Õiguskantsleri intervjuu "Allar Jõks: Minu roll on lüüa demokraatia häirekella", Eesti Päevaleht 20.09.2007, Külli-Riin Tigasson
Poliitikasse ma pärast selle ametiaja lõppu minna ei kavatse, kinnitab õiguskantsler Allar Jõks Eesti Päevalehele antud intervjuus.
•• Esitasite äsja riigikogule 417-leheküljelise ülevaate oma eelmise aasta tegevusest. Milliseid lehekülgi ise kõige olulisemaks peate?
Olulisimad teemad seostuvad riikliku järelevalvega ükskõik millises valdkonnas – jäätmemajanduses, veemajanduses, ehitusplaneerimises, keskkonnas ja liikluses. Riiklik järelevalve on Eestis nõrk – ja see tähendab, et inimeste õigused ei maksa piisavalt. Mind s·okeerisid möödunud aastal ka kontrollkäigud Eesti hooldekodudesse.
•• Mis täpsemalt s·okeeris?
Eestis ei ole veel juurdunud arusaam, et kõigil on inimväärikus. Arvatakse, et kui inimene oma vaimse või füüsilise tervise poolest teistest natuke erineb, võib teda teisiti kohelda. Pole harvad juhud, kus kas personalipuudusel või muul põhjusel seotakse inimene voodi külge kinni, et ta ei rabeleks, või pannakse ratastooli kinni. Mitmes hooldekodus valitseb ikka veel nõukogulik mentaliteet. Õigusriigile ei ole kohased ka erikoolide, näiteks Kaagvere erikooli rez·iim ja kasvatusmeetodid.
Mind on aeg-ajalt süüdistatud, et miks õiguskantsler tegeleb erikoolide, lastekodude ja hooldekodudega. Aga ma küsiks vastu: kas nendes asutustes viibivatel inimestel ei ole õigusi? Ja kui on, siis kes neid kaitseb? Terves Euroopas kaitsevad neid sellised ametimehed nagu Eestis õiguskantsler. Ning parlament on andnud mulle ka uue ülesande – alates selle aasta veebruarist on õiguskantsler piinamise ja alandava kohtlemise ennetusasutus Eestis, nagu nõuab ÜRO piinamisvastane konventsioon.
•• Kirjutate aastaülevaates, et Eesti ühiskond liikus 2006. aastal suurema suletuse poole. Mis andis alust seda väita?
Kui meenutame presidendivalimiste aega, siis kuulsime väga prominentsetelt poliitikutelt, et igaüks jäägu oma liistude juurde, tänavapoliitika tegemise aeg on läbi. Ning kui arvestada ka katseid politiseerida rahvusringhäälingu nõukogu ning eelnõusid, mis oleks otseselt või kaudselt piiranud sõnavabadust, siis kõiki neid asju kogumis vaadeldes võis sellise järelduse teha. Kindlasti ei taha ma öelda, et Eesti on suletud riik ja saabunud on vaikiv ajastu, aga õiguskantsleri roll ongi lüüa demokraatia hädakella, olla otsekui ühiskondlik seismograaf. Mitte sellepärast, et tal oleksid närvid läbi või ta oleks paranoiline – õiguskantsleri roll on juhtida tähelepanu, torkida, mitte lasta mugavust tunda.
•• Kas liikumine suletuse poole on jätkunud ka tänavu?
Ei saa väita, et see süvenenud oleks. Kuid aasta pole veel läbi ja kokkuvõtteid on vara teha.
•• Teile on aeg-ajalt ette heidetud, et sekkute liiga aktiivselt poliitikasse. Näiteks reformierakondlane Rain Rosimannus väitis, et olete olnud õiguskantsleri ametis rohkem poliitik kui kõrge riigiametnik.
Piir poliitika ja õiguse vahel ei ole nii selge, nagu seda aeg-ajalt ette kujutatakse. Poliitikat saab teha õiguslikult määratud raamides ja õiguses tehtud valikud on tihtipeale ka poliitilised valikud. Enamik süüdistusi minu vastu on seotud sellega, et leitakse: õiguskantsler valmistab enda populaarsete ütlemistega ette poliitikasse minekut.
