Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Õiguskantsler Ülle Madise: Ideaalid ja paratamatus

Postimees, 26. november 2016

USA filosoof John Rawls pakkus 45 aasta eest raamatus Theory of Justice välja õigluse valemi. Õiglase ühiskonna saaks siis, kui ühiskonna liikmed lepiksid maksu- ja toetuste süsteemi, koolikorralduse ja arstiabi, igaühe õigused ning kohustused kokku viisil, kus keegi ei esindaks omaenda huve; st keegi ei teaks, kas loodavas elukorralduses ollakse ise noor või vana, ääremaal või pealinna südames, terve või haige, rikas või vaene. Seejuures peab nn Excel kokku jooksma, ehk kõigile kõike lubada ei tohi. Geniaalne, kas pole?

Sel valemil on üks, ent see-eest oluline puudus. Päriselus pole sellega midagi peale hakata. Enese – oma pere, sõpruskonna, sotsiaalselt sarnase taustaga inimeste – huvid ning nende edendamine on inimlik, mistõttu sünnivad ka  otsused eelkõige erinevate huvirühmade võistluses. 

Idealismi kõrvale jättes tasub aga ikkagi küsida, mis on ühiskonnale tervikuna kasulik? Usun, et kihistumine kindlasti pole. Tühjenevale ääremaale ja muidu halvemasse seisu jäetud ja/või vähem haritud ning kehvemate töötamisvõimalustega inimesed ei kavatsegi lõputult tegelikku või ka ette kujutatavat ebaõiglust taluda. Seepärast teenib õiglus ka, ent võib-olla isegi eelkõige, edukamate huve. Selle sihini jõuame, kui loome kõigile võrdselt head võimalused õppida ja end teostada.

***

Enamik uuringuid tuvastavad selgelt otsese seose õpilase õppeedukuse ja koduse toe vahel. Parema sotsiaalmajandusliku taustaga õpilase kodu suudab korvata haridussüsteemi puudujääke, õigemini küll kasutada kõiki süsteemi pakutavaid võimalusi täies mahus. Näiteks maksta omaosalust, last autoga kohale viia ja pärast ära tuua. Ei, edukamaid ei tohi tagasi kiskuda, see oleks põhimõtteliselt vale. Ent mahajääjaid tuleb jõuliselt järele tõmmata. See sünnib juhul, kui suurepäraseid õpetajaid jagub kõikjale. Selleks peab õpetajaamet muutuma ihaldusväärseks meie parimatele gümnaasiumilõpetajatele.

Ideaalidest veel. Mu meelest peaks Eesti pakkuma igale lapsele ja noorele õppemaksuta ja lisakuludeta parimat võimalikku nüüdisaegset haridust (ka huviharidust) lahedas, loomingut ja uuendusi soodustavas õpikeskkonnas. Kui ühiskond ei suuda avada ja arendada iga oma liikme potentsiaali, siis jääme alla muutuva maailma järgmisele ja ehk tõsiseimale väljakutsele, olukorrale, kus vajadus nö traditsiooniliste tööde ja oskuste järele drastiliselt väheneb. Selle probleemi lahendamisele alternatiivi ei ole. Kui õnnestume, siis saame enda valdusse ka võtme Eesti põhiseaduses nõutavasse tulevikku: Eesti riigi ülesanne on sisemise ja välise rahu kaitse, praeguste ja tulevaste põlvkondade ühiskondlik edu ja üldine kasu.   

Iga vanem peaks saama südamerahuga saata oma lapse lähimasse kooli, tundmata seejuures, et on midagi lapse heaks tegemata jätnud. Igast koolist peab saama igale lapsele just tema arengut parimal moel toetava hariduse: tõepoolest tasuta kvaliteetse hariduse sõltumata lapse emakeelest, elukohast, erivajadustest, vanemate hoolest ja jaksust. See on võimalik, kuid eeldab täiendavat panust ning ka olemasoleva rahajaotuse uut läbimõtlemist. Ja üks asi veel: välistada tuleb kõik seesugused lahendused, mille puhul maksumaksja rahaga soodustatakse ja kiirendatakse hariduslikku kihistumist. 

***

Kui filosoof Rawlsi ideaalvalem tuleb elukauge idealismi tõttu praktikas maha kanda, siis äsja kirjeldatud ideaalkool võiks olla täiesti saavutatav siht. Seejuures tuleks leida vastused õige mitmele põletavale küsimusele.

Esiteks, kuidas kaitsta ja hoida poisse? Aastaid on räägitud, et poisid kukuvad sagedamini koolist välja, nende kehvematest hinnetest ja vähemast rahulolust.  Seepärast pole ka vaja imestada, et tarku ja hakkamasaavaid mehi kipub olema vähem kui naisi.

