Lapsevanema õigused ja kohustused

Lapsevanemale tähendab lapse kasvatamine, tema eest hoolitsemine, tema esindamine ning temaga suhtlemine õigusi ja kohustusi, mis omakorda põimuvad lapse õiguste ning kohustustega. Näiteks, lapse õigus kaitsele tähendab vanema seisukohast kohustust lapse järele valvata ja hoida teda ohtude eest. Vanema õigus abile tähendab, et lapsel on kohustus abistada vanemaid perekonna ühistes tegevustes ja igapäevatöödes. Olgu lisatud, et vanem saab abi ja osalemist oodata lapse vanust arvesse võttes. Pangem siinjuures tähele, et lapsele peab jääma piisavalt aega mängimiseks ja puhkamiseks.
 
Eestis reguleerivad laste ja vanemate suhteid põhiseadus (PS) ja perekonnaseadus (PKS). Lisaks peavad omavahelises suhtluses lapsed ja vanemad lähtuma lapse õiguste konventsioonist (LÕK) (vt rubriiki „Laste ja noorte õigused ja kohustused“).
 
Lapse õiguste konventsioon sisaldab rahvusvaheliselt tunnustatud laste õigusi. Konventsiooni kehtestamisega sooviti rõhutada, et laps on inimene ja tal on samasugused õigused, kohustused, huvid ja vajadused nagu täiskasvanul. Eesöeldut kipuvad täiskasvanud pahatihti unustama. Konventsioon mõistab last õigussubjektina, mis teisisõnu tähendab, et laps on õiguste omaja. Kokkuvõtvalt, laps on indiviid, lapsele kehtivad inimõigused ning lapse üle ei ole kellelgi omanikuõigusi, ka vanemal mitte.
 
Lapse võime õigusi teostada ja valikute ning tegude eest vastutada kasvab koos arenguga. Sellest lähtub ka lapse õiguste konventsioon, kui seob lapse õiguse ise oma õigusi teostada ja kohustusi kanda vanuse ning arengutasemega. Tähendab, lapse arenedes kasvab tema iseotsustamise õigus. Seni, kui laps ei ole võimeline oma õigusi teostama, teevad seda tema eest vanemad või eestkostjad. Sealjuures tuleb lapse huvide teostamisel lähtuda alati lapse huvidest.
 
Kuna lapsed ei suuda oma õiguste ja huvide eest alati ise seista, vajavad nad täiskasvanute abi ning kaitset. Lapse esmased abistajad ja kaitsjad on tema vanemad. Last tuleb kaitsta vaimse ja füüsilise vägivalla, ülekohtu, hooletussejätmise, ärakasutamise, seksuaalse kuritarvitamise ning muude ohtude eest. Lisaks kaitsele peavad vanemad tagama lastele eluks vajaliku ning looma sobivad tingimused, et laste anded ja huvid saaksid areneda.
 
Laste õigused. Lastekaitse Liit: Tallinn, 2005, lk 71.

 

Lugege lapsevanema õigustest ja kohustustest täpsemalt:

 

  • Õigus ja kohustus last kasvatada ning lapse eest hoolitseda

 

(LÕK artikkel 9, 18; PS §-d 26–27; PKS peatükk 10)
 
Põhiseadus (PS) kehtestab vanemate õiguse ja kohustuse oma lapsi kasvatada ning nende eest hoolitseda. Lapse õiguste konventsioon (LÕK) ütleb, et vanemad vastutavad lapse eest ühiselt ning et esmane vastutus lapse kasvatamisel ja arendamisel lasub vanematel (teatud juhtudel seaduslikel hooldajatel). Vanema ja lapse vahelised õigused ning kohustused tekivad ka lapsendamisega. Kui vanem ei kasvata oma last ega hoolitse tema eest, võidakse vanema õigusi piirata, kuna ta ei täida vanema kohustusi.
 
