Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Indrek Teder, kõne Riigikohtu aastapäeval Tartus

Kõrgesti austatud kohalolijad! Soovin kõigile õnne! Pealkirjastasin oma lühikese tervituse –

vabadusest ja piirangutest.

Aastavahetusel korrastasin oma töölauda ja jäin lugema ühte Akadeemia artiklit, mis käsitles meeldivalt, intrigeerivalt ja rehabiliteerivalt keskaega Euroopas, sealhulgas vabadust keskajal [1]. Autor toob mitte just väga tavapärasena välja selle, et keskajal elasid inimesed küll monarhi alluvuses, kuid olid majanduslikult üsnagi vabad võrreldes tänapäevaga. See väljendus väidetavalt muu hulgas madalates maksudes, mis võimaldas suuremat eraomanduslikku tegevusvabadust. Alles 11. sajandil olevat maksud tõusma hakanud, kuid ka siis ei ulatunud maksukoormus väidetavalt üle 5-8 protsendi. Alles peale esimest maailmasõda hakkas maksukoormus jõudsalt kasvama.

Samuti tõi kirjutise autor välja selle, et võim ei olnud keskajal nii tsentraliseeritud, kui tänapäeval ning inimese vabadusele mõjus see positiivselt. Näiteks Karl Suure võim kehtis väga suurel territooriumil, kuid territoriaalriiki ei olnud välja kujunenud ning võib väita, et võim oli „lahja“ ning iseseisvaid võimuallikaid oli mitmeid. Kirik ja tema seadused olid ilmalikust võimust üle. Samuti ei saanud ilmalik võim inimeste südamesse kirjutatud loomuseadustest üle rullida ega neid kustutada. Lisaks seisis iga valitseja vastamisi vanade kohalike ja feodaalsete tavadega. Seega olevat valitseja võimu teostamisel lausa kaasaegselt pidanud isikuid otsustusprotsessi kaasama.

Kuigi artikkel on kirjutatud hea sulega ning mingil määral on keskaja kuvandi rehabiliteerimine tõenäoliselt õigustatud, ei tea ma, kas selline positiivne kuvand keskajast just isiku vabaduste osas ka nii positiivne oli. Aga see pani mind järjekordselt mõtisklema vabaduste ja piirangute üle kaasajal ning ka ajaloos. Niipalju kui mina tean, oli keskaja puhul tegu ajajärguga, kus isiku vabaduste ja koormatiste maht sõltus tema seisusest ning muudest piirangutest. Keskaeg oli ikkagi üles ehitatud partikulaarsetele õigustele ehk privileegidele. Domineerisid piirangud ilma piirangute kontrollita. Väga paljudeks tegevusteks pidi saama loa. Loa andmine sõltus isandast ja keegi ei saanud öelda, et mul on õigus luba saada. Samuti eksisteerisid gildid, tsunftid, privileegid, staatused. Gildid ja tsunftid kadusid Euroopas üldiselt 19. sajandi algupoolel, Eestis läks kauem ja gildid kadusid alles 19. sajandi lõpul ning vormiliselt 1920. aastal vastava seisuste likvideerimise seadusega. Euroopa ühiskonnad läksid üle universaalsele õigusele, mis muu hulgas tähendas ka igasuguste privileegide, staatuste, erilubade üldist kadumist.

Selline universaalsele õigusele ja vabadusele tuginemine on olnud edukas kaasaegse demokraatia arengus ning suure tõenäosusega ka üheks pideva majanduskasvu põhjuseks. Me peame pidevat majanduskasvu lausa absoluutselt iseenesestmõistetavaks, unustades, et see sai alguse alles 19. sajandi algusest. Käesoleval ajal räägitakse, et kasvuperiood on läbi ja saabub uus stagnatsioon. Aga äkki on majanduskasvu peatumine tingitud universaalsest õigusest ja vabadusest kaugenemisest? Me kohtame ju nii Eestis kui ka Euroopas ikkagi massiliselt erandeid, sisuliselt ju erandid kinnistavad kellegi privileegi. Näiteid saab siin tuua hulganisti. Näiteks üleeuroopaline põllumajandustoetuste erisus tagab ju sisuliselt ühtede isikute suured majanduslikud privileegid. Samuti võib selliseid piiranguid, mis tagavad osade isikute privileegid, kohata ka Eestis. Selleks on näiteks apteekide asutamise piirangud. Isegi juhul, kui sa oled proviisor ja vastad kõigile nõuetele, sõltub sinu võimalus tegutseda ravimite jaemüügi turul veel sellest, kas sa sisenesid turule enne 2006. aastat. Teisiti öeldes on mõned isikud põhjendamatult priviligeeritud võrreldes teistega – samasuguste proviisoritega, kes tahaksid iseseisvat majandustegevust alustada turul pärast 2006. aasta algust. Neid lihtsalt turule ei lasta. Soovitus, et asutagu proviisor oma apteek nö maal, ei ole pädev, kuna apteegi saab asutada lihtsatel majanduslikel põhjustel ikka seal, kus vähemalt kulud saab tuluga tasakaalu. Loomulikult ei õigustata tänapäeval niisuguseid intensiivseid põhiõiguste piiranguid seisuslike erinevustega. Piiranguid, mis sisuliselt tagavad privileege, põhistatakse silmakirjalikult üldiste huvidega, vajadusega kaitsta keskkonda, rahvatervist vms. Äkki on see soov säilitada keskaegseid privileege, kuna kellelegi on see kasulik?

Euroopa Liidu neli alusvabadust on ju väga õiged ja väga positiivsed. Aga äkki kõik need erandid, piirangud jms on neid alusvabadusi juba deformeerinud, mille üheks tulemiks on ka majanduse stagneerumine?

Ma arvan, et Eestis me suudame olla edukad, kui me ei pane põhirõhku mitte piirangutele ja nende suurendamisele, vaid vabadustele ja ka asjade käsitlemisele selle universaalse põhimõtte järgi.

Euroopa Kohus on üldiselt olnud edukas Euroopa põhivabaduste kaitsel.

Eesti Riigikohus ja kogu kohtusüsteem on põhimõtteliselt edukalt kaitsnud isikute vabadusi ja põhiõigusi.

Ma olen veendunud, et selline positiivne tegevus jätkub ka meie turbulentses tulevikus.

 

Soovin jõudu ja edu!



[1] Mikael. Laidre. Keskaja kaitseks II, Akadeemia 2012 nr.12, lk.2200-2201