Indrek Teder, tervituskõne Tartu Ringkonnakohtu aastapäeval

Austatud kohtunikud! Soovin Teile edu ja õnne!

Põhiseaduse paragrahv 4 sätestab, et kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Õigust mõistab ainult kohus (PS §146). Need põhiseaduse sätted on äärmiselt olulised ja tegelikult kohtunik hoiab ja kaitseb põhiseadust ja otseselt Eesti riiki. Jah, see on otsene põhimõte, mitte pelgalt deklaratsioon.

Vastavalt põhiseadusele on kohtunik täiesti iseseisev – sõltumatu. Kui kohtunik otsustab, teeb ta seda iseseisvalt, loomulikult vastavalt põhiseadusele ja seaduslikult.

Minu väike tervitus ja ka sõnum räägib kohtuniku otsusest.

Loomulikult peab otsus olema seaduslik ja ka põhiseadusega kooskõlas. See on ju väga loomulik ning sellel ma väga pikalt peatuma ei hakka. Kõik otsused on keerukad ja nad peavad tuginema õigusele ning ideaalis olema ka õiglased. Aga õiguse (mõtlen kirjutatud seadusi) diapasoon on ju väga lai. Saaks ka väita, et meie seaduste süsteem on vägagi formalistlik ja siit edasi küsimus, kas see takistab ka kohtuniku otsustust? Julgen ikkagi väita, et kohtunikud otsustavad iseseisvalt. Kordan veelkord, et põhiseadus sätestab – kohtunik on iseseisev. See on põhiseaduse printsiip. Põhiseaduse printsiibid ja sätted hoiavad meie riiki.

Reaalne elu muutub väga kiirelt. Kahekümne aastaga on ju tõesti palju muutunud. Ka seadused on väga palju muutunud. Samas ei tohiks me muutuda ainult pragmaatiliselt ja hüljata selgeid printsiipe. Samad põhimõtted, printsiibid on olemuslikult samasugused – kohtunikud otsustavad iseseisvalt.

Rääkides otsustamisest üleüldse, siis otsustusprotsesse mõjutavad erinevad faktorid. Näiteks on läbi aegade inimesed otsustamisel tuginenud autoriteetidele, kelledeks võisid olla nii vaimulikud kui ilmalikud kõrgemast seisusest isikud.

Kaasajal on mõned isikud tuntavalt mõjukad. Kas nad on kõrgemad või on nad võrdsed?

Tooksin konkreetse näite: Põhiseaduse § 12 sätestab väga üheselt ja selgelt võrdsuspõhiõiguse. Meie põhiseaduses ei ole ega tohi olla seisuseid. Need välistati juba aastal 1918 ja ka 1920. Seega aadlikke – kõrgemalseisvaid isikuid ei ole. Aga kas erinevates valdkondades see nii ka tegelikult on? Loomulikult ma ei pea silmas mitte formaalset aadelkonda, vaid privilegeeritud seisundis isikuid. Näiteks ravimiseadusest tuleks välja, et tõenäoliselt  on olemas seisused, elik privilegeeritud (väga vähesed) ravimite hulgimüüjad, ja teisi isikuid sellesse valdkonda lubada ei tohigi? Seadus justkui tagab, et hulgimüüjad on täiesti suletud, neid kaitseks nagu müür.

Samuti mõjutab inimesi otsustamisel ümbritsev infoväli. Infovälja kujundab aga suuresti meedia. Ja praegu ongi tekkinud situatsioon, et jällegi samad isikud on nii ravimite hulgimüügis kui ka meedia osanikud?

Aga kohtunikud otsustavad ikka põhiseadusele tuginedes, seaduslikult ja iseseisvalt. Nagu ma juba mainisin – põhiseaduse printsiibid on olulised ja tagavad riigi toimimise. Kohtunike kaudu riik kestab.

Austatud kohtunikud! Te otsustate iseseisvalt.

Soovin teile jõudu ja edu!