•• Usutavasti pakutaks teile päris mitmes parteis väga head poliitilist karjääri…
Võimalik, ei oska öelda. Ma olen õiguskantsler selle ametiaja lõpuni. Ning pärast selle ameti-
aja lõppu ma poliitikasse ei lähe. Ma olen jurist, ma olen kohtunik, ma olen õiguskantsler.
•• Kas soovite selles ametis jätkata ka järgmise ametiaja?
Sellist küsimust ei saa püstitada. Kellelgi ei ole õigustatud ootust saada õiguskantsleriks või õiguskantsleri ametis jätkata. Kuid selleks, et jätkata õiguskantslerina, ei ole oluline mitte niivõrd see, kas on tehtud head või halba tööd. Õiguskantsleri kandidaat vajab presidendi ja parlamendi enamuse usaldust. Kui seda pole, on väga raske tööd teha.
•• Mida peate oma peagi lõppeva ametiaja suurimateks saavutusteks?
Väga raske on iseennast hinnata. Kuid pean oluliseks, et õiguskantsleri institutsioon on rahvusvaheliselt aktsepteeritud. Näiteks pronksiöö sündmuste ajal ei usaldanud paljud autoriteetsed rahvusvahelised eksperdid kellegi teise hinnangut peale õiguskantsleri.
Kuid ma pean enda töös kõige olulisemaks hoiakute ja väärtuste muutmist. Ühe või teise seaduse parandamine või põhiseadusega kooskõlla viimine on vaid väike osa õiguskantsleri tööst.
•• Mis suunas need hoiakud ja väärtused siis teie meelest muutmist vajavad?
Esmalt tuleb tõsta inimeste teadlikkust nende endi õigustest. Sageli ei tea inimesed sedagi, mis toetust või hüvitist on neil õigus ametnikelt küsida. Probleem on ka, et Eesti demokraatia ei ole veel küps. Ilmekas on ajakirja Economist uuring, mis liigitas Eesti puuduliku demokraatiaga riigiks, tuues üheks põhjuseks, et Eestis on nõrk kodanikuühiskond.
•• Kuid tihti juhtub, et kui inimesed ka hakkavad oma huvide eest aktiivselt seisma – näiteks protestivad puude mahavõtmise vastu Männiku teel või Steri kiiritustehase rajamise vastu –, siis ei taheta nende häält kuulda võtta. Öeldakse: kõik on õiguslikult korrektne, olete hiljaks jäänud.
See on õige tähelepanek. Seepärast olen teinud mitmeid ettepanekuid planeerimis- ja ehitusseaduste ning korteriühistu seaduse muutmiseks. Isikute võimalused endi ja avalike huvide kaitseks peavad olema paremad. Inimesed peavad olema paremini informeeritud neid puudutavatest otsustest ja vaja on paremaid edasikaebamisvõimalusi. Kui vaatame ehitus- ja planeerimisõigust, siis tundub küll, et see on ühele poole kreeni.
•• Mis suunas siis?
Ikka omaniku või kinnisvara-
arendaja suunas. Kuid tegelikult peaks ta olema kuskil keskel, et arvestataks nii omaniku kui ka avalikke huve. Mulle tundub, et Eesti kodanikuühiskond on muutunud siiski tugevamaks. Näiteks arhitektide liidu tugev kriitika on nii mõnigi kord pannud Tallinna linnavalitsust enda tegevuse üle mõtlema, seda muutma või paremini põhjendama. Või võtke Sakala keskuse lammutamise vastu suunatud rahvaliikumine. See, et nad ei suutnud lammutamist pidurdada, oli millegi jaoks õppetund. Ja ma arvan, et teist Sakala keskuse juhtumit enam ei tule, Eesti kodanikuühiskond on selleks liiga tugev.
Kui vaieldakse, kas eelistada kinnisvaraomaniku õigust ehitada Tallinn täis või kaitsta avalikke huve, et säiliks ka rohelust ja loodust, siis olen parafraseerinud Alliksaart: alati on dilemma, kas elu rikastada või rikkust elustada. Kõlab ju kenasti? Ja selles ongi üks oluline võtmesõna, ka õiguskantsleri jaoks.
•• Te ei ole päris rahul sellega, mis Tallinnas toimub?
No vaadake aknast välja. (Jõksi Toompea kabinetist avaneb vaade Tallinna vanalinnale ja taustal kõrguvatele uusehitistele.) Kas saate rahul olla?
