Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Indrek Teder, kõne Pärnumaa arvamusliidrite lõunal

Indrek Tederi kõne Pärnumaa arvamusliidrite lõunal 16.11.2012

 

„Kellel on õigus?“

 

Sissejuhatus

Enne, kui puudutan laia ja pretensioonikat teemat – kellel on õigus, alustaksin järgnevalt. Selleks, et öelda, kellel mingil konkreetsel juhul on õigus, tuleb seda õigust või mitteõigust kaaluda objektiivse õiguse kaalul. Me tõenäoliselt eeldame, et objektiivne õigus on nagu taadeldud kaalud, usaldusväärne mõõteriist, mis on kindel ja usaldatav. Sellist usaldusväärset mõõteriista ei seata kahtluse alla ja seda ei muudeta pehmeks, relatiivseks ega venivaks. Kui objektiivne õigus, sealhulgas põhiseadus, on relatiivne, võib juhtuda väga absurdseid asju.

 

„Isahane munetud munad“

Aga alustan kaugemalt ja natuke absurdselt:

„Naereid ei tohi kunagi puu otsast ära rebida, see võib neid vigastada. Palju parem on lasta mõnel poisil puu otsa ronida ja puud raputada …  Pole mingit kahtlust, et  igal aastal rikutakse ainuüksi ühes maakonnas miljoneid ja miljoneid busseleid naereid, kuna neid pooltoorelt maha võetakse, selle asemel, et saata poiss puu otsa seda raputama … Kuna on soe aeg ja isahani hakkab munema … „[1]

Osundatu on väljavõte Mark Twaini jutustusest, kuidas ta  täiesti asjatundmatuna põllumajanduslikku ajalehte toimetas ja milline segadus sellest juhtus. Temp, mida on korranud väidetavalt J. Hasek ja mitmed teised kirjanikud, ajakirjanikud. Kogu selle kirjandusliku ürituse kontekstis ei ole usutud, et isahani hakkab munema ning asja on võetud lihtsa tembuna. Eks illusioonide elik  isahane  munetu müügiga on tegeletud ajaloos. Tõenäoliselt ka kaasajal oleme me kas vabatahtlikult või n-ö sundseisus ostnud midagi, mida võib käsitleda isahane munetud munana. 

Äkki oleme me korduvalt ostnud isahane munetud mune, uskudes nende müüjate ilusat juttu, et need on kas tervislikud, keskkonnasõbralikud või muu kõlava omadusega. Jutt jumala õige, kuna isahani ei mune, siis olematuid mune ostes on järgitud ju see, et keskkonda ei ole tõenäoliselt mõjutatud ja olematu asi paksuks ka ei tee. Aga kas üldse on mõistlik osta olematut asja?

Millest ma räägin? Kaasajal me kohtame nii mõnigi kord osavat müügi- või poliitkampaaniat, kus meile määritakse pähe midagi, mida võib käsitleda isahane munetu müügina. Selline kampaania ei pruugi üldse olla edutu. Kampaania tuleb seondada mõne kõlava reegli, põhiväärtusega, näiteks juba mainitud keskkonnasõbralikkus, rahva tervis või mingi muu suur reegel, mida ju iseenesest keegi ei vaidlusta. Enamasti on see suur reegel kasutusel siiski vaid kattevarjuna: kampaania tegelik eesmärk on hoopis muu, enamasti vastava kampaania korraldaja isiklik huvi. 

Et sellised kampaaniad oleksid ühiskonnas võimalikud ja edukad, peavad olema täidetud mõned eeldused:

1. õigus ja eriti põhiseaduses kirjas olevad õiguse aluspõhimõtted – reeglid püütakse muuta, esitada relatiivsetena. See tähendab, et õigus, sealjuures ka põhiseadus on selline, et see ei takista inimeste, ühiskonnas eksisteerivate ja põhiseaduses kirjas olevate reaalsete põhimõtetega manipuleerimist. Sisuliselt peaksime lubama väänata põhiseadust nii, et see ei takista meile müümast isahane munetud mune;

2. rahvast käsitletakse harimatu massina, pööblina, kel puudub ratsionaalne analüüsivõime ja vastutusvõime oma otsuste eest.

Et mitte jääda üldiseks ja mõistujutu tasandile, toon konkreetse näite meie reaalsusest ja seejärel arutlen selle üle, et kui põhiseadust tõsisemalt, rangemalt võtta, kas siis väheneks isahane munetud munade müük.

