Sõjapõgenik on inimene nagu meie

Lähiaastail Eestisse saabuvad pagulased peaksid saama võimalikult ruttu tööle ja lapsed kooli, leiab õiguskantsler Ülle Madise. Mingit eeliskohtlemist võrreldes kohalikega põgenikele osaks ei saa ning Eestis tuleb neil täita meie seadusi ja reegleid.

Mida arvate Eesti põgenikedebatist?

Neist inimestest, kellel läheb halvasti – olgu nad Eestis või mujal –, on mul kahju. Tuleb muidugi teha selget vahet, kes on sõjapõgenikud ja kes seiklejad või kurjategijad. Ka Eesti riik peab tegema selget vahet.

Need, kes põgenevad lahingute või nn Islamiriigi terrori eest, vajavad tõesti abi. Julmus, millega ollakse silmitsi, on elajalik. Arvan, et me kõik oleksime samas olukorras sunnitud kodu maha jätma.

Kui inimesel on dokumendid (aga mõnikord on selge põhjus, miks neid ei ole), kui ta minevik on puhas, on inimlik teda võimaluste piires aidata. Tegelikud abivajajad on need, keda tapetakse ja kiusatakse taga just seetõttu, et nad on kristlased või mõõdukad moslemid, need, kes pole valmis hakkama äärmuslasteks, vaid tahavad elada oma elu nagu me kõik.

Loomulikult peaksid need inimesed saama siin tööd ja lapsed haridust. See nõuab vaeva, sest eesti keelt nad ju esialgu ei oska. Aga Eesti saab aidata, nii nagu kõik teised riigid.

Eestil on aasta sisserände kvoot kolmandate riikide kodanike jaoks. See kvoot on palju suurem kui inimeste arv, kes kahe aasta jooksul tõenäoliselt Eestisse tuleks.

Kas pagulased lähevad selle kvoodi sisse?

Ei peaks minema. Kuid meile tuleb ju veel mitu tuhat inimest aastas Euroopa Liidu teistest liikmesriikidest ja nendest riikidest, kust on võimalik Eestisse elama asuda keerukate protseduurideta ja kvoodiväliselt. Nad tulevad siia tööle ja kooli ning neist on ühiskonnale kasu. See kujutelm on kindlasti väär, et kui Eesti aitab sõjapõgenikke, siis muutub meie tänavapilt või lausa avalik kord.

Ma mõistan inimeste hirme ja eelarvamusi. Nii nagu tunnen kaasa inimestele, kelle kodud ja tulevik on hävitatud või suures ohus, mõistan ka neid inimesi, kes Eestis tunnevad muret Eesti arengu pärast.

Üks asi on väga selge: sõjapõgenikud, kes võiksid Eestisse lähema kahe aasta jooksul jõuda, peavad täitma Eesti seadusi. Neil ei tohi olla kuritegelikku minevikku, nad ei tohi Eestis panna toime kuritegusid. Kõik see, mida nad Eestis teevad, peab vastama meie põhiseadusele, seadustele ja avaliku korra reeglitele. Pole alust nõuda nende reeglite muutmist.

Mis saab juhul, kui mõni omavalitsus ei taha põgenikke vastu võtta?

Kui ei, siis ei. Aga samal ajal on paljudes valdades eluasemeid, kus keegi ei ela. Kui neid maju on võimalik kasutada mõne korraliku pere majutamiseks, lapsed on võimalik saata kooli ja vanemad tööle, nad tarbivad vallas teenuseid, siis võib see tähendada valla jaoks pigem arengut. Raha, mis pagulaste majutamiseks kaasa tuleb, peaks olema piisav, et muuta need eluasemed väärikat äraelamist võimaldavaks.

Loodetavasti ei ole varjupaik vajalik väga pikaks ajaks. Samas vajas muist meie häid kaasmaalasi seda pool sajandit.

Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses elab üle kahe korra rohkem inimesi, kui ette nähtud – kas sellega rikutakse nende õigusi?

Üldistada ei saa. Õiguskantsler kontrollib, kas niisuguste keskuste tingimused on kooskõlas Eesti seaduste ja inimväärikusega.

Kas Eestisse jõuavad varjupaigataotlejad või pagulase staatuses inimesed?

