Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Õiguskantsler Ülle Madise ettekanne Riigikogule õiguskantsleri tegevusest perioodil 1. september 2015 kuni 31. august 2016

Riigikogu stenogramm, 20. september 2016

Austatud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed!

Terviklik ülevaade õiguskantsleri tegudest põhiseaduslikkuse järelevalvel on kättesaadav meie veebilehel nii nagu ikka. Ülevaateperiood on tavakohaselt 1. septembrist 2015 kuni 31. augustini 2016. Kõik need põhiseaduse ja seadustega antud ülesanded, mis õiguskantsleril on, on jagatud 18 temaatilisse peatükki, sh õigusnormide põhiseaduslikkuse kontroll, ametnike inimestesse suhtumise ehk hea halduse küsimused, järelevalve julgeoleku- ja jälitusasutuste tegevuse õiguspärasuse üle; psühhiaatriahaiglate, erihooldekodude, vanglate ja teiste kinniste asutuste kontrolli tulemused, laste ja noorte õiguste kaitsmine ja edendamine ja palju muud. Lisaks statistika, kronoloogia, rahvusvahelised suhted.

Siin päris alguses tahaks ära õiendada ühe olulise asja ja lükata ümber ühe müüdi. Kui Eestis hakkas kehtima uus lastekaitseseadus, väideti ka siin, et see hõlbustab laste peredest eraldamist näiteks selle tõttu, et pere on vaene. Oleme hoolega lastekaitseseaduse rakendamist jälginud, nagu olen teile siin lubanud. Laste peredest eraldamine on varasemaga võrreldes vähenenud. Rõhutan: vähenenud. Nii oli uus seadus mõeldud ja nii see ka toimib. See on laste huvides. Palju rohkem on teisi tegevusi, mis probleemseid peresid peaks edasi aitama. Loomulikult jälgime ja ka koolitame lastekaitsetöötajaid edaspidi.

Oma veebis avaldatud ülevaates ei jutusta me ümber kõiki neid seisukohti ja selgitusi, mis 1547 asjas selle aasta jooksul anti, vaid pigem püüame näidata Eesti elu suundumusi, nii nagu meie 50-liikmeline ametkond neid näeb.

Siin teie ees mõnest asjast, loodan, et sissejuhatuseks enne teie küsimusi, pigem lühidalt.

Õiguskantsleri põhiülesanne on kindlustada lünkadeta põhiseaduslikkuse järelevalve. Just sellepärast kontrollime absoluutselt iga märguannet võimaliku põhiseadusvastase normi kohta, ükskõik, kas see tuleb asjalikult vormistatuna teilt, austatud Riigikogu liikmed – kõigi nende märguannete eest tänan teid väga, paljudel juhtudel ongi sellest saanud alguse menetlus –, kas see tuleb sama asjalikult vormistatuna advokaatidelt, ametnikelt või siis loeme võimaliku põhiseadusvastasuse välja kas mõnest meediast või sotsiaalmeedias avaldatud tekstist või mis tahes kirjast, mida Eesti inimesed meile saadavad. Kui vaja, alustame normikontrolli.

Õigusriigile kohaselt saan kinnitada, et enamik meie uuritud norme on põhiseaduspärased. Tihtipeale peetakse põhiseadusvastaseks seadust, mis tundub ebaõiglane või, vabandan, rumal. Kurvaks teeb aga, et tundub, et päris paljudele meie kaaskodanikest jätkuvalt näib, et kõikidele Eesti asjadele on üks lahendus, ja just nimelt see, mis talle meeldib. Nagu paljudes teistes riikides nii ka Eestis tuleb täheldada, et osa neist, kes tegelikult peaks selgitama, et enamikus asjades jaguneb rahvas vabas ühiskonnas kahte, aga sageli enamasse vastandlikku leeri, alati ei selgita. Vastupidi, pigem püüvad väita, et olemas on ühtne rahva tahe. Paraku ei ole. Vaidlus on vabas ühiskonnas püsiv tegelikkus, mis on tüütu, aga kindlasti on parem kui raudne rusikas.