•• Kas teil ei teki mõnikord tunnet, et kui oleksite ametis näidanud vähem initsiatiivi, oleksite poliitikutele mugavam partner ega satuks nii tihti kriitika alla?
Ei, ma ei ole nii mõelnud. Mu tegevuse põhimõte on, et tööd tuleb teha nii, et ei oleks häbi peeglisse vaadata. Et sa ei tee vastuvõetamatuid kompromisse ning oled järjekindel, kuid mitte kangekaelne – ning et sa ei tee ühtegi otsust omakasu huvides. Õiguskantsler ei saa endale lubada, et ametiaja lõppedes hakkab ta mõtlema järgmise perioodi peale. Sellisel juhul ei oleks õiguskantsler tõsiselt võetav. Ma arvan, et Eesti vajab sellist institutsiooni, sellist õiguskantslerit – ükskõik kes sel ametikohal ka järgmine poleks –, kes vahel teeb haiget, kuid teeb seda selleks, et Eesti riik saaks tugevamaks. Et meil ei oleks pronksiöid, et meil ei oleks selliseid pilte oma kontrollkäikudelt. (Allar Jõks näitab arestimajas tehtud fotot, kus tualetiks on ämber kambrinurgas.)
•• Ent kuidas te end tunnete, kui näete, et vaatamata teie pingutustele ei hakka ühiskonnas asjad liikuma?
Tahate küsida, kas mul ei teki vahel lootusetuse tunnet?
•• Jah.
Ei teki lootusetuse tunnet. Aga vahel on kurb. Õiguskantsler ulatab abikäe, näitab, kuidas asja paremaks teha. Aga kui seda ei taheta teha ning arvatakse, et õiguskantsler ajab mingit oma poliitikat või kiusu, siis teeb see kurvaks. Aga lootusetuse tunnet ei teki. Tahan oma ametiaja lõpuks ära lahendada kõik teemad, mille olen tõstatanud.
•• Ka koolivägivalla ja laste füüsilise karistamise, millest olete rääkinud?
Ma räägin siiski konkreetsetest menetlustest, mis on kas kohtus või võivad kohtusse minna. Koolivägivalla likvideerimine kõlab samamoodi nagu “kuritegevuse likvideerimine”. Aga see ei tähenda, et selle vastu ei tule võidelda. Kui õiguskantsler ei oleks aastal 2002 selleteemalist diskussiooni algatanud, siis võib-olla ei oleks meil praegu selliseid suurepäraseid hoiatusfilme nagu “Klass”. Või artiklite sarju ja koolitusi. Mingid teemad tuleb tuua avalikkuse tähelepanu alla, et inimesed hakkaksid neist rääkima.
•• Tõstatasite oma ülevaates küsimuse: kas Eesti riigikaitse ja korrakaitse õiguslik baas on piisav, et tagada sisemine ja väline rahu? Kuidas ise sellele vastate?
Ma väidan, et see ei ole piisav.
•• Mis siis lahti on?
Kui Eesti riigis ei ole 15 aastat pärast põhiseaduse vastuvõtmist olemas seadust, mis reguleerib üheselt ja selgelt ära kaitseväekorralduse, siis ei saa öelda, et tegu on pelgalt kosmeetilise veaga. Häda on selles, et käsuliinid ei ole kaitseväe korralduses väga selgelt paika pandud. Meenutagem mulluseid konflikte kaitseväe juhataja ja kaitseministri vahel. Demokraatlikus riigis ei ole see normaalne. Aga see sai juhtuda, sest seaduses ei ole väga selgelt kirjas, kellel mis õigused on.
•• Tahate öelda, et kaitseväe juhataja ei tohiks astuda kaitseministriga avalikku vaidlusse?
Jah. Eesti julgeolek ja maine on ohus, kui ajalehes peavad kaitseminister ja kaitseväe juhataja vaidlema selle üle, kelle käsk on kõrgem. Kaitseväes peavad käsuliinid olema väga selged. Kui kaitseväelane hakkab sõjaseisukorras ütlema, et mulle see käsk ei meeldi, siis me ei saa kaitseväe reaalsest olemasolust rääkida. Ma ei taha öelda, et kaitseväelased ei võiks kaitsealastes aruteludes enda kui eksperdi arvamust väljendada. Aga kui käsk on antud, seadus vastu võetud, siis seda kaitseväelased enam kritiseerida ei tohi.