Teiseks: miks usutakse üha enam, et lasteaia õppekavast ei piisa ning koolieelikuid veetakse mööda tasulisi eelkoole? Kindlasti vajab aktiivne laps mõtestatud tegevust, olgu eelkoolis või huviringis. Küsimus on koolitarkuse etteõpetamise vajalikkuses. Kindlasti on vaja, et laps saaks juba enne kooli vajadusel logopeedilist ja muid erivajadusi arvestavat abi, et ta jõuaks kooli taandunud või võimalikult väikese erivajadusega. Kindlasti on vaja pingutada, et kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga perede lapsed, keda ei ole ette õpetatud, jõuaksid kooliteel hästi edasi, komistamata juba lävepakul. 

Iga vanem tunneb oma last kõige paremini ja tahab talle head. Aga ehk peaks riik siiski seadma piiri, et säästa viie-, kuue- ja seitsmeaastaseid armutu konkurentsiheitluse eest. Vanemal on ju ka raske otsustada, kas konkurentsikarussellile astuda või mitte. Ühiskond saaks võtta ülearuse pinge nii vanemalt kui lapselt.

Kolmandaks, küsimus laste kaitsest koolis. Miks on mõne gümnasisti koolinädal pikem ja raskem kui täiskasvanu töönädal? Olen kuulnud noorte lugusid: iga päev 8-9 koolitundi ja keskeltläbi kolm tundi kodutööd. Kontrolltöid ja arvestusi täis pikitud nädalad. Osa noori ei pea kuuldavasti koormusele vastu. Noorte juttudes korduvad märksõnadena ravimid, energiajookide ja kohvi kokteil, sõltuvusained, ka erakorralise meditsiini osakond.

Neljandaks, nn vene koolid ja vene peredest laste demotiveerimine. Vene kodukeelega noored on jutustanud, kuidas neid koolis tagasi tõmmatakse väidetega, et neil siin, Eestis, nagunii tulevikku pole. Võib-olla on siiski laste parimates huvides keelepõhise haridusliku segregatsiooni lõpetamine, seejuures mõistagi õpilaste rahvuslikku identiteeti säilitades.

Viiendaks, kas edu riigieksameil ja neiks tuupimine pole mitte asendanud hariduse omandamist? Kaasaja nõuetele vastav haridus sisaldab kindlasti faktiteadmisi, võõrkeeli ja matemaatikat, aja- ja kultuuriloo tundmist. Haritud inimene peab paljusid asju teadma peast, sest muidu pole millestki mõtelda. Paraku jääb kohati mulje, et Eesti koolis keskendutakse faktiteadmistele ja tuupimisele eelkõige põhjusel, et nii on kergem hindeid panna. Mälu saab arendada märksa mõtestatumalt, hoolega valides, mida õppida pähe, mida õppida otsima ja mida tuletama. Paljudele küsimustele ei olegi ühtainsat õiget vastust. Ehk oleme kvantitatiivse, formaalse mõõtmise tuhinas selle kõige olulisema: haritud inimese kui eesmärgi, st loomingulisuse, kriitilise ja uuendusmeelse mõtlemise, inimlikkuse, koostöö ja rõõmu tahaplaanile jätnud? 

Õiguskantslerilt on muide küsitud, kas koolide edetabelite koostamine ikka on just laste parimates huvides?

Kool peab tagama iga õpilase vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse. See tähendab ka sotsiaalministri määrusega kehtestatud tervisenõuetest kinni pidamist. Kui kool ise ei järgi ministri kehtestatud reegleid, on silmakirjalik samal ajal nõuda õpilastelt kõikide reeglite järgimist koolis. Õpilased õpivad eelkõige eeskuju kaudu. Muu hulgas ju eeldame, et koolist sirguvad õiguskuulekad kodanikud.

***

Eesti võib olla rahvusvahelistes edetabelites heal kohal ja selle üle tasub rõõmustada, siiski on tark vaadata trende veidi sügavamalt. Hea koolini jõuame muu hulgas ka noori endid kuulates, kuulugu nad siis kooli õpilasesindusse või osalegu valimistel. Noored võiksid kasvada kodanikeks, kes ei tule kokku millegi vastu olemiseks, kuigi mässumeelsus käib nooreks olemisega lahutamatult kokku. Aga nad võiksid pakkuda edasiviivaid teid, võidelda ka millegi poolt.

Muide, noored inglased ja ameeriklased tulid BREXITi ja Trumpi vastu tänavaile meelt avaldama pärast valimisjaoskondade sulgemist. Miskipärast kipuvad kõige laisemad valimaskäijad olema just need, kel enim kaotada - noored.

Artikli aluseks on 22. novembril Lastekaitse Liidu aastakonverentsil peetud kõne.