Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Kes peaks saama vilepilli?

Õiguskantsler Ülle Madise ettekande kokkuvõte SOS Lasteküla konverentsil „Aita last – mõtetest tegudeni“

16. septembril 2016 Tallinnas

 

Põhiseaduse järgi on Eesti rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele.

Õiglus tuleb enne õigust ehk seadust. Seaduste tegemisel tuleb alati püüelda õigluse poole.

Kuidas aga teame, mis on õiglane? See on poliitiliste -ja üldse kõikide- vaidluste kese ning filosoofide meelisteemasid.

John Rawls pakkus 1971 oma raamatus „Theory of Justice“ (Õigluse teooria) välja, et õiglaseima maailmakorralduse saaksime nii, et lepiksime omavahel hüvede jaotuse ja elukorralduse kokku nõnda, et kellelegi meist ei ole juba rolli -naine, mees, noor, vana, linna- või maalaps, jõukas või mitte. Keegi meist ei tea, mis rolli ise ses uues korralduses satub. Nii tekiks tõeliselt õiglane algolukord. Geniaalne, kas pole?

Ent Rawlsi teooria peamine puudus on selle rakendamatus.

Kui sellist õiglast algolukorda oleks võimalik ka praktikas tekitada, oleks palju lihtsam. Siis teaksime, mis on erapooletult aluselt vaieldes kokku lepitud lastetoetuse tase, laste tasuta teenuste hulk ning koolikorraldus.

Praegu peame aga paratamatult vaidlema igaüks arvatavasti veidi erapoolikult positsioonilt, kui tahame kokku leppida, mida riik peab laste heaks tegema.

Alustades sellest, mis ei nõua niipalju ainelist vara kui aega ja tähelepanu, sellest, mida saab ühiskond, igaüks meist ise teha. Oma peres, aga ka võõraste laste heaks.

Asenduskodudes töötab palju inimesi, kelle elutööst on palju rohkem kasu kui ehk neile osaks saav avalik tunnustus ja tasu lubab arvata.

SOS Lasteküla on siin suurepärane näide. SOS Lastekülas on saanud ka päris kehvadest oludest tulnud lapsed jalad alla: heaks õpilaseks, tugevaks sportlaseks. Nägime seda oma silmaga.

Või Saagu valgus fond Raplas – ka seal Siiri Sisaskil külas käies nägin vahetult, kui väga vajavad paljud lapsed sooja sõbralikku kohta, kuhu peale koolipäeva minna, kus õppida ja ühiselt tegutseda. Küllap on paljudel raske uskuda, et on kümneaastaseid igati tublisid lapsi, kes ei oska lihtsatki sooja toitu valmistada. Või elamist korrastada. Pole lihtsalt kogemust või piisavat eeskuju.

Jah, ühiskond, igaüks meist saab palju teha.

Mida riik peab tegema?

Hea kolleeg Andra Reinomärgi kirjutas 14. veebruari 2012 Postimehes, et liig sageli ei jõua rahaline toetus lapseni ja pahatihti hakkab pere puudus just lapse käitumisest ja välimusest välja paistma. Ometi peaks väärika toe vajadust varem märgatama. Sotsiaaltöötajaid ega teenuseid paraku ei jagu.

Kas toetused on ühetaolised või vajaduspõhised, kas tugi on rohkem rahaline või hoopis tasuta koolitoit, kus vaja, kaks korda päevas, mõni tasuta huviring – see kõik ongi õigluse ja lapse väärikuse austamise ümber käivate poliitiliste vaidluste teema. Õigluse teooria ühes ja Põhiseadus teises käes on siin päris raske, kui mitte võimatu parimat lahendust välja mõõta.

Mida aga riik saab teha ja Põhiseaduse kohaselt peab tegema on kindlustada igale lapsele ka tegelikkuses tasuta kvaliteetne haridus. Sõltumata lapse vanemate hoolest ja jaksust ehk sotsiaalmajanduslikust taustast, elukohast, erivajadustest, emakeelest.

Küllap olete teiegi märganud, kui raske on seda teemat käsitleda ilma, et keegi end haavatuna ei tunneks, välja võideldud positsiooni ei kardaks kaotada ja seepärast lahingusse ei tõttaks.

Seepärast kordan: õiguskantsleri ettekanne Riigikogule ei kutsu üles häid koole sulgema. Vastupidi. Vanemate pingutusi laste heaks ja koolijuhtide ning õpetajate pingutust tugeva kooli loomiseks tuleb väärtustada ning hoida. Probleem ega lahendus ei ole nn eliitkoolides. Räägime nendest koolidest, kus õpib enamik lapsi. Vaja on saavutada olukord, kus iga vanem võib oma lapse saata julgelt kodule lähimasse kooli tundmata, et on lapse heaks midagi tegemata jätnud. Igalt poolt peab saama lapse parimat arengut toetava hariduse. See on võimalik. Ent see eeldab tõenäoliselt nii lisaraha kui olemasolevate kulude läbimõtlemist. See on mh viide koolivõrgule.

Veel: Eesti ühiskond on rajatud iga inimese väärtuse austamisele. Me ei saa enesele lubada mõne väga suure rahva lähenemist, kus inimene on justkui sipelgas pesas või mesilane tarus. Lihtsalt osa kooslusest, mitte individuaalset tähelepanu ja hoolt pälviv isiksus. Haridustee ei tohiks olla kiirtee, kust korra valesti maha pöörates oledki mängust väljas: tagasiteed enam pole. 

Ja lõpuks: kes siis selle vilepilli peaks saama?

Filosoof Amartya Sen konstrueeris mõttemängu, kus kolm last vaidlevad omavahel vilepilli pärast.

Artur oskab imeliselt mängida ja leiab, et pill kuulub seetõttu talle. Beatrice jällegi väidab, et on vaeseim ja tal ei ole ühtki mänguasja, selle ebaõigluse tasandamiseks peaks vilepilli tema saama. Karla aga, kes meisterdas selle muusikariista, on pahane: „Just sain valmis ja juba kisute mul käest!“.

Kellele teie õiguse annaks?

Hea, et Eesti Vabariik 100 raames on kampaania „Igale lapsele oma pill!“

Olemegi õigluse juures tagasi.

Küllap paljude mõte liigub koostöö, ühise tegutsemise juurde.

Näiteks nii nagu Robert Axelrod õpetas. Vastastikune koostegutsemine toob enim kasu siis, kui kõik teevad teistega koostööd. Kui aga keegi reegleid rikub ehk reedab, siis reedetakse järgmises ringis teda ennast.

Eks ole ju keeruline?

Tänan Teid!