Lõplikku otsust veel ei ole, kuid suund on pigem selline, et Eesti ametnikud teevad toimingud juba mujal ära. Kui aga pagulase staatus antakse siin, tuleb need inimesed otsuse tegemise ajaks Eestis majutada. Eelistatavalt võiks siia tulnud inimene saada kohe tööle ja lapsed kooli.

On väidetud ka, et pagulastele luuakse paremad tingimused kui Eesti tööinimesele või neile, kes õnnetul kombel on kaotanud töö või tervise. Nõnda see loomulikult ei ole. Mingit soodsamat kohtlemist ei tule. On toimetulekutoetus, nagu see Eestis on, muidugi pakutakse keeleõpet.

Kas Eesti saab tagasi saata pagulase, kes paneb siin toime kuriteo?

Jah, nii konventsiooni kui ka Eesti seaduste järgi saab.

Kas see on sõnavabaduse kasutamine või peaks võim sekkuma, kui keegi kirjutab avalikus ruumis, et «tahaks pagulastele pommi alla panna» või «jalaga näkku neile»?

Mina olen veendunud demokraat ja arvamusvabaduse pooldaja. Diskussioon ka pagulaste asjas on pigem kasulik.

Minul ei oleks südant öelda midagi niisugust inimeste kohta, kes on kaotanud kodu, lähedased, tervise.

Eesti tagab Kreeka laene võlausaldajate ees sadade miljonite eurode väärtuses. Nüüd on Kreeka pankrotis. Kuidas saab Eesti oma huve kaitsta?

On kaks põhilist laenuandjat.

Luksemburgi eraõiguslik juriidiline isik EFSF on Kreekale laenanud. Väga lihtsustatult öeldes on Eesti üks laenu käendajatest. Ei ole selge, kas sellelt võlausaldajalt tuleb Eestile mingi nõue. Asjatundjad peavad nõuet pigem ebatõenäoliseks, sest süsteem on nii ära polsterdatud, et nii ei peaks juhtuma, kuid lõpuni välistada ka ei saa.

Teine on Euroopa Stabiilsusmehhanism ESM, mille üle oli Eestis vaidlus, mis jõudis riigikohtusse välja. Riigikohus leidis, et põhiseadus võimaldab riigikogul ESMi asutamislepingu Eestile siduvaks võtta.

Sellest mehhanismist ei ole Kreekale veel midagi antud. Kui ESMist tahetakse abistada Kreekat või kedagi teist, siis on see riigikogu ja laiema ühiskondliku arutelu küsimus. Praegu on üsna lihtne ennustada, kuhu see arutelu viiks.

Kas teie hinnangul ei ole põhjust paanikaks, et Eestilt tullakse kohe raha küsima?

Ei ole.

Justiitsminister Urmas Reinsalu ütles aprillis Postimehele: «Mina justiitsministrina mingeid kooseluseaduse täiendavat õiguslikku sisustamist ei plaani oma töös ellu viia.» Seadus peaks järgmise aasta algul jõustuma, kuid rakendusakte ei ole. Kas need peaksid tulema valitsuselt või on ka muid võimalusi?

Ka riigikogu liikmetel, fraktsioonidel ja komisjonidel on õigus algatada seaduseelnõusid.

Kuidas hinnata olukorda, kus seadus on vastu võetud – ükskõik mida sellest ka arvata, kuid valitsus ei tegele selle rakendamisega?

Mulle meeldivad selged ja ausad lahendused ning ma ei pea heaks olukorda, kui seadus on vastu võetud, aga seda ei ole võimalik täita. Siis ärgu teda üldse olgu – või kui on, siis täidetagu.

Kas on võimalik, et seadusest hoolimata järgmise aasta algul kooseluseaduse alusel kooselu registreerida ei saa?

Jah, sest seaduse jõustumine on seotud rakendusaktiga, mida praegu ei ole. Samal ajal on osa inimesi kooseluseaduse pärast kõvasti vihastanud, teine osa rõõmustanud, tuleb välja, et mõlemad asjata.

Mis on lahendus?

Minu arvates on lahenduseks vaielda see teema ühiskonnas lõpuni ja teha selge – loodetavasti inimlik – otsus.

Õiguskantsleri ülesannete hulka kuulub nüüd ka järelevalve julgeolekuasutuste üle. Mitmes riigis on kritiseeritud ühiskonna lausjälgimist. Kas lausjälgimine on ka Eestis?

