Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Õiguskantsleri nõunikud Eva Lillemaa ja Maria Sults: Vabatahtlikkuse põhimõte üldhooldusteenuse osutamisel

Sotsiaaltöö, 21. detsember 2017

Hooldust vajavaid inimesi abistada püüdes ja neid hooldades puutuvad nii kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad, hoolekandeasutuste personal kui ka hooldust vajajate lähedased kokku keeruliste olukordadega, kus tuntakse end ebakindlalt, sest pole selge, millised on õiguslikud raamid, mida tegutsedes silmas pidama peaks. Artikkel võib pakkuda huvi neile, kes otsivad vastuseid küsimustele, mis puudutavad hooldust vajavate inimeste tahteavalduste arvestamist. Näiteks, kas enesega mitte hakkama saava ja abist keelduva eaka võib paigutada kinnisesse hooldusasutusse või millistel juhtudel on lubatud ravimite nõusolekuta andmine.

Mida ütleb põhiseadus

Üks olulisemaid põhiõigusi on vabaduspõhiõigus, kuna see on eelduseks paljude teiste põhiõiguste kasutamisel. Kui inimene on pandud tuppa luku taha, ei piirata pelgalt tema liikumisvabadust, vaid võetakse temalt ka võimalus järgida oma soove ja valikuid, nt milliste inimestega suhelda, millises keskkonnas ringi jalutada, kuidas oma vaba aega sisustada. Samuti võib tuppa lukustatud inimese vaba ligipääs tualettruumile, joogiveele ja söögile olla piiratud.

Vabaduspõhiõigust kaitseb Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 20. Üheks selliseks olukorraks, kus põhiseadus lubab isiku vabaduspõhiõigust piirata, on psüühikahäirega isiku kinnipidamine, kui ta on endale või teistele ohtlik (PS § 20 lg 2 p 5). Vabaduspõhiõiguse piiramise võimalused ja kord peavad olema sätestatud seaduse tasandil (PS § 20 lg 2). Seega saab inimese ohtlikkusele viidates tema vabadust piirata üksnes siis, kui seadus seda selgelt lubab.

Sotsiaalteenuste osutamisel lähtutakse vabatahtlikkuse põhimõttest (EV põhiseadus, komm 2017). Põhiseaduse valguses saab vaid erandjuhtudel olla alust kohustada inimest viibima teatud teenuseosutaja juures (nt hoolekandeasutuses). Sotsiaalteenuseid vajavate inimeste põhiõiguste piiramine võib teatud juhtudel osutuda vältimatuks (nt inimese nõusolekuta hooldamise juhud, mis on sätestatud sotsiaalhoolekande seaduses), vt nt Suurbritannia praktikat (Alzheimer’s Society 2016). Kas ja millistel juhtudel inimeste põhiõiguste- ja vabaduste piiramine on õigustatud, sisustab suuresti seadusandja. Mööda ei saa seejuures minna PS § 20 lg 2 punktis 5 sätestatud isiku ohtlikkuse kriteeriumist ning silmas tuleb pidada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat.

EIK on Winterwerpi asjas välja toonud, millised tingimused peavad olema täidetud psüühikahäire konstateerimiseks, ning osutanud, et kellegi kinnipidamine lihtsalt sel põhjusel, et tema vaated või käitumine lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga kooskõlas.[1] Nii Stankovi kui ka K.C. asjas on EIK osutanud, et pelgalt hooldusvajadusega ei saa õigustada inimese vabaduse piiramist ja vastu tema tahet hooldekodusse paigutamist – sunniviisilise paigutamise vajaduse peab tingima inimese kestev psüühiline seisund. Samuti on neis lahendites rõhutatud kohase menetluse ja kinnipidamise põhjendatuse regulaarse kontrolli nõuet.[2]