Kuid kaitseküsimustes veel dramaatilisem näide puudutab sõjaväeluuret. Kas teie peate normaalseks, et sõjaväeluure nuhib eraisikute järele ilma seadusliku aluseta? Ma ei taha siin süüdistada sõjaväeluurajaid. See sai juhtuda, sest seaduses ei ole väga üheselt selge, mis on sõjaväeluure ülesanded ja mis vahendeid nad nende täitmiseks kasutada võivad. Seetõttu valmis mul selle aasta alguseks õiguslik analüüs sõjaväeluure õigusliku baasi kohta. Loodan, et kaitseväe korraldatud ebaseaduslikule jälitustegevusele tsiviilisikute suhtes annab kaitsepolitsei väga selge ja põhjendatud õigusliku lahendi.
•• Manitsete aastaülevaates ka, et avaliku sektori ülesandeid võib erasektorile üle anda vaid teatud piirini. Kas Eestis on teatud juhtudel see piir kätte tulnud?
Juhtisin sellele tähelepanu ettevaatavalt. Riigikogu menetleb korrakaitse seaduse eelnõu.
•• Ja kas sellega võib kaasneda oht piirist üle minna?
Võib tekkida oht, et Eesti linnades hakkavad korda pidama, politsei funktsioone täitma eraõiguslikud isikud, eraturvafirmad. Teatud funktsioone võib neile delegeerida ja seda on ka tehtud. Aga piir läheb jõu kasutamise koha juurest. Ehk utreeritult: ei tohi olla nii, et kui kõnnite tänaval, siis küsib erafirma patrull teilt dokumenti, keerab käed selja taha, ja kui otsustate lahti rebida, siis tulistab.
•• Ja kas uues korrakaitse seaduses on selline oht?
Eelnõu loob tingimused korrakaitse funktsiooni delegeerimiseks eraõiguslikele isikutele.
•• Astusite aastaülevaates välja ka vangide õiguste kaitseks. Näiteks kirjutate, et kinnipeetavate ilmajätmine valimisõigusest ei ole kooskõlas põhiseadusega.
Euroopa inimõiguste kohtu lahendi järgi on kinnipeetavate ilmajäämine valimisõigusest ebaproportsionaalne. See ei tähenda, et kõik eluks ajaks kinni mõistetud mõrvarid võiksid saada valida, aga kui on väiksem karistus, siis miks mitte. Oleme kinnipeetavate valimisõigusest rääkinud põhiseaduskomisjonis ja justiitsministeeriumis. Keegi otseselt vastu pole, aga paraku ei toimu selles vallas midagi. Teema ei ole populaarne, sest ei too valijate hääli…
•• Kritiseerite aastaülevaates ka korteriühistute õiguslikku regulatsiooni. Mis siin valesti on?
Probleem on selles, et korteriühistud on loomult sundühistud – sa pead sinna kuuluma. Ja üksikisikul puudub võimalus oma õiguste tõhusaks kaitseks. Ainus võimalus on pöörduda kohtusse. Kuid lisaks korteriühistutele vajavad inimesed paremat kaitset ka suhtes näiteks jäätmevedajate ja vee-ettevõtetega. Miks ei võiks veemajanduses ja jäätmemajanduses olla samasugune sõltumatu regulaator, nagu on energiaturu inspektsioon elektrimajanduses?
•• Kirjutate aastaülevaates, et endast lugu pidav riik tagab inimväärse elu ka ühiskonna nõrgimatele liikmetele. Kas Eesti teeb seda?
Eesti ei tee seda. Eestis puudub läbimõeldud vaesusabisüsteem. Toimetulekutoetus on praegu 900 krooni kuus. Kas see katab minimaalsed vajadused inimväärseks eluks? Vaja on selget mehhanismi toimetulekutoetuse määramiseks. Praegu jääb mulje, et seda vaadatakse pigem tähtede pealt. Toimetulekutoetuse muutmine peaks olema regulaarne: kui tõuseb inflatsioon ja kasvavad hinnad, peaks muutuma ka toimetulekutoetus.
•• Millal õiguskantsler ise viimati õigusega vastuollu läks?
Eile (pühapäeval – toim). Eesti jalgpalli meistrivõistluste 4. liiga mängus FC Toompea ja Rapla meeskonna vahel tõmbasin vastase maha. Ka see on reeglite rikkumine.