Külli Taro: Ajakirjandusvabadus ja eraelu kaitse

ERR, 15. juuni 2018

Euroopa Inimõiguste Kohtu suunised, kuidas ajakirjandusvabadust ning eraelu kaitset tasakaalustada, on üsna selged, nendib Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.

Kui juhtivad päevalehed kirjutavad, et seadusandja püüab ajakirjandust suukorvistada ja Eestist diktatuuririiki kujundada, tekib tõsine mure. Milles asi?

Maikuu lõpust jõustus otsekohalduv Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus, mis seab ranged reeglid isikuandmete töötlemisele ehk konkreetse inimesega seostatavate andmete (sh piltide) kogumisele, kasutamisele ja levitamisele. See üldmäärus kehtib kõigile ega näe ette erandeid ajakirjandusele, aga võimaldab liikmesriigil neid erandeid kehtestada. Seda Eesti teha sooviski, kirjutades uude eelnõusse samasuguse sõnastuse nagu juba viimased kümme aastat kehtinud. 

Siiani pole meil ajakirjandusvabadusega ju probleeme olnud. Ka ülemaailmses Freedom House'i ajakirjandusvabaduse indeksis oli Eesti viimati 199 riigi seas ülikõrgel 13.-15. kohal. Järelikult poleks ka uuele seadusele olnud midagi ette heita. 

Ajakirjanduse tugeva surve tõttu jäi uus isikuandmete kaitse seadus aga kolmapäeval riigikogus vastu võtmata. Nõiajahis poliitikute väljaütlemistele ja põhiseaduskomisjoni hääletamistulemustele ei pandudki tähele, et algatatud eelnõu esimene tekst ja selle juurde kuuluv seletuskiri ei lähe omavahel kokku. Seletuskiri räägib sellest, et eelnõus säilitatakse kehtiv regulatsioon.

Järelikult sõna "ülekaalukas" avaliku huvi laiendina mitte ei ilmunud teksti viimasel hetkel riigikogus, vaid pidi seal olema juba varem ja millegipärast kaduma vahetult enne parlamenti jõudmist. 

Kuna ühtlasi lõppes neljapäeval riigikogu kevadistungjärk ja uuesti kogunetakse sügisel, siis tõenäoliselt enne talve uut seadust ei tule. Ma ei oska täpselt ennustada, mis on tagajärjed Eesti riigile, sest me pole suutnud täita Euroopa liikmesriigi kohustust. Aruandmist ja seletamist kaasneb ametnikele tublisti.

Ajakirjandus ei võitnud ega kaotanud midagi. Üldmäärus kehtib kogu oma ranguses ikka, aga "päästab" olemasolev isikuandmete kaitse seadus, mis juba sisaldab samasugust regulatsiooni nagu tahetigi uuesti kehtestada. Küll aga jäi sätestamata selge erand isikuandmete töötlemiseks akadeemilise, kunstilise või kirjandusliku eneseväljenduse tarbeks. Praegu sellisel eesmärgil isikuandmete töötlemiseks konkreetne õiguslik alus puudub.

Sisuliselt käis vaidlus selle üle, kas ilma inimese nõusolekuta võib ajakirjandus isikuandeid töödelda juhul, kui selleks on "avaliku huvi" või "ülekaalukas avalik huvi". Nõustun, et keeleliselt pole sõna "ülekaalukas" parim valik. Tõenäoliselt kunagine otsetõlge Austria seadusest, mis muide samasuguses sõnastuses seal tänagi kehtib. Samas on arusaadav valik jääda juba kehtiva tuttava sõnastuse juurde.

Lihtsalt öeldes tähendab seadus seda, et tuleb kaaluda, kas avalik huvi mingisugust infot avaldada kaalub üles inimese õiguse privaatsusele. Juristid on juba selgitanud, et tegelikult pole suurt vahet, kas seadus sisaldab sõna "ülekaalukas" või mitte, sest seaduse rakendamisel tuleb arvesse võtta Euroopa Inimõiguste Kohtu ja andmekaitseasutuste praktikat. 

Euroopa Inimõiguste Kohtu suunised, kuidas ajakirjandusvabadust ning eraelu kaitset tasakaalustada, on üsna selged. Ajakirjanik peab hindama, kas isikuandmete avaldamine on tingimata vajalik. Näiteks on ka avaliku elu tegelastel õigus privaatsusele, kui nad ei täida oma avalikku rolli. Kohtulahendites on öeldud, et ei tuntud Hispaania laulja ega Soome peaminister pea taluma oma seksuaalelu detailide avaldamist, kui selleks nõusolekut pole andnud. Monaco printsessist ei või ilma tema loata avaldada pilte, kus ta on ostukeskuses igapäevaseid sisseoste tegemas. Aga tohib avaldada fotosid, millel printsess oma avalikus rollis avab ostukeskust. 

Inimõiguste kohus on rõhutanud, et teatud sündmustele pereelus tuleb anda eriliselt hoolikas kaitse. Lähedase surma ja sellele järgneva leina kajastamisel tuleb eriti austada isikute eraelu ja perekonnaelu.

Eesti ajakirjanduseetika koodeks ütleb samuti, et enesetappude ja enesetapukatsete uudisväärtust tuleb tõsiselt kaaluda. Kahjuks pakkus just lõppev nädal meile tõsist õppematerjali, kuidas seesugust kaalumist oleks pidanud läbi viima. Pean silmas noore ema enesetapu kajastamist.

Inimese nime, pildi ja vanuse avaldamine koos kirjeldusega võimalikust teekonnast ja liikumise kellaajast oli igati õigustatud, kuni tegemist oli abipalvega kaduma läinud inimene üles leida. Aga hilisem täpse elukoha ja laste eraelulist detailide avaldamine polnud avaliku huvi seisukohalt kuidagi põhjendatud. Avaliku huvi kaalus üles hoopis avalik uudishimu.

Enesetappude kui Eesti ühiskonnas tõsise probleemi süvitsi käsitlemine on seejuures kenasti võimalik ka ilma konkreetseid isikuandmeid avaldamata. 

Kokkuvõttes on Eesti endiselt ajakirjandusvabaduses väga eesrindlik riik. Erinevate väärtuste ja inimeste põhiõiguste kaalumisel on suur roll eneseregulatsioonil.