Miks ma seda räägin? Ka õiguskantsleri ametis tuleb ühtelugu selgitada, et küsimuse õiglusest ja Eestile parimast arenguteest saab otsustada ainult Riigikogu, põhiseaduse raames mõistagi. Juristidiplom ega mitte ükski ametikoht Eesti Vabariigis ei asenda rahvalt valimistel saadud mandaati. Möödunud ülevaateperioodil jõudis teie ette seitse põhiseadusvastast seadust ja tänan veel kord nende kõigi põhjaliku arutamise eest. Neli ettepanekut on täidetud, st seadused on muudetud. Töös on kolm ettepanekut ja lisaks selle hooaja esimene. Mõistagi palun võimalusel ka nendega edasi liikuda. Kõlab võib-olla liiga kõrgelennuliselt, aga oma ametis ma tõesti näen, et nende põhiseadusvastaste normide taga on inimeste tegelikud kannatused ja sageli ka arvamus Eesti riigist. Möödunud nädalal tuli jälle üks kiri inimeselt, kes on töötuskindlustusmakset maksnud, siis jäänud töötuks, aga hüvitist ei saa, sest on väikefirma juhatuses kirjas. Töötuskindlustuse seadus on vaja põhiseadusega kooskõlla viia.

Samas tahan rõhutada, et mul on väga hea meel, et Riigikogu ja valitsusega on mu ametiaja jooksul kujunenud tõesti hea ja riigimehelik koostöö. Mis tähendab seda, et valitsuse istungil või siinsamas, Riigikogu komisjonides, täiskogus mõnele seaduse või eelnõu põhiseadusvastasuse kahtlusele tähelepanu juhtimisest tihtipeale piisab. Asjad tehakse korda, ametlikku menetlust ei olegi vaja, ükski inimene ei jää hammasrataste vahele. Selle tõestuseks on näiteks ka täna arutatav järgmine päevakorrapunkt: "kõik puhuvad" reidi käigus ei ole tarvis kõikidele puhujatele purjus juhi õigusi ette lugeda, sest õnneks on enamik juhte jätkuvalt kained. Purjus juhi õigusi tuleb selgitada purjus juhile, mitte tarbetult kulutada politseinike ja kainete kaasliiklejate aega. Tänu sotsiaalkomisjonile hakkab lahenema ka e-riiki sobimatu olukord, kus koondamise korral nõutakse tööandjalt tõendit, et inimene on koondatud, mis siis, et riik seda ammu teab.

Seda olete teiegi kindlasti oma töös märganud, et alati pole põhiseadusvastane norm mure põhjus, vaid viga on hoopis rakendamises. Meie näeme seda sageli. Päris mitmel juhul on õnnestunud ametnikku veenda seadust põhiseaduspäraselt rakendama ja inimese mure on lahenenud. Need juhtumid annavad lootust. Aga ikka veel on palju neidki, kes õigluse ja mõistlikkuse poole püüdlemise kohustust pelgavad. Ilmselt olete ka teie kuulnud, mina olen õige korduvalt, et „tehke, mis te teete, aga ärge te ainult kaalutlusõigust andke, mitte mingil juhul ärge looge norme, mille rakendamisel on vaja oma peaga mõelda, vastutada“. Paraku ei ole kogu elu ette nähtav ja mõistlik õigusloome on just selline, mis näitab eesmärgid, väärtused ja põhimõtted; nende sidumine konkreetse inimese ja tema olukorraga nõuab aga inimmõistust ja hoolimist.

Näiteks, kui Eestisse tuleb tagasi elama Eesti kodanik oma perega, aga juhtumisi on tema juhiluba välismaal olles aegunud, siis selle uuendamiseks peab ta ootama Eestis üle poole aasta. Ametnik ei usu, et ta tuli tagasi. Lapsed on lasteaias, koolis, inimene ise ja ta kaasa töötavad, kuid sellest ei piisa. Nii et mingis mõttes on meil murdehetk ja loodan, et jagate mu arvamust, et meil on vaja inim-, mitte robotametnikke.

Austatud rahvaesindus! Väga hea meel on selle üle, et möödunud ülevaateperioodil on Riigikogu võtnud heas põhiseaduse vaimus üha aktiivsema ja sõltumatuma rolli. Ka see on omamoodi murdehetk ja ma väga loodan, et Riigikogu kehtestab end veelgi tugevamalt tegeliku õigusloojana. Praeguses presidendivalimiste vaimustuses on minulgi tulnud õige mitu korda selgitada, et Eestit juhib Riigikogu, mitte president ega valitsus, mistõttu kõige tähtsamad valimised on Riigikogu valimised. Valitsuse töö on Riigikogule vajadusel seadused ette valmistada, Riigikogu analüüsiga heatahtlikult toetada, aga üleolevad märkused, kust paistab, et kogu maailmatarkus kehastub üksnes ministeeriumiametnikes, pole kahtlemata kohased. Hea on, et sellised märkused on viimase aastaga, eriti sellel sügisel, oluliselt harvemaks jäänud.

