Austatud härra sotsiaalminister,
Eesti on liitunud ÜRO lapse õiguste konventsiooniga ja selle artikli 19 järgi on osalisriigid võtnud endale kohustuse rakendada kõiki seadusandlikke, administratiivseid, sotsiaalseid ja haridusalaseid abinõusid, et kaitsta last igasuguse füüsilise ja vaimse vägivalla, ülekohtu või kuritarvituse, hooletussejätmise, hooletu või julma kohtlemise või ekspluateerimise, kaasa arvatud seksuaalse kuritarvituse eest. ÜRO Lapse Õiguste Komitee rõhutab igasuguse laste kehalise karistamise keelustamise olulisust nii kodus, koolis kui muudes institutsioonides.
Laste kehaline karistamine rikub inimõiguste aluspõhimõtteid – õigust füüsilisele puutumatusele ja inimväärikusele. Nende inimõiguste kaitse on üks demokraatliku ühiskonna alustaladest. Karistusseadustikus sätestatud kehalise väärkohtlemise süüteo koosseis ning lastekaitse seaduse ja perekonnaseaduse sätted, mis keelavad rakendada kasvatusabinõusid, mis on alandavad või tekitavad lapsele piina või kehalisi kahjustusi, ei ole olnud piisavad ühiskonna hoiakute muutmisel laste suhtes rakendatavasse kasvatusvägivalda. Lasteombudsmanina olen seisukohal, et laste vastase vägivalla, sealhulgas kehalise karistamise osas, peab ühiskonnas olema normiks täielik leppimatus. Ka nn „leebemad“ kehalise karistamise meetodid nagu näiteks tutistamine või laksuandmine tekitavad lapsele valu ja alandust ning rikuvad lapse õigust füüsilisele puutumatusele ja inimväärikusele. Me ei aktsepteeri vägivalda täiskasvanute omavahelistes suhetes, samuti ei tohiks me aktsepteerida vägivalda täiskasvanute ja laste vahelistes suhetes.
Tagamaks lapse õigust kaitsele vägivalla eest ja seades eesmärgiks vägivallavaba ühiskonna, pean oluliseks lastekaitse seaduse täiendamist selliselt, et see keelaks igasuguse lastevastase vägivalla, sealhulgas otsesõnu ka laste kehalise karistamise mistahes viisil.
Laste kehalise karistamise täieliku keelustamise vajalikkusele Eestis on tähelepanu juhtinud nii riigisisesed kui rahvusvahelised organisatsioonid. Laste kehalist karistamist tauniva seadusesätte sõnastuse puudumist on oma kommentaarides Eestile ette heitnud nii ÜRO Lapse Õiguste Komitee kui ka Euroopa Nõukogu Sotsiaalõiguste Komitee.
Hea meel on tõdeda, et suurem osa Eesti lapsevanematest ei toeta laste kehalist karistamist. 2012. aasta Lapse õiguste ja vanemluse monitooringu andmed näitavad, et kaks kolmandikku lapsevanematest ei nõustunud üldse või pigem ei nõustunud väitega, et teatud olukordades on laste kehaline karistamine vajalik ja õigustatud kasvatusvahend. Ka lapsed ise ei toeta kehalist karistamist. Samas on ühiskonna lapsesõbralike väärtushinnangute kujundamisel veel palju teha, kuna kolmandik vanematest pidas kehalist karistamist siiski teatud olukordades mõistetavaks. Võrdlusena võib näiteks tuua Soome, kus laste kehalist karistamist toetab üksnes iga kümnes vanem. Põhjamaade kogemus näitab, et laste kehalise karistamise hukkamõist suureneb ühiskonna väärtushinnangutes pärast selle selgesõnalist keelamist seaduses.
