Indrek Teder, vangistusseaduse ettepaneku kõne Riigikogus

Indrek Tederi ettepaneku nr 24 kõne Riigikogus, 23.01.2014

 

Austatud juhataja, kõrgeauline parlament!

Edastasin Teile oma ettepaneku nr 24. See käsitleb küsimust paari vangistusseaduse sätte vastuolu Eesti Vabariigi põhiseadusega, mis piiravad minu hinnangul põhjendamatult ja kaalutlusõiguseta teatava osa vahistatute põhiõigust suhelda teiste vahistatutega.

Teadupoolest tagab Eesti Vabariigi põhiseadus meile kõigile rea põhiõigusi. Sealhulgas ka õiguse lävida teiste inimestega. Õigus suhelda seostub põhiseaduse §-s 26 toodud õigusega eraelu puutumatusele ja ka § 19 lõikes 1 toodud vaba eneseteostuse õigusega.

Põhiõigused on kõikidel isikutel, kui neid ei ole just põhiseadusega kooskõlas olevalt piiratud. Põhiõigused on ka neil, kelle vabadus on võetud süüdimõistva kohtuotsuse tõttu. Samuti on põhiõigused isikutel, kes viibivad kohtuotsust oodates eelvangistuses.

Austatud parlamendiliikmed, tahan rõhutada, et minu ettepanek nr 24 käsitleb vahistatuid – st isikuid, kelle osas ei ole süüdimõistev kohtuotsus jõustunud. Süüdimõistvat kohtuotsust nende inimeste osas ei pruugigi tulla. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 22 ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

Seda vähem on riigil voli vahistatut ilma tungiva vajaduseta karmimalt kohelda kui süüdimõistetud kurjategijat.

Vangistusseaduse § 90 lõike 3 esimene lause kohustab vanglateenistust hoidma kõiki vahistatuid ööpäevaringselt (erandiks vangistusseaduse § 55 alusel tunniajaline jalutuskäik ja õppimine või töötamine) oma kambris. Vangistusseaduse § 90 lõige 5 paneb vanglateenistusele kohustuse pärssida eri kambrite vahistatute suhtlust. Süüdimõistetud seevastu võivad vähemalt 4 tundi ööpäevas (reeglina enam) liikuda oma eluosakonnas vabalt ringi ja suhelda teiste sama osakonna kambrite kinnipeetavatega.

Arvan, et vaidlustatud sätete mõtteks on eeskätt välistada lubamatu kriminaalmenetluse mõjutamine. See põhjus tingib ka vajaduse piirata eraelu puutumatuse ja vaba eneseteostuse õigust, mida isik realiseerib muuhulgas teiste isikutega suheldes. Kõikvõimalikud muud põhjendused oleksid kohased ka süüdimõistetute puhul ning sel juhul peaks ka kõiki süüdimõistetuid hoidma vahistatutega sarnastes oludes.

Mõlemad vaidlustatud sätted on seadusandja sõnastanud kaalumisõiguseta – neid tuleb rakendada kõigi vahistatute suhtes.

Tegemist ei ole pseudoprobleemiga. Eestis tuleb siiski ette, et isik on vahi all järjest aasta või lausa mitu aastat. Vaidlustatud sätted sunnivad sellist vahistatut viibima praktiliselt kogu päeva ilma mõtestatud tegevuseta nelja seina vahel. Kui selliseks isolatsiooniks puudub sisuline vajadus, on tegemist isiku põhiõiguste rikkumisega, mis võib kujutada endast ka Eesti Vabariigi põhiseaduse §-iga 18 keelatud inimväärikust alandavat kohtlemist.

Seega olen jõudnud järeldusele, et vangistusseaduse § 90 lõike 3 lause 1 ja lõige 5 ei ole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega ning vajavad muutmist.

Tänan!