Käskudest ja keeldudest. Eesti põhiseaduse järgi on meie riik rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, just selles järjekorras. Seepärast söandan täna teid paluda, et kui mõnele ühiskonnaprobleemile reageeritakse karmi korraga, siis küsige, kas sellest on tegelikult kasu. Seadusele ei maksa omistada ülesandeid, mida tal ei ole ega saa olla. Tasub küsida, kas ohvritega lõppenud liiklusõnnetus või mõni haigus jäänuks olemata, kui plaanitav keeld olnuks juba jõus. Edasi tuleb küsida, kas uue käsu või keelu täitmist on võimalik kontrollida mõistliku ressursikuluga ja kas tegelikult ka kontrollitakse. Kui vastus kas või ühele neist kolmest küsimusest on ei, ei ole normist tõenäoliselt kasu. Kahju tõenäoliselt on, sest hammasrataste vahele jääjaid ja pettunuid tuleb juurde.

Hea Riigikogu! Kui tohib, siis mõned mõtted ja soovitused seoses poliitika rahastamise läbipaistvuse ja lähenevate kohalike valimistega. Aasta on jäänud, ja kui te seda heaks peate, siis on võimalik mõned järjekordsed probleemid ära hoida. Reeglid selle kohta, kellelt tohib toetust vastu võtta, ja selle kohta, kuidas toetuste päritolu, aeg ja suurus avaldatakse, peaks kehtima kõigile ühtemoodi ja ikka põhimõttel, et võim Eesti Vabariigis ei ole kaubaks. Ja seepärast mulle tundub, et tuleks ja on võimalik vähemalt tuluallikate avaldamise kohustust laiendada kõigile, kes teevad valimiskampaaniat, ka siis, kui nad ise valimiskampaanias või valimistel kandidaadina ei osale ega ole end otseselt sidunud ühegi erakonnaga. Kui seda ei tee, siis jääb lahti uks ühingutele ja ühendustele, kes ei allu erakonna ja valimisliitudega sarnastele rahastamispiirangutele ega aruandluskohustusele, aga kelle kaudu on Eestis võimalik asju mõjutada, teadmata, kust selleks raha tuli.

Teiseks, sellest oli juttu ka möödunud aastal, Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni ettekirjutused peavad olema seaduste järgi avalikud. Komisjoni enda otsustel nad seda ei ole. Kõik muud riikliku järelevalve ettekirjutused on avalikud, sõltumata sellest, kas nad on kohtus vaidlustatud või mitte. Vajadusel saab taotleda esialgset õiguskaitset ja loomulikult, kus kohane, tuleb katta kinni isikuandmed.

Ja veel üks asi. Tean, et küllalt ebapopulaarne, aga äkki tasuks vähemasti kohalikeks valimisteks välireklaami taas lubamist mingil kujul kaaluda. Asi on selles, et täielik keeld pärsib enim just väikese rahakotiga kandidaate. Loomulikult ei ole mõistlik taastada olukorda, kus avalikku ruumi risustasid majasuurused plakatid, kus vuntsidega kandidaatide iga vurrukarv oli nagu jalutuskepp, ja pärast valimisi kirendasid prügimäed valimiskraamist. Seda pole vaja. Mõõduka suurusega plakat näiteks valimisliidu kandidaadiga kohaliku kaupluse või bussipaviljoni seinal võiks olla aga täiesti kohane ja suurendada võimaluste võrdsust.