Riigikohus on oma praktikas mitmeid kordi selgitanud, kuidas tuleks kehtiva õigusliku raamistiku kontekstis tuvastada inimese ohtlikkust enesele või teistele. Riigikohtu hinnangul tuleb iga kord tuvastada inimese ohtlikkus, arvestades konkreetseid asjaolusid ning eelkõige saab inimese ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Samuti on Riigikohus rõhutanud, et inimese ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga. Samuti tuleb tuvastada, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline.[3]

Kokkuvõtlikult saab öelda, et kuigi sotsiaalteenuste osutamisel lähtutakse vabatahtlikkuse põhimõttest, lubab põhiseadus luua õigusliku aluse psüühikahäirega inimese vabaduspõhiõiguse piiramiseks nende juhtumite tarvis, kui inimene on endale või teistele ohtlik.

Vabatahtlikkuse põhimõttest kõrvale kalduvad erandid

PS § 20 lg 2 punkti 5 alusel lubab kehtiv õigus piirata psüühikahäirega isiku liikumisvabadust vaid sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-des 105–107 ning psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-des 11 ja 14 sätestatud juhtudel:

  • isiku paigutamisel ööpäevaringsele erihooldusteenusele kohtumääruse alusel või
  • ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibiva isiku paigutamisel eraldusruumi või
  • isiku tahtest olenematult tema paigutamisel ravile haigla psühhiaatriaosakonda vältimatu psühhiaatrilise abi korras või
  • psühhiaatriaosakonnas tahtest olenematul ravil viibiva isiku suhtes ohjeldusmeetme rakendamisel.

SHS ega PsAS ei anna aga õiguslikku alust üldhooldekoduteenusel viibija vabaduse ja isikupuutumatuse piiramiseks. Seega ei ole üldhooldekodu kliendi puhul lubatud liikumisvabaduse piiranguna kasutada eraldamist, samuti ei ole lubatud kasutada teisi ohjeldusmeetmeid (füüsiline ja mehaaniline ohjeldamine ning ravimite vastu tahtmist manustamine rahutussümptomite leevendamiseks).

Üldhooldusteenuse puhul ei anna kehtiv õigus võimalust vabatahtlikkuse põhimõttest kõrvale kalduda, sest seadus ei luba kasutada inimeste vabadust piiravaid meetmeid. Teoreetiliselt võimaldab põhiseaduse regulatsioon luua õigusliku aluse psüühikahäirega inimese vabaduspõhiõiguse piiramiseks ka väljaspool ööpäevaringset erihooldusteenust ja tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamist, kuid seadusandja peab arvestama ka ohtlikkuse hindamise kriteeriumiga (st PS § 20 lg 2 p 5).

Õigusloome käigus oleks äärmiselt oluline tähelepanu pöörata ka uurimustele, mille järgi ei pruugi piiravate meetmete kasutamise lubamine tuua tingimata kaasa oodatavat tulemust ja aidata tagada inimeste turvalisust. Näiteks on tõestatud, et ohjeldusmeetmete kasutamine ei enneta paljudel juhtudel eakate kukkumisi, kuid võib seejuures põhjustada ebamugavust ja tunnet, nagu oleks personal ükskõikne ja hoolimatu. Samuti võib ohjeldamine kaasa tuua abivajajate ärevuse suurenemist, kognitiivse võimekuse langust, muutusi sotsiaalses käitumises ning erinevaid tüsistusi. Ettevaatlik peab olema isegi näiliselt vähem piiravate meetmete (vt Hardeman jt 2016), näiteks voodivõrede kasutamisel (Tohvre 2012, 22–23).

Praegu ei ole seadusandja psüühikahäirega inimese liikumisvabaduse piiramiseks siiski täiendavaid aluseid loonud ning piiravaid meetmeid üldhooldusteenusel kasutada ei tohi.

