Allar Jõks, "Sõnavabadus kui vabadus sõnades", Postimees

Allar Jõksi arvamuslugu "Sõnavabadus kui vabadus sõnades", Postimees 11.10.2006


Õiguskantsler Allar Jõks kirjutab, et rahvusringhäälingu nõukogu politiseerimine teeb avalik-õiguslikust ETVst ja ERist parlamendiringhäälingu, kus avalikkuse huvi peab taanduma erakondlike soovide ees.

 

Parlamentaarset demokraatiat võib vaadata kui mängu, kus erinevad poliitilised jõud püüavad üksteise võidu oma sõnumit edastada. Kui üks jõud saab tõe monopoli, on see mäng läbi, kuigi lihtsameelsetele võib jääda mulje, et mäng käib edasi. Kes on mõnda mängu mänginud, saab aru, miks poliitilised jõud näevad väga tihti küll pindu teise silmas, aga ei näe palki enda omas. Mängutuhinas on raske jääda erapooletuks. Eriti siis, kui sibul on vee silmast välja võtnud. Eks igaüks näeb asju ikka oma mätta otsast ning mõni poliitik on oma tões isegi nii veendunud, et ei taha teisi arvamusi üldse kuulda.

 

Poliitika on eriti huvitav mäng, sest mängijatel on võimalik omavahel reeglites kokku leppida. Seejuures unustatakse tihti, mis mäng see on, mida mängitakse. Kui koalitsioonileping saab olulisemaks põhiseadusest, siis ei toimu see mäng enam rahva huvides. Sarnane probleem on tekkinud uue rahvusringhäälingu seaduse ümber. Kultuuriministeeriumist riigikokku saadetud eelnõu kohaselt hakkab Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni tegevust kontrollima kolmeteistliikmeline ringhäälingunõukogu, mis mehitatakse täies koosseisus riigikogu liikmetega. Seega ei ole rahvusringhäälingu kõrgemas organis enam kohta sõltumatutele asjatundjatele. Kõik küsimused lahendatakse poliitiliste kokkulepete kohaselt.

 

Jääb arusaamatuks, milleks on vaja muuta kehtivat ja toimivat ringhäälingunõukogu moodustamise korda. Kui vaadata Eesti meediat, siis avalik-õiguslik ringhääling on õiguslikult süsteemselt reguleeritud. Ringhäälinguseaduse süsteem on ennast seni hästi õigustanud, samal ajal kui muu meedia on valdavalt isereguleeruv. Kohtuasjade ja riigi sekkumisega ähvardades on võimalik sundida ajakirjandust rakendama enesetsensuuri või loobuma tülikatest teemadest. Sellega on seletatav viimasel ajal poliitilistes ringkondades idanenud idee, et riik peab meedia üle kontrolli tugevdama. Kõige lihtsam on survestada maksumaksja raha eest tehtavat meediat, väites, et demokraatlikus riigis peabki avalik-õiguslik ringhääling olema rahvaesindajate kontrolli all.

 

Kuid kas ja kuidas laheneks tegelikud probleemid Eesti meedias? Väga vähe diskussiooni on pühendatud sellele, kuidas teha olemasolevat süsteemi paremaks. Jääb mulje, et otsus on tehtud partei tagatoas ja eesmärk pühendab abinõu.

 

Laps pesuveega välja

 

Avalik-õiguslik meedia on põhiseaduses sätestatud informatsiooni- ja sõnavabaduse üks tagatisi. Seega on avalik-õigusliku ringhäälingu sõltumatus mitte ainult poliitiline, vaid ka õiguslik küsimus.

 

Eestis on avalik-õiguslik ringhääling, mis on suhteliselt sõltumatu ja vaba otsesest poliitilisest kontrollist. Teistes sotsialistliku taustaga siirdeühiskondades pole see nii hästi õnnestunud. Euroopa Nõukogu 2004. aasta soovitus ja 2005. aastal Sorose instituudi avaldatud põhjalik võrdlev uuring näitavad, et poliitiline otsekontroll toob kaasa meedia kängumise nii-öelda parlamendiringhäälinguks. Paljudes käsitletud riikides on avalik-õiguslik ringhääling muutunud valitsuse või parajasti parlamendis enamuses oleva poliitilise jõu suuvoodriks.

Seaduses sätestatud bürokraatlikud nõuded ja vastutuse mehhanismid vähendavad ringhäälinguorganisatsioonide tegevusvabadust ja aeglustavad otsustusprotsessi. See ei võimalda kujundada programmi tänapäeva ühiskonna vajaduste järgi. Kohmakas ja üksnes näiliselt sõltumatu ringhääling ei suuda täita avalik-õiguslikke ülesandeid.

Tasakaalustatuse põhimõtted ja deklaratiivne sõltumatus ei taga avalik-õiguslikku ringhäälingut sisuliselt, kui juhtimine on poliitikute kontrolli all. Eesti avalik-õiguslikku ringhäälingut on seni esile tõstetud positiivse näitena, sest meil on õnnestunud kirjeldatud karisid vältida.

 

Kindlasti on Eesti meedial probleeme ja nii mõnigi küsimus vajaks täiendavat reguleerimist. Enne kui hakkame avalik-õigusliku ringhäälingu juhtimises kannapööret tegema, tuleb muudatuse vajalikkus põhjalikult läbi mõelda, et mitte korrata eelkirjeldatud vigu. Muidu viskame pesuveega lapse välja.

 

Telemaja piiramisrõngas

 

Olles hästi kursis Eesti õigus-poliitiliste arengutega, ei jaga ma peaministri optimismi, et poliitikud ei hakka kasutama positsiooni ringhäälingunõukogus erakondlikes huvides. Vastupidi. Ringhäälingunõukogu politiseerimisega muutuks Eesti Raadio ja Eesti Televisioon poliitilise lehmakauplemise tallermaaks, kus avalikkus peab erakondlike huvide ees taanduma.

Parlamendifraktsioonide kontrollitud rahvusringhääling ei taga igakülgselt informeeritud avalikkust. Tõenäoliselt oleks tulemuseks hoopis poliitiline tasalülitamine, kus erakondade kokkuleppel välditakse poliitiliselt tülikaid teemasid.

 

Avalikkust eksitav on tuua muudatuste eeskujuna välja Soomet. Kõigepealt tuleks vaadata Soome rahvusringhäälingu juhtimise mudelit, mis erineb tunduvalt Eestis kavandatavast. Teiseks ei saa kahe silma vahele jätta ka taustsüsteeme, eelkõige sealse poliitilise kultuuri taset.

Eestis on tele- ja raadiomaja juba piiramisrõngasse võetud, valmistutakse pikemaks kaevikusõjaks. Mis juhtuks Soomes kultuuriministriga, kui see peaks avalik-õigusliku meediaga avalikku sõnasõda?

 

Kõike seda silmas pidades palusin riigikogu ees õiguskantsleri tegevusest aru andes rahvaesindajatel sügavalt mõelda selle üle, miks valitsuse valetamisest ja vassimisest pettunud ungarlased esimese asjana just riigitelevisiooni ründasid.

Rahvusringhäälingu usaldatavuse ja sõltumatusega ei tohi mängida.