Austatud juhataja, kõrgeauline parlament!
Olen tänulik, et austatud Riigikogu aktsepteeris minu ettepaneku nr.12 aastal 2011. Ka vastavate seadustega on sätted muudetud. Olen veelkord tänulik.
Kuid õiguskantsler peab tuginema põhiseadusele, peab joonduma põhiseaduse printsiipidest ja sätetest. Kahjuks on vastu võetud ka seadus, mis on vastuolus põhiseadusega.
Minu ettepanekus on seda vastuolu väga põhjalikult analüüsitud ja seega ei hakka ma kõike uuesti kordama, vaid toon välja ainult olulised põhimõtted.
Nimelt. Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 25¹ sätestab teises lõikes: „Jälitustoimingute suhtes, mille loa tähtaeg lõppeb enne esimest jaanuari 2013, ei kohaldata kriminaalmenetluse seadustiku § 126-13 lõike 3 teises lauses ja lõikes 4 sätestatut“. Lühidalt öeldes algab korraline ja riigi enda initsiatiivil toimuv kohtulik kontroll jälitustoimingust teavitamata jätmise üle alles 2013. aastal lõppevate jälitustoimingute puhul, mitte varem. Lihtsustatuna tähendab see, et varem lõppenud jälitustoimingutest ei pruugi puudutatud isikud kunagi teada saada. Lisaks puudub selliste teavitamata jätmiste üle täitevvõimu väline tõhus kontroll. Selline seadus on ilmselt vägagi pragmaatiline, kuid mitte põhiseaduslik. Kui seda üritatakse mõne lihtseadusega teha, siis peab peale jääma põhiseadus. Lihtseadus ei tühista põhiseaduse sätet.
Osundan põhiseaduse § 44 lõike 3 esimesele lausele: “Eesti kodanikul on õigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes ning riigi ja kohalike omavalitsuste arhiivides hoitavate andmetega“.
Rõhutan, et riigi salajase toiminguga kogutud isikuandmete töötlemine toob kaasa isiku põhiõiguste kestva vägagi intensiivse riive. Kui isik saab mingil hetkel tema suhtes tehtud jälitustoimingust teada, on tal võimalus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, et kontrollida jälitustegevuse sisulist õiguspärasust. Kui isik salajasest toimingust teadlik ei ole, puudub tal sarnane tõhus võimalus oma õiguste kaitseks.
Selgitasin juba 2011. aastal, et minu hinnangul on jälitustoimingust tagantjärele teavitamise kohustus põhiseaduse § 44 lõikest 3 koosmõjus §-dega 13, 14 ja 15 tulenev nõue. Seda põhjendab jälitustoimingute salajane olemus. Muu teabe puhul on üldjuhul mõistlik lahendus, et isik, kes soovib enda kohta kogutud andmetega tutvuda, pöördub ise riigi poole.
Salaja kogutud isikuandmete suhtes ongi Riigikogu juba 2004. aastal näinud ette riigi aktiivse teavitamiskohustuse. Kooskõlas põhiseaduse §-ga 44 võib puudutatud isiku jätta teavitamata või lükata teavitamist edasi. Sellisel juhul peab aga olema tagatud täitevvõimu tegevuse sõltumatu ja erapooletu kontroll nii-öelda isiku enda eest. Alates käesoleva aasta algusest on uute jälitustoimingute puhul põhiseadusega nõutav kontroll ette nähtud.
Just kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 25¹ lõige 2 välistab aga korralise kohtuliku kontrolli varem tehtud jälitustoimingutest teavitamise edasilükkamisel. Seetõttu on sarnaselt muudatuste eelse ajaga praktikas võimalik olukord, kus puudutatud isik jääb üksnes täitevvõimu hinnangu alusel üldse teavitamata. Teisisõnu jääb realiseerimata tema põhiseaduse § 44 lõikega 3 tagatud õigus enda kohta kogutud andmetega tutvuda.
Mulle võidakse vastu väita, et isikul, keda ei teavitata tehtud salajasest toimingust või kelle teavitamine lükatakse edasi, on teoreetiliselt võimalik pöörduda andmete tutvustamata jätmise, õigemini vastuse „ei kinnita ega lükka ümber jälitusandmete olemasolu“ kontrollimiseks kohtusse. Teisisõnu peaks isik pöörduma kohtusse mitte oma õiguste rikkumise vaidlustamiseks, vaid selleks, et saada teada, kas üldse on tehtud toiming, millega võidi rikkuda tema õigusi. See ei oleks mitte kohtulik õiguskaitse tavapärases tähenduses, vaid täiendav barjäär, mis takistab põhiseadusest tuleneva õiguse tegelikku realiseerimist.
Lõpetuseks märgin, et teatavasti on Eesti põhiseadus jõustunud 3. juulil 1992, mitte 1. jaanuaril aastal 2013.
Põhiseadust tuleb järgida – see on printsiip. Seega tuleb vastav seadus viia põhiseadusega kooskõlla.
Tänan!