Teiste riikide kogemus

Ka teistes riikides lähtutakse sotsiaalteenuste osutamisel üldiselt vabatahtlikkuse põhimõttest. Näiteks Soomes on õiguslikus mõttes Eestiga sarnane olukord. Vastu inimese tahtmist saab teda paigutada vaid psühhiaatrilist abi osutatavasse asutusse. Samuti on ohjeldusmeetmete rakendamine lubatud vaid psühhiaatriahaiglas. Samas on mõnedes Soome hooldekodudes nn kinnised osakonnad mäluprobleemidega ning dementsuse diagnoosiga eakate jaoks, kuigi hooldekodu klientide vabadust piirata ei tohi. Soomes töötati 2014. aastal välja seaduseelnõu, mille kohaselt oleks võimalik rakendada sotsiaalteenuse osutamisel abivajavale inimesele teatud piiranguid ning tahtevastaseid sekkumisi (Soome Vabariigi Valitsuse eelnõu nr HE 108/2014). Muu hulgas oleks seaduseelnõu kohaselt teatud tingimustel lubatud hooldekodus elava kliendi puhul kasutada nn kinnihoidmist ehk Eesti õiguskontekstis psühhiaatrilise abi seaduse § 14 lg 2 p-s 1 kirjeldatud füüsilist ohjeldamist. Mainitud eelnõu kukkus Soomes siiski läbi ning uus eelnõu sel teemal on väljatöötamisel.

Suurbritannias on inimese vabaduse piiramise lubatavus (õendus)haiglas või hooldekodus tihedalt seotud mõistega mental capacity (teovõime). Seadusega on paika pandud ka inimese vabaduse piiramise menetlus ning ette on nähtud ka kiirmenetlus erakorraliste olukordade puhul. Inimesele, kelle vabadust võidakse menetluse tulemusel piirata, tagatakse tema õiguste kaitseks esindaja ning võimalus otsus vaidlustada. Maksimaalseks tähtajaks inimese vabaduse piiramiseks hooldekodus või (õendus)haiglas on 12 kuud, kuid võimalusel peab määrama lühema tähtaja ning lõpetama vabadust piiravate meetmete kasutamise viivitamata juhul, kui vajadus nende järele ära langeb (Mental Capacity Act 2005). Vabadust piiravate meetmetena käsitletakse Suurbritannias mitte ainult hooldekodu osakonna kinnist ust, vaid näiteks ka kliendi voodile paigutatud piirdeid, mille tõttu ei ole klient võimeline voodist iseseisvalt välja saama (vt nt Alzheimer’s Society 2016). 

Taani seadused lubavad samuti hooldekodu kliendi vabaduse piiramist. Sarnaselt Suurbritanniaga tuleb vabaduse piiramise otsustamisel hinnata, kas inimene on võimeline teavitatud nõusoleku andmiseks (nn the capacity to give informed consent). Samuti peab igas olukorras põhjendama, miks vähem piiravad meetmed ei anna soovitud tulemust. Vabaduse piiramise otsust on võimalik vaidlustada ning ette on nähtud rakendatud meetme jätkamise vajaduse perioodiline hindamine. Taani seaduses on üsna detailselt loetletud vabaduse piiramise erijuhud. Nii on eraldi sätetes reguleeritud inimese liikumisele reageerivate alarmsüsteemide paigaldamine, inimese suhtes jõu kasutamine olukorras, kus teda on vaja hoolekandeasutusse tagasi toimetada, kukkumise ennetamiseks fikseerimisvahendite kasutamine, jõu kasutamine vajalike hügieeniprotseduuride tegemiseks (Consolidation Act on Social Services 2013/2015).

Euroopa Inimõiguste kohus on 26.02.2002 lahendis H. M. vs Šveits[4], mis käsitles eaka proua tahtevastast paigutamist hooldekodusse, tunnistanud riigi õigust luua seaduses alused abivajava inimese tema nõusolekuta hooldekodusse toimetamiseks juhul, kui muude sotsiaal- ja meditsiiniabi meetmete rakendamisest ei piisa ning inimese olukord aina halveneb. Konkreetsel juhul leidis kohus, et tegemist ei olnud konventsiooni mõistes vabaduse piiramisega (Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, art 5), kuna proua oli majutatud avatud tüüpi hooldekodusse ning aja möödudes nõustus ta elama hooldekodus. Samas jäid selle lahendi puhul kaks kohtunikku eriarvamusele, tõlgendades juhtumit siiski vabaduse piiramisena.

Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee[5] (CPT) on pärast oma 2016. aastal toimunud visiiti kritiseerinud Lätis valitsenud olukorda, kus riik ei ole seadusega loonud aluseid ja menetlusreegleid inimeste vabaduse piiramiseks hooldekodudes, kuid praktikas oli CPT külastatud hooldekodu elanike vabadus piiratud  (Report to the Latvian Government… 2016) CPT rõhutas, et sellises olukorras jäävad hooldekodu klientide õigused kaitseta. Vabaduse piiramisele peab eelnema asjakohane menetlus, mille raames oleks kohustuslik kuulata ära ka inimese arvamus. Hooldekodu kliendil peaks olema võimalik tehtud otsus vaidlustada.

Eestis kehtiv regulatsioon ei anna praegu piisavalt selget tegutsemisjuhist sotsiaalteenuse osutajale, kes peab abistama keerulise käitumisega klienti. Samas ei ole sobiva lahenduse seaduse tasandil sõnastamine kerge ülesanne. Teiste riikide praktikat ei saa lihtsalt Eesti seadustesse lõimida. Tuleb analüüsida, milline on olukord riigi sotsiaalhoolekandesüsteemis tervikuna, kas süsteemis muudatusi tehes on võimalik vältida abivajajate vabaduse piiramist kui äärmiselt intensiivset meedet. Nt panustades hooldekodude personali hulga suurendamisse, teenuse pakkujate koolitustesse ning klientide vajadustele sobiva keskkonna loomisse. Samuti peavad võimalikud eeldused hoolekandeasutuste klientide vabaduse piiramiseks ning sellega kaasnevad menetluse reeglid olema kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega ning rahvusvaheliste lepingutega (nt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga).

Teenuse osutamisel esinevad praktilised probleemid

Vabatahtlikkuse põhimõte üldhooldusteenusel hõlmab nii hoolekandeasutusse elama asumist ja sealt lahkumist, hooldustoiminguid kui ka konfliktsete olukordade lahendamist.

Kehtiv regulatsioon ei võimalda inimese tahte vastast paigutamist üldhooldusteenust osutavasse hoolekandeasutusse. Inimest saab nõusolekuta hooldamisele paigutada vaid SHS § 105 lg 1 sätestatud alustel ning kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamise otsustab kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku 54. peatükis sätestatud korras (st paigutamine kohtumäärusega ööpäevaringsele erihooldusteenusele). Kohtupraktikas on välja toodud, et ainuüksi teisi häiriv käitumine, samuti oma toitumise ja hügieeni unarusse jätmine või ka ravimite võtmise vajadus ei saa olla kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamise aluseks. Ka asjaolu, et inimene ei suuda ise oma elu korraldada ja tal puuduvad sotsiaalsed oskused, ei tähenda Riigikohtu hinnangul, et ta oleks endale või teistele ohtlik. Lisaks ohtlikkusele peab olema põhjendatud ka see, miks ei oleks võimalik vältida inimese ohtlikkust endale või teistele muul viisil kui hoolekandeasutusse paigutamisega. Muude abinõude kasutamise võimatus eeldab Riigikohtu arvates seda, et muid abinõusid pole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste, mitte majanduslike vahendite ebapiisavuse tõttu.[6]