Minu teada mitte, aga me kontrollime seda pidevalt. Igasugune seaduseväline jälitamine on Eestis keelatud ja karistatav. Pealtkuulamine, varjatud jälgimine, e-kirjade lugemine on lubatud siis, kui selleks on mõjuv põhjus ja seda teeb asutus, kel selleks õigus.

Ohud on maailmas muutunud. Ma ei julgeks öelda, et need on suuremad või rängemad kui varem. Mulle tundub, et igal ajastul on just nii raske koorem kanda, kui jõukohane on. Aga fakt on see, et kui ohtlikku kuritegevust kavandatakse enamasti internetis, siis peab riigil olema võimekus kurjategijatele vastu astuda.

Asja teine pool on see, et õigusriigis tuleb tagada, et kellelgi poleks võimalik oma volitusi kuritarvitada. Siin tulebki mängu õiguskantsler, kes sõltumatu põhiseadusliku institutsioonina kontrollib asutusi, kes Eestis sedalaadi tööd teevad.

Meie kontrolliüksuses on äärmiselt kompetentsed inimesed, kellel on nii teadmised kui ka kogemus. Loodan, et juba sügisel saame teatada esimestest tulemustest. Kavas on kontrollida, kuidas toimub pealtkuulamine, kas kontrollisüsteem, mis peab tegema kuritarvitamise võimatuks, on piisavalt tugev jne.

Kas teie seisukohad neis asjus saavad olema avalikud?

Kõik, mida on võimalik teha avalikult, tehakse avalikult. Mis on riigisaladus, on riigisaladus. Kuid üks meie põhimõte on läbipaistvus ja avatus. Kus on vaja, varjame andmed osaliselt ja teeme ülejäänu avalikuks.

Kas kogu Eesti internetiliiklus salvestatakse kusagil ja uuritakse läbi?

Seadus seda ei luba ja sellist võimekust ka ei ole.

Millised mured on kodanikel, kes õiguskantsleri poole pöörduvad? Kas saab midagi üldistavalt öelda?

Meie prioriteet on inimene: laps, nooruk, naine, mees, ettevõtja, pensionär. Saame kontrollida, ega piirata ülemääraselt inimeste õigusi ja vabadusi. Teine pool on see, et kontrollime, kas seadusi täidetakse ja inimeste õigused on tagatud.

Alates ametisse astumisest 31. märtsil olen püüdnud läbi vaadata kogu posti, mis majja tuleb. Seal on kõike: põhiseaduslikkuse järelevalve kaasustest, kus riigikohus küsib arvamust, kuni selleni, et inimene kurdab selle üle, et korteriühistu ei luba tal nälgivaid kasse toita. Või on ta kiirlaenuandjaga tülli läinud.

Kurvastab see, et paljusid inimesi ei saa aidata, kuna õiguskantsler kontrollib ikkagi seda, kas seadused ja muud aktid on põhiseadusega kooskõlas ning kas riigi ja omavalitsuse asutused järgivad inimeste õigusi.

Näiteks sagedane olukord: ühistu otsustab teha remonti, aga inimene ütleb, et tal ei ole osalemiseks raha. Inimese mure on mõistetav, aga sama mõistetav on ühistu ülejäänud liikmete seisukoht, et katus tuleb ära parandada, et kõigi kinnisvara ei häviks. Me saame öelda, et seadus on selline, see on põhiseaduspärane ja riigikogu otsustas need huvid selliselt jagada, aga teie võimalus on ühistuga läbi rääkida.

On ka täiesti kurioosseid juhtumeid. Näiteks üks seadus käsib muinsuskaitse all oleva vesiveski omanikul ehitada kaladele läbipääs, aga teine seadus, vastupidi, keelab seda teha, sest kahjustaks muinsust. Inimene on olukorras, kus tal ei olegi võimalik riigi pandud kohustusi täita.

On ka juhtumeid, kui asutus ei üritagi olla näoga inimese poole, olgugi et seadus võimaldaks. Näiteks esitas inimene ühe loa pikendamise taotluse eelmise loa kehtimise viimasel päeval, arvele võeti tema taotlus aga kolm päeva hiljem ja inimene kannatas.

Millised on Eesti hariduse peamised probleemid?

Põhiseaduse vaatepunktist vajaks Eesti haridussüsteem vast korrastamist küll, ja nüüd on sellega tõsisemalt peale hakatud. Kas meil on ühtluskool või meie ühtluskool ei toimi? See väärib avalikku arutelu. Kas põhivastutaja on riik või vallad-linnad?

