Indrek Teder, "Aabits ja onu Paul", EPL erileht "Õpileht"

Indrek Tederi artikkel "Aabits ja onu Paul", Eesti Päevalehe erileht "Õpileht", veebruar 2009


Kas te kujutate ette, et terve kooliskäimise aja jooksul on teie ainsamaks õppevahendiks aabits? See on raamat, mille najal te õpite lugema, kirjutama, maailma seletama ja endaga toime tulema. Kes on Eesti Draamateatris näinud lavastust „Aabitsa kukk", suudab ehk olukorda ette kujutada. Mina ei suutnud seda senimaani, kuni sain teada, kui vähe on Eestis hariduslike erivajadustega laste õpetamiseks vajalikku õppevara.

Pidin õiguskantslerina jahmatusega tõdema, et näiteks 6. klassis lihtsustatud õppekava järgi õppival lapsel pole ühtegi õpikut, töövihikut, tööraamatut, töölehte, lisamaterjali emakeeles, matemaatikas, ajaloos, geograafias, elu- ja olustikuõppes ning oskusainetes. Samuti puuduvad neis ainetes 6. klassi õpetajal õpetajaraamatud. Siit tekkiski võrdlus „Aabitsa kukega", sest kujutasin hästi ette, milline näeks mu elu välja, kui oleksin oma teadmised saanud ja oskused omandanud vaid aabitsast ja onu Paulilt.
Tunnistan, et võrdlus on mõnevõrra liialdatud. Ometigi küsimuse olemus ei muutu. Põhiküsimus on ju, mida teeb Eesti riik, et Eestis õppivad lapsed saaksid hariduse, mis võimaldab neil inimväärikalt elada. Meie põhiseaduses on nõue, et inimest austataks tema inimeseks olemise pärast, olenemata tema erivajadustest. Inimväärikal moel elamiseks peavad olema vajalikud teadmised ja oskused. Viimati öelduid peab põhiseaduse järgi andma lapsele tema vanemate kõrval ka riik. Põhiseaduses sisalduv õigus saada haridust tegelikult tähendabki, et riik loob igale lapsele võimaluse arendada oma isiksust ning omandada teadmisi ja oskusi inimväärika elu elamiseks. Õpetatavast peab olema lapsele kasu.

Kõrgkooliõpik kaheksa-aastasele?

Lapsed pole oma võimetelt ühesugused. Ometigi tuleb neil kõigil käia koolis. Et õpetatavast oleks kasu, peab oskama lapsele läheneda. Seda tuleb õpetajal õppida. Õpetajale vajalike oskuste andmise eest peab põhiseaduse järgi hea seisma riik.
Riigil tuleb põhiseaduse kohaselt tagada seegi, et oskustega õpetaja saaks lapsele edasi anda vajalikke teadmisi ja oskusi ning võimaldada tal arendada oma isiksust. Last saab õpetada õpikute, töövihikute, töölehtede, piktogrammide ja muu õppevara abil. Õppevahendid peavad olema sellised, et laps nende sisu mõistaks. Vaevalt keegi meist usuks tõsiselt, et kaheksa-aastane suudab kõrgkooliõpiku järgi, Newtoni-Leibnitzi teoreemist aru saada ja asjaomast valemit rakendada. Millegipärast on aga senimaani meie riik tahtnud uskuda, et kerge, raske või sügava vaimupuudega laps mõistab õppida õppevara järgi, mis pole koostatud tema võimeid silmas pidades. Millega muidu seletada seda, et hariduslike erivajadustega laste võimetele kohandatud õppevara suures osas puudub?
Riik taotles õppevara arendamiseks Euroopa Sotsiaalfondist (ESF) raha. Ma ei tea, kas seda ajendasid tegema õiguskantsleri kantseleist haridus-ja teadusministeeriumi neli aastat järjepanu laekunud kirjad. See polegi tähtis. Oluline on, et Eesti riik on lõpuks teadvustanud oma rolli igale lapsele kvaliteetse hariduse võimaldamisel, olenemata sellest, kas lapsel on hariduslikud erivajadused või mitte. ESF-i toel püüab Eesti riik tagada, et hariduslike erivajadustega laps, nagu iga teinegi Eestis elav laps, saaks oma elu inimväärikalt elada. Loodan, et see püüe ei luhtu.