Hoolekandeasutusse paigutamisel esineb probleeme keerulise käitumisega dementsuse diagnoosiga klientidega, kelle puhul võivad olla täidetud SHS § 105 lg 1 sätestatud eeldused. Samas on äärmiselt küsitav, kas ööpäevaringne erihooldusteenus sobib dementsusega eaka vajadustele. Seda probleemi on püütud tõstatada ka kohtupraktikas, kuid kohus pidas põhjendatuks paigutada inimene dementsussündroomist tingitud ohtlikkuse tõttu ööpäevaringsele erihooldusteenusele.[7] Õiguslikult puudub ka muu võimalus osutada hooldusteenust kinnises asutuses. Õiguskantsler on pöördunud dementsusega inimestele mõeldud hooldusteenuse arendamise vajaduse küsimuses sotsiaalministeeriumi poole.[8]

Ka olukorras, kus inimese üle on seatud eestkoste, ei saa kõne alla tulla tema tahte vastane paigutamine üldhooldusteenust osutavasse asutusse. Eestkoste seadmisest ei saa järeldada, et isiku enda tahtega enam arvestama ei pea. Eestkostjal, samuti abivajaja lähedastel ei ole õigust otsustada inimese vabaduse piiramise üle. Eestkostja ülesanne eestkostetavale vajaliku hoolduse korraldamisel saab olla inimväärsete elutingimuste loomine, eestkostetava vajadustele vastava elukoha määratlemine (kas eestkostetav elab üksi, koos eestkostjaga või vajadusel hooldekodus) ja korraldamine (nt sobiva hoolekandeasutuse leidmine, hooldusteenuse lepingu sõlmimine), kuid eestkostetava tahet ja soove oma elu korraldamisel ei tohiks jätta arvestamata. Seda enam, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni valguses tuleks muuta lähenemist sellele, kuidas eestkostetavaid puudutavaid otsuseid langetatakse (kas nende eest või nendega koos) (Parrest ja Muller 2015). Tahtevastane hoolekandeasutusse paigutamine ei ole pelgalt juriidiline probleem. Kui eakas on viidud sunniga või valelubadusi andes hooldekodusse, võib sealne personal hiljem pikka aega olla silmitsi probleemselt käituva kliendiga ning peab tegelema tema lahkumise soovidega, vahel ka pealesunnitud olukorrast tuleneva agressiivsusega.

Kontrollkäikudel üldhoolekandeasutustesse on õiguskantsleri nõunikud korduvalt leidnud magamistuppa või osakonda lukustatud kliente, kel puudus võimalus iseseisvalt välja pääseda. Magamistubade ustel on kasutatud haake ja eemaldatavaid ukselinke, mis võimaldavad tube sulgeda seestpoolt avamise võimaluseta. Seadus ei luba üldhooldekodus inimesi luku taha panna. Ruumis halvasti orienteeruva, ärritunud ja ettearvamatu käitumisega kliendi rahustamine, ohutus ja turvalisus tuleb tagada õiguspäraste ja sobivate meetmetega (nt töötajate koolitamine, tööülesannete ümbervaatamine, klientide täiendav aktiveerimine ehk päeva sisustamine mõtestatud tegevustega (Jaanisk 2015, Gaughey 2017), hoolduspersonali hulga suurendamine või ruumide kohandamine.

Lubamatu on ka muul moel ohjeldamine, nt liigutuste piiramiseks jäsemete fikseerimine ning liikumisvabaduse piiramiseks voodi või ratastooli külge sidumine. Seda ei tohi teha ka hooldamise ja valvamise eesmärgil (nt kui rahutu klient soovib ringi uidata) või ebasobiva käitumise eest karistamiseks. Klientide füüsiline ohjeldamine liikumise ja liigutuste ulatuse piiramiseks on üldhooldekodus keelatud. Seda ka juhul, kui selleks on andnud nõusoleku patsiendi lähedased või tema eestkostja. Kliendi kehaasendit võib olla kukkumise vältimiseks vaja mehaaniliste vahenditega julgestada, ent sel juhul tuleb kasutada spetsiaalselt selleks ette nähtud kinnitusrihmu või -veste, aga mitte improviseeritud sidumisvahendeid, näiteks nööri või tekstiiliriba. Sobimatud abivahendid võivad juba lühiajalisel kasutamisel põhjustada valu, vereringehäireid ja verevalumeid.[9]

