Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Kriminaalpopulismi ja puhta õiguse vahel

Õiguskantsler Ülle Madise sõnavõtt riigi õigusloojate konverentsil

18. septembril 2015 Mektorys
 
 
Õigusnorm peab tulenema konkreetsest ühiskonnast enesest, käima sammukese ees, lähtuma väärtusist, mis Põhiseaduses kokku lepitud. On valdkondi, kus on vajalik ja võimalik suurem reeglite ühtlustamine teiste riikidega. Tsiviilõigus. Äri. Euroopa Liidu määrused ja direktiivid on meilgi täitmiseks. Valdkonnad, mida EL õigus ei reguleeri, ei ole asjata iga riigi enese otsustada jäetud. Neid tuleb igal ühiskonnal leida enesele sobiv lahendus. Muuhulgas on see Eesti iseseisvuse väljendus ja konkurentsieelis.

Õigusnormi on ennekõike tarvis siis, kui põrkuvad õigused, kohustused või ootused tuleb tasakaalustada ja normita ei saa. Õigusnormi kehtestamise eel peaks olema kokku lepitud, millist elulist olukorda tahetakse saavutada. Seadus peab olema arusaadav, objektiivselt täidetav ja seda tulebki praktikas täita.

Aeg on sealmaal, kus õiguskord on valmis. Nii valmis kui olla saab. Normaalses vabas riigis ei ole õiguskord kunagi perfektne.  Leian, et Eesti arengule tuleks kasuks üldine õigusrahu. Las mõisted ja konstruktsioonid kehtivad, koguvad rakenduspraktikat, saavad laialt tuntuks. Parandagem vigu ja tehkem läbi mõeldud uuendusi. Ükshaaval.

Minu arvates teeb seaduste üha uus ümberkirjutamine Eestile kahju. Normitehniline ilu ei õigusta neid suuri kulusid, mida ühiskond selle tõttu kannab. Mu meelest on ülesandepüstitus: otsime sel aastal sellest—ja-tollest seadusest vigu kahjulik. Kui elu ei ole vigu näidanud, siis mis neist otsida. Kui aga probleemid on, tuleb reageerida otsekohe ja ministeerium peaks sellest juba enne otsima hakkamist teadma.

Praegu on võimalik keskenduda lahendamist vajavatele probleemidele, ja mitte kobaras koos, vaid süsteemset arutamist ja selgitamist võimaldaval moel. Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga minu meelest on praegu õigusloomes kaks peavoolu. Mõistagi ka igati põhjendatud muudatusi, mis neist sõltumata tehtud saavad.

Elust irrutatud normiloome, mil pole palju muud eesmärki kui looja eneseteostus ja normitehniline puhtus, tihti veel mõne direktiiviga sidudes, et kindlustada kiirmenetlus Riigikogus.

Ning kiire ülepeakaela ja odavat populaarsust taotlev normiloome. Avalikkuse heakskiidu pälvimiseks kiputakse pea igale traagilisele avalikkust raputanud sündmusele reageerima „labidaga pähe“ lahendusega, mis hetkeks võiks tekitada rahuldustunde, sest a) midagi sai ju tehtud; b) paras!

Näited: liiklustapmine ja naise peksmine eraldi koosseisuna, elatisvõlglaste nimede avalikustamine, riigivastaste süütegude või mistahes teo eest süüdimõistmise sidumine eluaegsete tagajärgedega jpm. Prof Jaan Sootaki värske „Kriminaalpoliitika“ aitab karistuspoliitika olemust hästi mõista.

Tundub, et võiks loobuda nii õiguse vaatlemisest nähtusena iseeneses, mil eluga väid käskiv suhe; ja ka avalikkuse eksitamisest. Ikka õigusrahu ja lõppastmes seaduse autoriteedi, Eesti ühiskonna tervise ning inimliku õigluse nimel.

Lõppsõna

Mulle näib, et seadust tasub muuta vaid siis, kui on eluline probleem ja koolituse või praktika korrigeerimisega seda lahendada pole võimalik. Ülimalt läbimõeldult ka uuenduste sisseseadmiseks. Mõtlen sisulisi, mitte sõna- või paragrahvinumbri uuendusi.

Kui seadust muudetakse, siis tuleks see esmalt nendega, keda seadus puudutab ja kes seadust rakendama peavad, läbi rääkida. Üksmeel pole võimalik: normi pole tarvis, kui üksmeel on, ka uuenduspelgus on inimlik, ent see info on kuldaväärt.

Detailse täpsusega peab olema enne seaduse vastuvõtmist teada, kuidas seadust rakendada „Küll loksub ise paika“ suhtumine ei sobi, iseäranis mitte karistuste jm negatiivsete tagajärgedega seotud valdkonnas.

Rakendamise mõju peab olema analüüsitud. Seejuures tasuks keskenduda Eestile, teiste riikide seadusi on mu meelest mõtet uurida vaid koos rakenduspraktikaga.

Alati tasub enne uue normi kehtestamist vastata kahele küsimusele:

a) kas probleemi, mille lahendamiseks normi tarvis, ei oleks tekkinud, kui norm oleks juba olemas olnud;

b) kuidas normi saab kuritarvitada.

Teisipäevases Riigikogu kõnes kavatsen põgusalt ülereguleerimise ning õigusloomelise asendustegevuse kahjulikkusest kõnelda, üheks peateljeks aga olen valinud Riigikogus 2011 vastu võetud otsuse „Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018“ täitmise.

 

Tänan!