 

Rahva tervise kaitse sildi all rahva tervise nõrgestamine

Mõni aeg tagasi tegin Riigikogule ettepaneku viia ravimiseaduse mõned sätted, mis lihtsamalt öeldes keelasid uute apteekide asutamise linnades (kehtestati demograafilised ja territoriaalsed piirangud) ja lubasid uusi apteeke asutada ainult väljaspool linnu kohtades, kus juba ette oli teada, et puudub ostjaskond ning apteegi asutaja ei tule ots otsaga kokku, rääkimata kasumist. Riigikogu nõustus minuga, et sellised piirangud on põhiseadusega vastuolus. Aga ma ei soovi praegu sukelduda juriidilistesse nüanssidesse, tahaksin osundada vaid sellele, et 2005 aastal, kui selline piirang kehtestati, siis austatud seadusandjatele ja nende kehtestud normi kaudu kogu Eesti ühiskonnale müüdi maha isahane munad.

Natuke asja taustast. Eestis on kogu ravimiturg n-ö hulgimüüjate turg, kus kaks hulgimüüjat kontrollivad lõviosa apteeke ja seeläbi ravimite müüki tootjalt tarbijale. Kuna ravimeid tohib tarbijale müüa ainult läbi apteekide, siis on hulgimüüjate selline positsioon dikteeriv ka ravimitootjatele. Samas, nähtuvalt Riigikontrolli auditist on hulgimüüjad apteekidele ravimeid müünud üle kümne protsendi kallimalt, kui haiglate ravimihangetel, kus edukaks osutumiseks tuleb pakkuda konkurentsivõimelist hinda. Riigikontrolli järelduste kohaselt on Eestis müügil vähem ravimeid ja need on kallimad, kui meiega võrreldavates riikides. Seega kerkib küsimus, kas selline piirang ei lähe mitte vastuollu rahva tervise kaitse põhimõttega, kuna annab võimaluse paisutada ravimite hinda ja ka ahendada sortimenti. Samas just rahva tervise kaitse argumendile toetudes see piirang kehtestati.

Nimelt toodi tegelikult alusetult, aga pealtnäha asjassepuutuvalt sisse väide, et selline piirang aitab kaasa apteekide tekkele maal ja seega rahvatervise kaitsele. Vägagi andekalt kaeti turgu valitsevate hulgimüüjate domineerimissoov hoopis teise teemaga, milleks on apteekide puudumine maal. Seega loodi illusioon, mis on nüüdseks püsinud seitse aastat. Seadust tuleb järgida ja seega oleme justkui leppinud arusaamaga, et taolise palja piiranguga ongi võimalik tagada ravimite kättesaadavust maapiirkondades, kus apteegi pidamine ennast majanduslikult ära ei tasu. Kas sellise illusiooni loomine ja rahvaesindajate kaudu meile mahamüümine ei ole isahane munade müük? Ja edukas müük, kuna õiguslikult on nende sätete põhiseadusevastasus kogu aeg küsimuse all olnud, aga kehtivad nad siiani ja minu ettepanek piirang kaotada on Riigikogu sotsiaalkomisjoni hääbunud. Ning me kõik ostame isahane munetud mune elik vastavalt Riigikogu soovile liigkalleid ravimeid. Selles suhtes on huvitav, et Riigikogu saalis esitleti kõnealust isahane munasaaki juba lausa asendamatu kaubana. Nii võib minu ettepanku arutamise stenogrammist lugeda, et piirangu kaotamisel koonduksid kõik apteegid Tallinna sadamasse vaheldumisi viinapoodidega. Samavõrd kurbnaljakas on piirangute õigustamine Euroopaga, kus apteegiturul on igasuguseid, mõnel pool lausa sarnaseid piiranguid. Unustades seejuures põhiseaduse, mis nõuab vabaduse piirangule mitte näilist, vaid sisulist õigustust. Muidugi kui lähemalt vaadata ja asetada välismaine analoog sealse ravimituru konteksti, siis ilmneb mõnesugune erinevus. Selgub, et ehtne muna ja munetud illusioon on kaks eri asja, mille samastamiseks jääb väheseks kehvast silmanägemisest.

 

Seonduvast teemast – rahva käsitlemine pööblina

Isahane munetud munade müük on kas keerukas või väga raske, kui ostja on teadlik ja vastutustundlik. Järelikult saab edukalt müüa illusioone isikutele, kel teadlikkust ja otsustusvõimet napib. Samas on ka võimalik teadlike inimeste otsustusprotsesse mõjutada massiivsete kampaaniatega.