Vabatahtlikkuse põhimõte hõlmab ka hooldustoimingute ja ravimite võtmise vabatahtlikkust. Seaduse järgi ei tohi üldhooldekodu manustada inimesele sunniviisil või tema teadmata rahusteid ning seda ka juhul, kui manustatakse arsti määratud raviskeemijärgset rohtu. Ravimitega ohjeldamine on lubatud vaid psühhiaatrilise abi seaduses ette nähtud tingimustel. Kui inimene pole nõus rohtu võtma, ei saa teda selleks sundida. Inimese eestkostja nõusolek ei asenda inimese enda nõusolekut. Mõistetavalt on kõrge vererõhu, diabeedi jt haiguste ning seisundite korral arsti ettekirjutuse täpne järgimine eluliselt tähtis. Füüsiline sund ei ole siiski seaduse kohaselt lubatud ja ravimi õige kasutamine tuleb saavutada nõustamise- ja veenmisega.

Hooldekodude töötajad on sageli kimbatuses – mida teha olukorras, kus klient soovib asutuse territooriumilt lahkuda, nt minna poodi või naasta oma kodukohta. Sellisel juhul tuleb teenuseosutajal hinnata, kas ja kuivõrd on inimene võimeline asutusest väljapool iseseisvalt hakkama saama. Kui teenuseosutaja leiab, et klient ei saa asutusest väljapool ise hakkama, tuleks rakendada sobivaid meetmeid, milleks sõltuvalt olukorrast ja kliendist võib olla temaga rääkimine, veenmine, alternatiivsete lahenduste pakkumine (nt minnakse hiljem töötajaga koos poodi või raamatukokku), tähelepanu mujale suunamine jms. Kui klient aga soovib teenuselt lahkuda, tuleks välja selgitada, millest tema soov on tingitud – ehk on tal tekkinud hirm mõne teise kliendi ees, arusaamatused mõne töötajaga või soovib ta väga enda lähedasi näha/kuulda. Kui kliendi seisund seda nõuab, tuleks kindlasti ühendust võtta tema seadusliku esindajaga ja võimalikud lahendused läbi rääkida (nt on eestkostjal võimalik tulla kliendile järgi).

Mõne hoolekandeasutuse kodukord näeb ette kohustuse küsida asutuse territooriumilt lahkumiseks teenuseosutaja nõusolekut. Oma viibimiskohast informeerimise kohustus võib olla mõistlik klientidele turvalise keskkonna tagamise eesmärgil (vt SHS § 20 lg 1), kuid asutuse kodukorras sätestatud loa saamise nõue ei anna teenuseosutajale õigust keelata inimesel hoolekandeasutusest lahkuda.

Olukorras, kus kliendi lahkumine teenuseosutaja territooriumilt võib teda ilmselgelt ohtu seada (näiteks soovib klient külmal talveõhtul lahkuda teenuseosutaja ruumidest üleriieteta ja jalatsiteta), tuleks personalil kindlasti kliendi ennastkahjustavasse käitumisse sekkuda. Olukorra lahendamiseks tuleks valida sobiv, kohane ja säästvaim toiming. Õiguskantsleri kontrollkäikudel on paistnud paljud hooldajad positiivselt silma sellega, kui hästi oma kliente tuntakse – see ilmselt aitab leida olukorra lahendamiseks ja kliendi veenmiseks ka kõige sobivama toimimisviisi.

Mida soovitada?

Hooldekodusse satub kliente, kes vajavad tugevamat järelevalvet või probleemse käitumise tõttu erilist kohtlemist (nt dementsuse diagnoosiga kliendid) ning hooldekodu töötajad võivad olla silmitsi keeruliste väljakutsetega. Sellised kliendid vajavad rohkem personali individuaalset tähelepanu, eriteadmisi ja oskusi ning seetõttu on äärmiselt oluline, et teenuseosutaja suhtuks tõsiselt töötajate koolitamisse ning arvestaks klientide profiiliga ka töötajate hulga planeerimisel.