Last ei või eraldada vanematest vastu tema tahtmist, välja arvatud juhul, kui pädevad ametivõimud otsustavad kooskõlas seadusega, et eraldamine on lapse huvides. Huvisid kaaludes omistab Euroopa Inimõiguste Kohus erilise tähtsuse lapse parimatele huvidele, mis võivad iseloomu ja mõju tõttu lapsevanema õiguse perekonnaelule üles kaaluda (vt kaasus Johansen versus Norra).
 
Järgmisena on juttu hooldusõigusest ja selle alaliikidest. Vanemal on õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. See tähendab, et vanemal on hooldusõigus. Hooldusõigus jaguneb isikuhooldusõiguseks ja varahooldusõiguseks.
 
Isikuhooldusõigus (PKS §-d 124–126) tähendab vanematele kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskoht ning hoolitseda muul viisil igakülgselt tema heaolu eest. Isikuhooldusõigusega on lapsevanemal keelatud last väärkohelda kehaliselt, vaimselt ja hingeliselt ning kasutada tema suhtes teisi alandavaid kasvatusabinõusid. Last ei tohi ühelgi juhul kehaliselt karistada. Hariduse andmisel on vanematel kohustus arvestada eelkõige lapse võimeid ja kalduvusi. Oskamatuse korral on vanematel kohustus küsida abi õpetajalt või teistelt asjatundjatelt. Isikuhoolduseõiguse alla käib vanema õigus nõuda lapse väljaandmist igaühelt, kes last vastu vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab (vt järgmist lõiku: Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 05. juuni 1996. a lahend nr 3-2-1-79-96). Vanemal on isikuhooldusõigusest tulenevalt õigus määrata kolmandad isikud, kellega laps võib suhelda, ning neile on suhtlemiskeelust kinnipidamine kohustuslik. Suhtlusringi määramise juures tuleb arvestada asjaoluga, et lapsel on lapse õiguste konventsiooni kohaselt õigus privaatsusele (vt „Lapse õigused“, p 4), mis tähendab, et laps võib valida sõpru ja suhtlusringi. Eesnimetatud vabadust saab võimaldada seni, kuni see ei pane last ohtu. Kui vanem tahab välja selgitada, kas sõber, suhtlusring või olukord on ohutu, tuleb lapsega saavutada usalduslik suhe ja neil teemadel vestelda. Vanem peab hinnangu andmisel selgitama, miks valik tema meelest sobiv ei ole.
 
Riigikohtu tsiviilkolleegium on 05. juuni 1996. a otsuses nr 3-2-1-79-96 asunud seisukohale, et lapsevanemal (ka lapse lapsendanud vanemal) on küll perekonna seaduse järgi õigus nõuda laps välja igaühelt, kes last tema tahte vastaselt enda juures hoiab, kuid kui laps on suurema osa oma elust elanud kolmanda isiku juures (vanaema), kellega ollakse lähedaseks saanud, ei ole lapse vanemale (isa) mõistmine lapse parimates huvides. Kuna lapse huvi kaalus üles lapsevanema huvi, otsustas Riigikohus jätta lapse vanavanema hoolde. Laps avaldas ka ise soovi vanaema juurde jääda.
 
Riigikohtu tsiviilkolleegium on 1. märtsi 2007. a asjas nr 3-2-1-4-07 öelnud, et kohus võib vanema õigused ära võtta siis, kui vanem on oma õigusi kuritarvitanud või jätnud vanema kohustused täitmata õigusvastaselt ja süüliselt. Kõrvalehoidmine kohustuste täitmisest lapse kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel on seegi, kui vanem jätab lapse hoolituseta ja järelevalveta ehk lapsevanem ei täida lapsevanema kohustusi tahtlikult. Vanema õiguste äravõtmine ei vabasta vanemat kohustusest anda oma alaealisele lapsele ülalpidamist. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et vanema õiguste äravõtmine on äärmuslik õiguskaitsevahend lapse huvide kaitseks. Seaduse mõte ei ole vanema õiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ilma mõjuva põhjuseta või kahjustab oma tegevusega lapse huve.
 