Ratsionaalse reaalsusega mitteseonduv illusioonide loomine ning ühiskondades neisse uskumuse tekitamine on võimalik eeldusel, et selline tegevus on massiivne ja et inimesed võtavad selle vastu.  Inimesed peavad käituma manipuleeritava massina – pööblina. Seda aga nii kauba müügikampaaniates kui ka poliitkampaaniates ju eeldatakse (kuigi ei öelda välja): rahvast käsitletakse  manipuleeritava  pööblina, kelle arvamus kujundatakse selliseks, et ta ostab isahane munetud mune – nii majanduses kui ka poliitikas.

Eesti on demokraatlik parlamentaarne vabariik ja seda ei saa ega tohi käsitleda pööbli võimuna. Kui me oleks pööbel, siis pööbel ei oleks olnud suuteline taastama omariiklust. Meis on ratsionaalne n-ö talupojamõistus ning me üldiselt tunneme ära isahane munetud munade müüjad.

Tendents, et rahvas lükatakse otsustusprotsessidest kaugemale, kuna on väidetavalt rumal ja ei oska, ei ole vaid Eesti küsimus. Vaadates üle-euroopalisi arenguid võib öelda, et võrreldes 10-20 aasta taguse ajaga on rahvusparlamentide roll mõneti vähenenud ning rohkem otsuseid võetakse vastu täitevvõimu või hoopis kellegi kolmanda, nt Euroopa Komisjoni tasemel. Kui palju üldse on kaasajal demokraatlikku otsustamis- ja kaasarääkimisõigust eurooplasel Euroopas asjades, mis puudutab Euroopa Liidu asju? Kas äkki Euroopa rahvaid käsitletakse asjatundmatu pööblina, keda ei või otsustamise juurde lasta, kuna ainult targad Brüsselis ja liikmesriikide valitsustes teavad, mis on meile hea?

Nagu olen korduvalt juba öelnud, olen ma seisukohal, et rahvas peab saama otsustada ja rahvas peab vastutama ise tehtud valikute eest. Just võimekus ja teadlikkus vastutuse eest on oluline.

Ma usun Jeffersoni ütlust, et rahvas on targem, kui üksikindiviid ning Lincolni väidet, et võimatu on „lollitada kogu aeg kõiki inimesi“. Teisisõnu ma usun demokraatiasse ja õigusse. Ning ma olen veendunud, et inimestele ei pea maalima ainult utopistlikke õhulosse. Samas on oluline ka see, et inimesed ei käituks pööblina vaid mõtleksid ja vastutaksid .

Meie hulgast lahkunud Enn Soosaar on oma viimases intervjuus rõhutanud asju, mis kehtivad nii väikerahva tarkuse ja ratsionaalsuse, omariikluse kui ka demokraatia kohta ning mida on asjakohane  rõhutada: “Väikerahvas, kes on otsustanud omariikluse kasuks, on raske koorma endale selga võtnud. Kellelgi meist ei paista iseolemise vastu midagi olevat. Küll aga jääb nii mõnigi kord mulje, et paljud soovivad oma riiki mingisuguses pehmes variandis, kus peetakse endastmõistetavaks, et teised turvaku meid, muretsegu meie pärast, hoidku ära, et me lollusi ei teeks. Eestkostealuse mentaliteedist on pagana raske olnud lahti saada. Suure osa eestlaste hulgas levinud arusaam, et kui kord oleme ennast iseseisvaks ja sõltumatuks kuulutanud, siis see iseseisvus ja sõltumatus on a priori aegumatu ning võõrandamatu, on riigi kestmise seisukohalt väga ohtlik“.

Neid sõnu tasub tõsiselt võtta.

Jah, leian, et rahvas peaks suhtuma kriitilisemalt igasugustesse illusioonide müüki, isegi kui see toimub mingi kõlava sildi all, olgu selleks siis rahva tervis või keskkonnakaitse või midagi kolmandat.

 

Põhiseadust tuleb võtta tõsiselt

Leian, et seda isahane munetud munade müüki aitaks vähendada ka see, kui me võtaks oma põhiseadust märksa tõsisemalt ja rangemalt, kui me seda viimasel ajal teinud oleme. 