Oluline on kogu meeskonnaga riskikohad läbi arutada. Inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmine on kuritegu (karistusseadustiku § 136) ning hooldusasutuses piiravate meetmete kasutamine võib kaasa tuua ka sellise olukorra, kus on täidetud süüteokoosseis (Hirsnik ja Allikmets 2017). Seda enam vajavad hooldustöötajad keerulisemate olukordade tarvis tegutsemisjuhiseid, et nad ei peaks end tundma raskes olukorras üksi. Kui võimalikud murekohad on hooldekodu töötajatel aegsasti läbi arutatud, aitab see ennetada väärkohtlemist ning leida ärevates olukordades õiguspäraseid ja sobivaid meetmeid. Lahendusteni jõudmine ei pruugi alati olla lihtne, kuid silmas tuleb pidada, et klient on igal juhul kaitsetum osapool – olukorrale saavad lahenduse pakkuda töötajad oma ametioskuste ja teadmiste najal.

Üldhooldekodusse võib sattuda kliente, kes vajaksid tugevamat järelevalvet ning kelle tegelikele vajadustele temale pakutav üldhooldusteenus ei vasta. Samuti võib mõne teenusel viibiva kliendi tervislik seisund teenusel viibimise ajal halveneda määral, et pakutav teenus ei taga enam tema enda ega teiste ohutust. Sellistele olukordadele tuleb pöörata viivitamatult kõrgendatud tähelepanu ja leida asjakohased lahendused. Näiteks tuleks olukorrast teavitada kliendi eestkostjat, rahvastikuregistrijärgse elukoha kohalikku omavalitsust ja lähedaste olemasolul ka neid. Kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ülesanne on hinnata kliendi abivajadust ning korraldada talle vajalik ja sobiv sotsiaalteenus. Lahenduseks ei pea tingimata kinnisesse asutusse paigutamise avaldusega kohtu poole pöörduma – mõne keerulise käitumisega abivajaja olukorra võib lahendada ka teise (sobivama ja kohandatud keskkonnaga) üldhooldusteenust pakkuvasse asutusse paigutamine.

 

Viidatud allikad


[1] Euroopa Inimõiguste Kohtu 24.10.1979 otsus asjas nr 6301/73 Winterwerp vs. Madalmaad,

p 37. http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-57597.

[2] Euroopa Inimõiguste Kohtu 17.03.2015 otsus asjas nr 25820/07 Stankov vs Bulgaaria. http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-152877, lahendi kokkuvõte Riigi Teatajas www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/10734; Euroopa Inimõiguste Kohtu 25.11.2014 otsus asjas nr 31199/12 K.C. vs. Poola, 70–71. http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-148259, lahendi kokkuvõte Riigi Teatajas www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/10321.

[3] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.04.2013 lahend asjas nr 3-2-1-44-13, p 14. https://www.riigikohus.ee/lahendid?asjaNr=3-2-1-44-13; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.02.2014 lahend asjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2. https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=3-2-1-155-13.

[5] Ingl European Committee for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment.

[6] Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.03.2007 lahend asjas nr 3-2-1-145-06, p 19–20. www.riigikohus.ee/lahendid?asjaNr=3-2-1-145-06.

[7] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.02.2016 lahend asjas nr 3-2-1.166-15. www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=3-2-1-166-15 ja Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2016 lahend asjas nr 2-15-5707/41. www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/detailid.html?id=175559679.

[8] Vt õiguskantsleri 19.10.2016 kiri nr 7-7/161162/1604229 sotsiaalkaitseministrile www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/vanaduspensioni....

[9] Vt ka õiguskantsleri 11.07.2017 ringkiri nr 7-9/170458/1703022 üldhooldusteenuse osutajatele. www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Ringkiri%20%C3%...