Eestis peab olema igale kooliealisele lapsele tagatud võimetekohane, võimalikult hea põhiharidus õppemaksuta. Praktikas on olukord segane. Ollakse seisukohal, et ka praegusajal on koolipidamine eelkõige kohaliku omavalitsuse ülesanne. Ent kohaliku elu küsimuste ring muutub ajapikku. Andmata hinnangut sellele, kas linnastumine ja inimeste lahkumine maalt on hea või halb, tuleks seda siiski arvesse võtta. Riik võiks võtta selgema vastutuse selle eest, et koolivõrk oleks optimaalne, et õpetajad oleksid hästi makstud ja au sees ning et iga laps saaks just sellist haridust, mis võimaldab tal areneda iseenda parimaks versiooniks.

On tekkinud munitsipaal-erakoolid, kus pakutakse haridust kohaliku omavalitsuse asutatud sihtasutuse või äriühingu kaudu. Osalt maksumaksja raha eest, aga võttes tasu ka lapsevanematelt.

Siis on erakoolid, millele 2010. aastal põhjaliku kaalumise ja tagajärgede analüüsita otsustati maksta lisaks pearahale – mis on ja jääb – tegevustoetust ehk maja ülalpidamise toetust. Toona väideti, et õppemaks langeb ja erakoolis õppimine muutub kättesaadavaks enamatele lastele. Seda ei juhtunud.

Siis on veel õppemaksuta munitsipaalkoolid, aga selleks et pakkuda lastele head haridust ja leida piisavalt häid õpetajaid, leiutatakse mingeid skeeme ja lapsevanemad maksavad juurde.

Just sellel nädalal sai avalikuks õiguskantsleri seisukoht, et kohustusliku õppekava aine eest peab maksma koolipidaja ehk kohalik omavalitsus. See olukord, kui poti ühes servas keedetakse rammusamat suppi kui teises, ei ole kooskõlas põhiseaduse mõttega.

See ei tähenda, et hariduse tase peaks alla minema või väga head koolid kaduma. Absoluutselt mitte! Küsimus on, kuidas tõsta kõikide taset ja saavutada olukord, et skeemitada pole vaja. Et igale lapsele oleks võimetekohane haridus tagatud ausalt ja lapsevanem ei peaks selle eest juurde maksma.

Aga venekeelne haridus?

Lähikuudel peaks ilmuma Euroopa Nõukogu raport Eesti kohta, mille sisust tean niipalju, et Eesti suund muuta vene õppekeelega koolide õppetulemused sama heaks kui teiste Eesti koolide tulemused on õige.

Kas on aga õige muuta õpetus eestikeelseks gümnaasiumiastmes, olgu või 60 protsendi ulatuses, või tuleks seda teha varem, et arendada lapse võimeid parimal moel ja muuta tema platvorm elus edenemiseks võimalikult tugevaks?

Minule meeldivad loogilised, selged ja inimlikud lahendused.

Millised need on?

Euroopa tava järgi algab riigikeelne haridus lasteaiast. Mis ei välista kuidagi rahvuskultuurilisi spetsiaalkoole erakoolidena, kultuuriringe ega ka muid viise, kuidas oma päritolukultuuri elus hoida. Kuid edukas keeleõpe algab üldiselt lasteaiast.

Kas Eesti põhiseadust on vaja muuta?

Eesti põhiseadus on ajaproovile väga hästi vastu pidanud. Mina näen põhiseadust pigem Eesti riigi eesmärkide ja peamiste toimimispõhimõtete kokkuleppena, mis on kehtestatud rahvahääletusel.

Kui põhiseadusel ongi midagi viga, siis mõni säte on ülearu. Näiteks ei ole meil enam linnakohtuid, on ainult maakohtud, aga põhiseaduses on need kirjas. Telegraafi ka enam ei kasutata. Need sätted on üle, aga kas neid oleks mõtet hakata näiteks rahvahääletusel kehtetuks tunnistama või riigikogus põhiseadust muutma – vaevalt küll. Põhiseadus on selleks liiga oluline.

 

Küsis Argo Ideon

2. juuli 2015

http://pluss.postimees.ee/3247741/sojapogenik-on-inimene-nagu-meie