Kohus on samas lahendis öelnud, et vanema õigused võib ära võtta, kui vanem avaldab lapsele kahjulikku mõju. Kolleegium on seisukohal, et lapsele avaldatav kahjulik mõju ei seisne ainult vanema vägivaldses või ähvardavas käitumises lapse suhtes, vaid see võib seisneda ka vägivaldses või ähvardavas käitumises lapsele lähedaste inimeste suhtes, kui laps seda nii tajub. Seega võivad vanematevahelised ähvardavad telefonikõned olla lapsele kahjuliku mõjuga, olgugi et telefonikõnede sisu laps ei tea.
 
Varahooldusõigus (PKS §-d 127–133) annab vanemale õiguse ja kohustuse valitseda lapse vara ning last esindada. Olulisimana peetagu meeles, et lapse raha tuleb valitseda heaperemehelikult. Mis tähendab, et vanematel on kohustus lapse suhtes varahooldusõigust teostades ilmutada samasugust hoolt nagu oma asjades.
 
Vara, mille laps on omandanud pärimise teel või kinketehinguga, peavad vanemad valitsema vara andnud isiku juhiste kohaselt ning juhistest kõrvalekaldumine on lubatud juhul, kui kõrvalekaldumata jätmine võiks kahjustada lapse huve. Lapse raha on lubatud kasutada lapse ülalpidamiskulude katteks. Raha, mida ei ole vaja lapse ülalpidamiseks, lapse vara valitsemiseks või muude jooksvate kulude katmiseks, peavad vanemad hoidma enda varast eraldi. Täpsed tingimused raha paigutamisele kehtestab perekonnaseadus. Teatud juhtudel peab tehingute tegemiseks lapse nimel olema kohtu nõusolek.
 
Tehingute tegemiseks lapse nimel on vaja kohtu nõusolekut järgmistel juhtudel:
  1. lapsele kuuluva kinnisasja või kinnisasjaõiguse käsutamiseks;
  2. lapsele kuuluva kinnisomandi ülekandmisele või kinnisasjaõiguse tekkimisele, ülekandmisele või lõppemisele suunatud nõude käsutamisel;
  3. samuti selleks, et kohustuda nimetatud käsutusi tegema;
  4. lapse nimel kinnisasja või kinnisasjaõiguse tasulisele omandamisele suunatud lepingu sõlmimiseks ning lapse kinnisasja kasutusse andmiseks.
 
Lapsevanemal ei ole kohtu nõusolekuta õigust:
  1. teha tehingut, millega laps võtab kohustuse käsutada kogu oma vara, pärandit, tulevast seaduslikku pärandiosa või tulevast sundosa;
  2. loobuda pärandist, annakust või sundosast ega sõlmida pärandvara jagamise lepingut;
  3. sõlmida ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa omandamisele või võõrandamisele suunatud lepingut, samuti ettevõtte käitamisele suunatud seltsingulepingut;
  4. omandada osalust juriidilises isikus või astuda selle liikmeks;
  5. võtta laenu;
  6. omandada ja võõrandada väärtpabereid;
  7. teha tehingut, millega luuakse lapse vastutus teise isiku kohustuse eest, ning tehingut, millega lapse vara koormatakse teise isiku kohustuse tagamiseks;
  8. sõlmida kaasomandi jagamise, selle välistamise või edasilükkamise kokkulepet;
  9. teha tehingut, mis lõpetab lapse nõude, vähendab seda või selle tagatist või loob sellise kohustuse, välja arvatud PKS § 186 lõigetes 2 ja 4 sätestatud juhtudel.
 
Vanem ei või lapse esindajana kinkida lapse vara. Lapse nimel ei ole vanematel õigust alustada uut majandustegevust. Samuti ei ole vanematel õigust anda lapsele tema sõlmitud lepingu täitmiseks või vabaks käsutamiseks üle esemeid, mille võõrandamiseks on vaja kohtu nõusolekut. Kohtu nõusolekut ei ole tarvis pärandist loobumiseks, kui lapse õigus pärandile, on tekkinud lapse suhtes esindusõigust omava vanema pärandist loobumise tagajärjel.
 
