Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Indrek Tederi arvamusartikkel "Kohtutee tollivabaks"

Õiguskantsler Indrek Tederi arvamuslugu "Kohtutee tollivabaks" Postimehes, 11. detsember 2014.

______________________

Nagu piibliski öeldakse, tasub enne mitu korda järele mõelda ja lepitust otsida, kui kohtutee jalge alla võtta. Ometi ei tohi unustada, et võimalusel kohtusse pöörduda rajaneb kogu õiguskord.

Kui suur on mõistlik ja põhiseaduspärane riigilõiv, mis tuleb maksta kohtusse pöördudes? Selle küsimuse üle on Eestis vaieldud juba aastaid, nii parlamendis, laiemas avalikkuses kui ka kohtus. Tänuväärsel kombel langetas riigikogu 2012. aastal lõivumäärasid oluliselt. Niisiis, olukord on paremaks läinud. Õiguskantslerina ei saa ma aga üle ega ümber küsimusest: kohtulõivud on küll varasemast väiksemad, ent kas nende praegust suurust õigustavad ikka piisavalt kaalukad eesmärgid? Seda enam, et lõivud piiravad õigusriikluse seisukohalt äärmisel olulist kohtuliku kaitse nõutamise vabadust.

Põhiseaduse järgi ei pea kohtutee olema täiesti lõivuvaba. Teisalt ei tohi riik koguda kohtusse minejatelt tolli, mille ainuke eesmärk on saada tulu riigieelarvesse. Kust läheb piir? Sealt, kus lõpeb vajadus meenutada inimesele riigilõivu abil, et oma eraasja kohtus arutades tekitab ta maksumaksjale kulutusi, st koormab kohtusüsteemi.

Kui kohtusse pöördudes ei peaks midagi maksma, siis oleks see nagu subsideeritud kaup, mille kunstlikult madal hind ärgitab ületarbimist, hoolimata tegelikest kuludest. Aga kui kohtulõiv jõuab asja arutamise kulude kõrgusele, millist kasulikku eesmärki see veel saab teenida? Üksnes rahakogumise eesmärki, nagu oli vanasti teetollidega, mis ületasid mäekõrguselt tee kasutamise kulusid. Niisugune maksukogumine ei ole kohtulõivude puhul põhiseaduspärane.

Vahest torkab kellelegi pähe, et kui jätkus raha suure nõudega kohtusse minna, küllap siis jätkub ka riigilõivu maksmiseks. See on asjale valest otsast lähenemine. Piirang ei saa olla põhiseaduspärane paljalt seetõttu, et suur hulk inimesi suudab selle ära taluda. Samamoodi ei muuda ju põhiseaduspäraseks liikumispiirangut tõsiasi, et «inimesed saavad nii ka kuidagi hakkama». Mõlemal juhul on lisaks vaja sisulist põhjendust.

Võib-olla vaadatakse neile kahele piirangule erinevalt, kuna arvatakse, et kohtusse pole tingimata vaja minna – saab ka muidu kokku leppida. Kõrgete lõivude kaitsjate mõte paistab olevat umbes niisugune: mida raskem on kohtusse pääseda, seda suurem on motiiv leida vaidlusele kohtuväline lahendus. Minu meelest ei pea see mõte sugugi paika. Tegelikult on nii, et mida lihtsam on kohtusse pöörduda, seda suurem on õigusrikkuja motiiv vältida lisakulusid ja täita nõue kohtuväliselt.

See oli vaid üks näide, ilmestamaks, kuidas õiguskuulekus ja kogu õiguskord rajanevad kohtusse pöördumise võimalusel. Justiitsministeerium kõneles lõivude langetamise vastu väitega, et kui lõivud ei ületa kohtukulusid, siis langeb riigieelarvele ühe miljoni eurone lisakoorem. Kohtuteed koormava põhiseadusvastase takistuse kõrvaldamise eest on see minu meelest väga madal hind.