Nagu juba eespool mainitud, on selline ühiskonnaga manipuleerimine eesmärgiga saada meie taskust raha, võimalik juhul, kui alusreegleid, põhiseaduses kirjas olevat käsitletakse mitte kindlana, vaid väga relatiivsena, pehmena, vastavalt hetkevajadusele. Nii Eestis kui ka mujal Euroopas on tugev tendents alusreeglite n-ö relativiseerimise suunas, nimetatagu seda kas väärtusjurisprudentsiks, kus kõike, eriti aluspõhimõtteid n-ö kaalutakse ja selle kaudu likvideeritakse ühiskonna kindlustunne, et meil on alusreeglid – põhiväärtused, mis on kindlad ja millele me tugineme. Loomulikult erinevaid väärtusi võrreldakse ja kaalutakse, kuid on olemas ju põhimõtted, reeglid, mille kindluses me oleme põhiseaduse vastuvõtmisega kokku leppinud.

Kahjuks just põhiseadusesse suhtutakse paljudel juhtudel kui dokumenti, mis ei oma kindlat tähendust ja mida ei peaks võtma tõsiselt. Mõningatel juhtumitel on tunnetatav, et soovitakse lähtuda väärarusaamast – põhiseadus ei ole midagi kindlat, ta ei ole alusreegel vaid pelgalt pidupäevadel ette kantav tühi  deklaratsioon, mida saab väänata, painutada, kuidas aga hetkel võimul olevad isikud soovivad. Ma absoluutselt ei nõustu sellega ja pean seda ka meie omariiklusele äärmiselt ohtlikuks. Kui me oleme midagi põhiseadusse kirja pannud, rahvas on seda otsustanud – siis nii on ja sellest ei saa ega tohi kõrvale viilida. Selline suhtumine ohustab Eesti omariiklust. Võtkem põhiseadust tõsiselt ja selle aluspõhimõtteid, reegleid ei saa suvaliselt ja vabalt kaaluda, mille tulemusel antakse aluspõhimõttele tagurpidine sisu.

Ma ei tahaks  pikemalt analüüsida ega üldsegi  kritiseerida Eesti Riigikohtu  sellel suvel 12. juulil 2012 kuulutatud Euroopa Stabiilsusmehhanismi põhiseaduspärasust käsitlevat otsust. Ma puudutaks vaid seda, et mitmed Riigikohtu liikmed eriarvamustes leidsid, et ei saa n-ö kaaluda (kasutada nn proportsionaalsustesti)  ja sellega sisuliselt muuta põhiseaduses sätestatud selgeid põhimõtteid, siis üldkogu seda ikkagi tegi. Eesti põhiseaduse § 1 teatavasti sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgema riigivõimu kandja on rahvas. Samuti sätestab põhiseaduse § 65 p 10, et Riigikogu otsustab Vabariigi Valitsuse ettepanekul riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste kohustuste võtmise. Minu jaoks väga selged sätted, mida ei saaks n-ö kaaluda ning mida peaks tõlgendama ja sisustama nii, nagu nad on kirjas. Analoogselt võib vaadata põhiseaduse § 60, mille kohaselt Riigikogul on sada üks liiget. Me ei saa kuidagi sisustada seda nii, et neid liikmeid on viiskümmend või viissada. Kas me ei ole ohtlikule teele asunud, kus alusväärtuste n-ö kaalumisega neid muudetakse ja võib olla ka tühistatakse? Kui me oleme põhiseaduses midagi selgelt kokku leppinud, siis nii on.

 

Lõpetuseks

Võtkem põhiseadust tõsiselt. Seda eriti ajal, kui Euroopa ja maailm on jätkuvalt turbulentne. Samuti põhiseaduses sätestatud põhimõtete, reeglite kindlus vähendab ka õhumüüjate võimalusi, kuna selged ja kindlad põhimõtted, mida selgelt ja kindlalt  esitatakse ja käsitletakse ei ole udu, mille varjus õhumüüki toimetada.

Me vajame kindlustunnet ja just põhiseadus annab selle. Kui põhiseaduses selgelt sätestatud on kindel, saame me ka jaatavalt vastata küsimusele „kellel on õigus?“ – meil on õigus, ning saame õigusele toetuda ka konkreetsetes vaidlustes ning on suurem lootus, et me ei pea maksma näiliste isahane munetud munade eest.

Tänan!



[1] Mark Twain. Kuidas ma põllumajanduslikku ajalehte toimetasin. Valitud jutustused. Tallinn 1953 lk. 17-19.