Ehkki esmane vastutus lapse kasvatamisel ja arendamisel lasub vanematel, on riigil põhiseaduse §-st 27 tulenevalt kohustus perekonda kaitsta ning vanemaid laste kasvatamisel toetada ja abistada. Riik peab haridus- ja meditsiinisüsteemi ning kohalike omavalitsuste kaudu osutatavate sotsiaalteenuste näol pakkuma vanematele laste kasvatamisel igakülgset abi, tuge ja nõustamist. Riik tunnustab lastega perede õigust saada riiklikke peretoetusi lapse hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks. Perehüvitiste seadusega ettenähtud ja igakuiselt makstavad peretoetused on lapsetoetus, lapsehooldustasu, üksikvanema lapse toetus, ajateenija lapse toetus, eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetus. Ühekordsed peretoetused on sünnitoetus, lapsendamistoetus ja elluastumistoetus. Kord kvartalis makstav peretoetus on nelja- ja enamalapselise pere ning kolmikuid kasvatava pere toetus. Kord aastas makstakse koolitoetust. Lisaks riiklikele peretoetustele võivad kohalikud omavalitsused maksta oma eelarvest lastele ja peredele täiendavaid toetusi.
 
Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Teine täiendatud trükk, lk 301.
 
  • Lapsega suhtlemise õigus

 
(PS § 26, PKS § 143)
 
Perekonnaelu kaitseb põhiseadus, mille kohaselt on iga Eestis elava inimese perekonnaelu puutumatu. Perekonnaelu kaitse hõlmab ka perekonna liikmete vaheliste suhete kaitset. Põhiseadus kaitseb muuhulgas vanemate ja laste õigust omavahel suhelda.
 
Perekonnaseadus kehtestab lapse õiguse suhelda mõlema vanemaga. Kui lapse huvid ohus ei ole, peab ta ka vanemate lahusoleku korral saama suhelda mõlema vanemaga regulaarselt. Suhtlemine lahus elava vanemaga peab olema tagatud ka siis, kui vanematevaheline läbisaamine on halb. Vanem on kohustatud hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Laps peab saama suhelda vanematega ka siis, kui teda ei hoolda ega kasvata vanem, vaid keegi teine. Ta ei tohi kuidagi kahjustada vanemate ning lapse vahelisi suhteid. Samas peab meeles hoidma, et kui laps lahus elava vanemaga suhelda ei soovi, ei ole vanemal õigust suhtlemist nõuda. Last ei tohi sundida suhtlema vanemaga, keda ta kardab või kellega suhtlemine ei ole muul põhjusel lapse huvides.
 
Tänapäeval on üsna tavaline, et vanem töötab lapsest eemal, mistõttu ei pruugi vahetu suhtlus ja hoolitsemine olla võimalik. Vanem peab kaugemale tööle asumist arutama eelnevalt lapsega ja otsuse langetamisel võimalust mööda maksimaalselt arvestama lapse seisukohtadega. Vanem peab silmas pidama, et lapsel on õigus mõlema vanema hoolitusele. Vastuvaidlematult on see vältimatu lapse igakülgseks arenguks. Kui eemalviibimine on vältimatu, peab vanem lapsele igati nii sõnade kui ka tegudega välja näitama, et ta on lapse jaoks alati olemas eemalviibimisest hoolimata.
 
Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Teine täiendatud trükk, lk 279–280.
 
Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda on 8. juuli 2003 a asjas nr 30943/96 Sahin versus Saksamaa käsitlenud vanema õigust lapsega kohtumisele. Kohus on öelnud, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8, mis kaitseb perekonna ja eraelu puutumatust, nõuab, et riik kaaluks vanema ning lapse huvisid. Vanema ja lapse huvide kaalumisel tuleb kohtu seisukoha järgi erilist tähelepanu pöörata lapse parimatele huvidele, mis võivad mõju ning iseloomu tõttu vanema õigused üles kaaluda. Vanemal on eesmainitud artikli järgi keelatud võtta kasutusele meetmeid, mis kahjustaksid lapse tervist ja arengut. Artikkel 8 kaitseb veel ka perekonna puutumatust, mille alla kuulub lapse ja vanema vastastikune õigus teineteisega koos olla. Antud kohtulahendist nähtub, et lapse tervise ja arengu aspekt on lapse huvina üles kaalunud lapsevanema õiguse lapsega kohtuda.
 
Euroopa Inimõiguste Kohtu 12. aprilli 2011. a asjast nr 21188/09 Gluhaković versus Horvaatia nähtub, et lahus elava vanema ja lapse kohtumise õiguse tagamiseks ei piisa kohtu otsusest, millega määratakse kohtumiste aeg ja koht. Kohus peab koha ja aja määramisel arvestama, kas kohtumised on asjaosalisi ning -olusid arvesse võttes selliselt ka võimalikud. Vanemate kohuseks on kohtumisi soodustada ja vajaduse korral võtta kasutusele meetmeid, et kohtumised toimuksid. Kõnealuses juhtumis määras riigi kohus kohtumisajad, mis lapse lahus elavale isale töö tõttu ei sobinud, ning kohtumise kohaks paiga, mille sobivuse jättis hindamata.
 
  • Õigus otsustada lapsega seonduvaid küsimusi

 
(PS § 27, PKS §-d 145–146)
 
Vanemal on lapse suhtes lisaks eelnevates alapeatükkides käsitletud hooldus- ja suhtlusõigusele ka otsustusõigus. Õigus otsustada lapsega seonduvaid küsimusi on osa õigusest oma lapsi kasvatada. Olulised küsimused on lasteaia, kooli ja huviringide valik ning paljud teised, mis kõik mõjutavad lapse kujunemist ning on seotud tema kasvatamisega.
 
Hooldusõiguslike vanemate õigused ja kohustused on võrdsed. Mis tähendab, et vanemad otsustavad lapsega seonduvaid küsimusi ühiselt. Ka siis, kui vanemad elavad alaliselt lahus. Vanemad peavad otsustusõigust täide viies seadma alati esikohale lapse õigused. Lapse hooldamisel ja kasvatamisel tuleb neil arvestada, et lapse võime ja vajadus iseseisvalt ning vastutusvõimeliselt tegutseda pidevalt suureneb. Laps peab saama teda puudutavate hooldus- ja kasvatusküsimuste lahendamises osaleda vanusele ning arengutasemele vastavalt.
 
  • Õigus last esindada

 
(PS § 27, PKS § 120)
 
Alaealisel ehk alla 18-aastasel on piiratud teovõime1. See tähendab, et lastel on piiratud õigus teha tehinguid iseseisvalt. Alaealiste õigust on piiratud, kuna nad ei ole väheste kogemuste, teadmiste ja oskuste tõttu veel küpsed kõiki otsuseid iseseisvalt langetama ja võivad teadmatusest sõlmida tehinguid, mis osutuvad neile kahjulikeks. Alaealistele on seatud piirangud nende endi õiguste kaitseks.
 
Lapsevanemal on põhiseaduslik õigus ning kohustus oma lapse eest hoolitseda ja teda kasvatada. See annab vanemale õiguse teha lapse eest teatud otsuseid ja teda esindada. Lapse seaduslik esindaja on hooldusõiguslik vanem. Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus. Vanem esindab last üksinda, kui tal on lapse suhtes ainuhooldusõigus või konkreetses küsimuses siis, kui kohus on selleks otsustusõiguse andnud.
 
Kohus võib vähemalt 15-aastase piiratud teovõimet laiendada, kui see on lapse huvides ja lapse arengutase seda võimaldab. Seda, millistes tehingutes vanema esindus vajalik ei ole, otsustab kohus. Täielik teovõime ehk õigus iseseisvalt tehinguid teha saadakse täisealise ikka jõudes (18-aastaseks saamisega).
 