Laste kehalise karistamise selgesõnalise keelustamisega samaaegselt pean vajalikuks riigi ja kohalike omavalitsuste, aga ka näiteks kooli ja teiste spetsialistide senisest suuremat tuge lapsevanematele ja peredele, et toetada neid laste kasvatamisel vägivallata. Laste kehalise karistamise täielikul keelustamisel tuleb anda ühiskonnale, lapsevanematele ja lastele selge sõnum, et sellise regulatsiooni eesmärk ei ole võtta vastutusele üha rohkem lapsevanemaid, kellel on raskusi oma laste kasvatamisel. Vastupidi, laste kehalist karistamist keelustava regulatsiooni eesmärk on muuta toetavalt ja koostööd tehes kogu ühiskonna hoiakuid ja aidata lapsevanematel, pedagoogidel ja kõigil ühiskonna liikmetel need hoiakud omaks võtta, pakkudes abivajajatele professionaalset kasvatusteemalist abi ja muutes kättesaadavamaks toimivate, vägivalla vabade kasvatusmeetodite teemalise info.
Seepärast tunnustan ja toetan Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud Laste ja perede arengukavas 2012-2020 ja selle rakendusplaanis sätestatud tegevusi, mis on suunatud vanemaid toetava lastekasvatamise praktika arendamisele ja lapse õiguste edendamisele. Tunnustan valitsuse ja Teie kui sotsiaalministri seni tehtud tööd selles vallas ja pean oluliseks arengukavas toodud tegevuste elluviimist. Lasteombudsmanina teen omalt poolt kõik võimaliku, et tõsta nii laste kui vanemate teadlikkust laste õigustest, sh õigusest vägivallavabale kasvatusele.
Riigi ülesanne on toetada vanemaid kui lapse esmaseid toetajaid, kasvatajaid ja vajaduste märkajaid, kuid samas tagada lastele nende õiguste kaitse vägivaldse kasvatuse eest, mille puhul lastel endal on vähe võimalusi end kaitsta. Sõnastades need põhimõtted ja väärtused, annab riik selge sõnumi nii lastele kui täiskasvanutele, et laps on täisväärtuslik ühiskonnaliige, kelle inimõigused on tagatud ning kellel on õigus vägivallata kasvamisele. Inimõigustealane teadlikkus ning vanemlike oskuste toetamine on selle juures väga olulised. Vägivallavaba ühiskond on võimalik üksnes siis, kui tänased lapsed ja homsed lapsevanemad kasvavad üles vägivallata. Laste kehalise karistamise selgesõnaline keelustamine kannab endas neid põhimõtteid.
Lugupidamisega
Indrek Teder
Käesoleva pöördumise ja ettepanekuga on ühinenud järgmised organisatsioonid ja institutsioonid:
Eesti Advokatuur
Eesti Asenduskodutöötajate Liit
Eesti Gaidide Liit
Eesti Koolipsühholoogide Ühing
Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendus
Eesti Lasteaednike Liit
Eesti Lasterikaste Perede Liit
Eesti Lastevanemate Liit
Eesti Noorteühenduste Liit
Eesti Perearstide Selts
Eesti Pereteraapia Ühing
Eesti Psühhiaatrite Seltsi lastepsühhiaatria sektsioon
Eesti Skautide Ühing
Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon (ESTA)
Eesti Õpilasesinduste Liit
Inimõiguste Instituut
Kodutütred
MTÜ Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühendus
MTÜ Igale Lapsele Pere
MTÜ Lastekaitse Liit
MTÜ Noorte Abistamiskeskus Carpe Diem
MTÜ Omapere
MTÜ Perede ja Laste Nõuandekeskus
MTÜ Perekoolitusühing Sina ja Mina
SA Tallinna Lastehaigla
SOS Lasteküla Eesti Ühing
Tallinna ja Harjumaa Lasterikaste Perede Liit
Tallinna Laste Tugikeskus
Tallinna Perekeskus
Tartu Laste Turvakodu
UNICEF Eesti Rahvuskomitee
Pöördumine on saadetud teadmiseks:
Riigikogule
Justiitsministrile
Siseministrile
Haridus- ja teadusministrile