Head kuulajad! Põgusalt ka 21. sajandi tööst ja sotsiaalsest turvavõrgust, millega üha enam ka mina oma ametis pean kokku puutuma. Meil tuleb harjuda mõttega, et tehnoloogia areng võtab järjest inimestelt tööd ära. President Ilves on sellest rääkinud juba mitu aastat, praegu on see üks läbivaid teemasid inglis- ja saksakeelses kvaliteetajakirjanduses. Nii et õige pea oleme ilmselt ühiskonnas, kus tänases mõistes töökohti jagub praegusest palju vähematele. Juba praegu näeme, et senine sotsiaalse turvavõrgu korraldus jääb ajale jalgu. Pensionide maksmiseks ja tervishoiusüsteemi ülalpidamiseks napib raha üha enam. Seepärast ilmselt tuleb julgeda olukorrale otsa vaadata ja öelda, et senise korraldusega jätkamine on tõenäoliselt igal juhul võimatu. Ükskõik, kas hüppeliselt õnnestub kasvatada loomulikku iivet või soovib keegi lubada massilist sisserännet. Tõsi, seda viimast – hüppelist sisserände kasvu – põhiseadus ei luba, sest see tõenäoliselt oleks selges vastuolus Eesti riigi peaülesandega kaitsta ja arendada eesti rahvast, keelt ja kultuuri. Aga ega kellelgi seesugust plaani pole ka, kuigi vahel niisuguse jutuga hirmutatakse. Ühesõnaga, tundub, et maksu- ja solidaarse toe süsteemid tuleb aegsasti uute oludega kohandada. Rohkem paindlikkust on praegugi tarvis. Meie poole on pöördutud selle pärast, et tervisekindlustusest ei saa osa, kui sissetulekud on ebaregulaarsed, nendelt ebaregulaarsetelt sissetulekutelt on aga maksud makstud. Öeldakse, et alati on nii olnud, et sotsiaalmaksu sissemaks peab olema regulaarne. Jah, varem oli, edaspidi võib-olla ei peaks. On väga hea, et jagamismajandusest saadava tulu maksustamiseks otsitakse sobivaid teid.

Veel üks ametiala prioriteetidest on koondnimetuse "Elulõpu väärikus" all. See on inimlikult valus ja eetiliselt väga mitmetahuline teema. Ehk siis olukord erihooldekodudes, hooldekodudes, kodudes, kus lähedane vajab pidevat hooldust. Ega õiguskantsler siin saa muud teha kui erihooldekodusid, psühhiaatriahaiglaid kontrollida, kontrolli tulemused avalikuks teha, võimalusel ka soovitada seal, kus riigil on kasutada raha, kasutada seda nii, et näiteks meie dementsete hooldus oleks inimlikum. See on võimalik, see ei nõua tingimata tohutut suurt lisaraha ja igale patsiendile isiklikku hooldajat. Saame neist probleemidest rääkida ja usun, et koos teiega on võimalik siin edasiminek.

Eraldi küsimus on see, kuidas leevendada hirmu enda ja lähedaste saatuse asjus, mida me saame ja tohime ise otsustada selleks ajaks, kui enese käekäigu eest ise enam otsustada ja hoolt kanda ei saa, ometi tahaks, tahaks vastutada ka oma elu selle osa eest. Alustasime nende küsimustega arvamusfestivalil. Oktoobri alul on see teemadering jutuks Põhja- ja Baltimaade õiguskantslerite ning ombudsmanide kohtumisel Helsingis ja loodan tuleval aastal asjakohase ettekandega teie ette astuda. Võib-olla on see ka üks teema, kus meie õiguskantsleri ametkond võiks võtta Euroopas eest vedava rolli.

Euroopa Õiguskantsleri Instituudi juhatuse liikmena olen meile praeguseks eestvedada võtnud Eesti jaoks iseenesestmõistetava digitaalühiskonnas inimese õiguste kaitsmise teema. Vastavalt täieneb ka meie ametkond. Rahvusvahelise sertifikaadiga IT-audiitor liitub meiega aga ennekõike sel põhjusel, et oleksime jälitus- ja julgeolekuasutuste kontrollimisel ning laiemalt digiühiskonna inimese õiguste kaitsel täpselt nii põhjalikud ja tõhusad, nagu tarvis on.

Lõpetuseks. Austatud Riigikogu! Olen korduvalt teie ees rõhutanud, et kui kasvõi üks inimene on Eestis jäänud põhiseadusvastase normi tõttu hätta või saanud kannatada, tuleb see norm parandada. Ma väga tänan teid selle mõtteviisi jagamise eest!

Aitäh!

 

Riigikogu stenogramm, 20. september 2016: http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201609201000