Vanema esindusõigus varahooldusõiguse täide viimisel on piiratud. Lapse vara puudutavate otsuste tegemisel tuleb arvestada kõige esmalt lapse huve. Varahooldusõiguse täideviimise tagamiseks vajalikud piirangud kehtestatakse perekonnaseadusega. Sellest on juttu punktis "Õigus ja kohustus last kasvatada ja lapse eest hoolitseda".
 

1 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 8 on kehtestatud füüsilise isiku teovõime alused. Füüsilise isiku teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul ehk täisealisel. Alla 18-aastasel isikul ehk alaealisel on piiratud teovõime. Vt ka TsÜS § 8–12.
 
  • Õigus lugupidavale käitumisele

 
(PS § 19)
 
Põhiseadusest tuleneb kohustus enda õigusi ja kohustusi teostades austada ja arvestada teiste inimeste õiguste ning kohustustega. See tähendab, et vabadus ei ole piiramatu. Nii on ka laps ja lapsevanem kohustatud teineteisest lugu pidama ning arvestama teineteise huvide ja õigustega. Lapsevanemal on seega õigus lapsepoolsele lugupidavale käitumisele ja väärikale suhtumisele, kuid see tähendab, et vanem peab lapse suhtes käituma samuti.
 
Viisakust seadusega nõuda ei saa, kuid seda saab vanem lapsele õpetada. Lapsevanem peaks olema veendunud, et lapselt on lihtsam nõuda käitumist, millest ta ise kinni peab.
 
  • Ülalpidamiskohustus

 
(PKS peatükk 8)
 
Vanemal on ühelt poolt kohustus oma lapsi ülal pidada, ent samas ka õigus saada neilt ülalpidamist.
 
Vanem on kohustatud oma alaealist last ja last, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuni 21-aastaseks saamiseni ülal pidama. Ülalpidamise suurus peab vastama lapse vajadustele ja tavalisele elulaadile.
 
Vanemad ei vabane alaealise lapse ülalpidamiskohustusest ka juhul, kui see ohustab nende endi toimetulekut. Vanemad on kohustatud iseenda vajadusi piirama, et lapsele äraelamist võimaldada. Selline põhimõte tuleneb erilisest sõltuvussuhtest, mis valitseb alaealise lapse ja tema vanema vahel.
 
Vanematel on põhiseadusest tulenevalt õigus saada töövõimetuse korral ülalpidamist täisealiselt lapselt. Täisealine vabaneb ülalpidamiskohustusest, kui tema vanemalt on vanema õigused ära võetud.
 
Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Teine täiendatud trükk, lk 302.
 
  • Õigus abile

 
(PS § 27, PKS § 114)
 
Perekonna kohustus hoolitseda oma abivajavate liikmete eest tuleneb põhiseadusest. Lisaks materiaalsele ülalpidamiskohustusele on pereliikmetel kohustus teineteist abistada igapäevaelus. Nii on lapsevanem kohustatud last õpetama ja arendama ning laps on kohustatud vanemat kodus aitama.
 
Perekonnaseaduse järgi on laps kohustatud oma vanemaid koduses majapidamises abistama, kuni ta elab koos vanematega ja need teda kasvatavad või ülal peavad. Seega on vanematel õigus lapse abile. Laps peab vanemaid toetama, osalema perekonna ühistes tegevustes ja igapäevatöödes vastavalt oma võimetele ja võimalustele. Õigust abile ära kasutades tuleb meeles pidada, et lapsel on õigus puhkusele, mängule ning vabale ajale. Seda peavad vanemad arvesse võtma, kui planeerivad lastele kodutöid ja tegevusi. Kooli, kodutööde ning töö kõrvalt peab lapsele jääma aega ka meelepäraseks tegevuseks.
 
Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Teine täiendatud trükk, lk 302.