi arvestades teha kõik endast oleneva, et laste õigusi kaitsta.

Vähene teadlikkus
Sõltumatu riiklik lapse õiguste järelevalve institutsioon peaks lahendama laste õigusi puudutavaid avaldusi; jälgima lapse õiguste konventsiooni rakendamist ja olema selle tutvustaja ning laste õiguste eestkõneleja; vastama küsimustele; tegema analüüse ja uurimusi ning esitama soovitusi ja ettepanekuid; toetama laste ühiskonnaelus osalemist, tegema koostööd kodanikuühenduste, koolide, erialaspetsialistidega; olema inimõiguste ja laste õiguste alase hariduse toetaja ja koolituste läbiviija.

Kahjuks ei ole seadusandja õiguskantslerile pannud ülesannet ega andnud vajalikku ressurssi, et tutvustada lapse õiguste konventsiooni, viia läbi küsitlusi ja uuringuid, selgitada laste seisukohti ja neid esindada, viia läbi koolitusi, nõustada asutusi. Praegu on Eestis puudu just lapse õiguste tutvustajast. Nendest ei ole piisavalt teadlikud ei lapsed ise, lapsevanemad, õpetajad, kasvatajad ega teised spetsialistid. Vähest teadlikkust laste õigustest ja nende kaitse võimalustest illustreerib fakt, et laste õigusi puudutavate avalduste osatähtsus õiguskantslerile aastas laekuvatest avaldustest on väga väike, samas kui kontrollkäikudel lasteasutustesse on ilmnenud, et lastel on rohkemgi probleeme kui täiskasvanutel. Seega on Eestis vaja just lapse õiguste konventsiooni ja lapse õiguste tutvustajaid.

Lasteombudsmani loomine ei ole õiguskantsleri kätes. Hoolimata aastaid kestnud lasteombudsmani vajaduse eest seismisest, ei saa õiguskantsler omavoliliselt, seaduslikku alust omamata ja pädevust ületades asuda täitma kõiki lasteombudsmani ülesandeid. Rääkimata sellest, et laiaulatuslike lisaülesannetega tegelemiseks puuduvad praegu nii raha kui ka töötajad.

Vaja on parlamendi otsustust
ÜRO lapse õiguste konventsiooni rahvusvaheline järelevalveorgan – lapse õiguste komitee – on rõhutanud laste õigustega tegeleva institutsiooni vajalikkust. Samas mööndakse, et riikides, kus raha napib, tuleb olemasolevaid vahendeid kasutada kõige tõhusamalt. Sellistes riikides on komitee hinnangul parim lähenemisviis laiapõhjaline riiklik inimõiguste institutsioon, mis pöörab eraldi tähelepanu lastele. Institutsioonis peaks olema kas spetsiaalselt laste õiguste eest vastutav erivolinik või osakond, mis on hästi varustatud, lastele ligipääsetav, volitatud vastu võtma lapse õiguste rikkumise kaebusi ning neid lapsetundlikult uurima ja lahendama.

Eesti on senini valinud väikeriigile sobiva, optimaalse ja õiguslikult aruka tee – kokku on koondatud haakuvate rollidega institutsioonid, nagu õiguskantsler ja ombudsman. Mitmed riigid, kus on palju valdkonna- ja territoriaalseid ombudsmane, on kadestanud Eesti unikaalset mudelit, kus õiguste rikkumise tuvastanud ombudsmanil on õiguskantslerina võimalus teha parlamendile seaduse muutmise ettepanek. Paljudel ombudsmanidel seda ei ole, mistõttu jäävad nende käed rikkumiste lahendamisel lühikeseks.

Arvestades ÜRO lapse õiguste komitee seisukohti, Eesti seniseid valikuid ning asjaolu, et õiguskantsler on täitnud ja täidab ka praegu paljusid lapse õiguste järelevalveinstitutsiooni ülesandeid, oleks lasteombudsmani rolli ülevõtmine õiguskantsleri poolt loomulik. Kui põhiõiguste ja -vabaduste kaitsega tegeleb üks laiahaardeline sõltumatu institutsioon, aitab see ära hoida kontrolli dubleerimist, institutsioonidevahelisi vaidlusi pädevuse üle, isikute avalduste edasi-tagasi suunamist ja menetlusaja pikenemist.

Rahata osakonda ei loo
Õiguskantslerina saan tegelda lisaks laste põhiõiguste rikkumistele ka lapse õigusi puudutavate õigusaktide kontrolliga. Praktikas on need menetlused omavahel tihti läbi põimunud. Kantseleis on juba olemas osa lasteombudsmanile vajalikest erialateadmistest ja töötajatest, aastatepikkune kogemus laste õiguste kaitsmisel ning ruumid ja inventar. Õiguskantsler on pikaajalise töö tulemusel saavutanud ühiskonnas autoriteedi. Lasteombudsmani integreerimine õiguskantsleri kui üldise inimõiguste järelevalve institutsiooni juurde näitaks, et Eestis on lapsed samaväärsed õigussubjektid kui täiskasvanud ning laste põhiõigusi tuleb austada ja kaitsta samal määral.

Lõplik sõna lasteombudsmani loomisel on siiski seadusandjal. Kuid arvamus, et õiguskantsleri volituste laiendamine ja laste õiguste osakonna moodustamine on võimalik ilma raha ja töötajate lisamiseta, kannab kindlasti vastusuunas tegutsemise pitserit. Kõik lasteombudsmani ülesanded peavad olema reaalselt täidetavad ja laste õiguste kaitse ei tohi õiguskantsleri paljude teiste ülesannete seas „ära lahustuda”. Selleks, et täita lasteombudsmani ülesandeid südamega ja ausalt, tuleb võtta vastutus laste kui ühiskonna olulise osa eestkõnelejana. Vaja on ka sisulist muutust õiguskantsleri kantselei töökorralduses, mis ei ole lisaressursita paraku võimalik.

Mõistetamatute etteheidete asemel vajame lastekaitse liidu ja õiguskantsleri senise hea koostöö jätkumist, et jõuda riigikogu otsustava tegutsemiseni lasteombudsmani ellukutsumisel.