Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

“Indrek Teder: inimesed peavad otsustama suuri asju“, Postimees

Indrek Tederi aastaintervjuu “Indrek Teder: inimesed peavad otsustama suuri asju“, Postimees 12.06.2012, Mikk Salu
 

Mina ei tea ja vist keegi ei tea, millal riigikohus teeb otsuse Euroopa stabiilsusmehhanismiga ühinemise osas, aga sõltumata otsusest, mis saab edasi? Kuidas teie jätkate?

Niikuinii kuulub see ratifitseerimisele – ükstapuha, milline otsus tuleb. Küsimus on esiteks selles, kas õiguskantsleril on pädevus. Punkt kaks, kas tegu on rahvusvahelise lepingu või Euroopa Liidu õigusega, viimane välistaks ka õiguskantsleri õiguse riigikohtusse pöörduda. Ja siis on sisulised lahendused – «jah» või «ei».

Sõltumata sellest lahendist hoian asjal silma peal.

Kas see, et kohtul läheb otsusega nii kaua, näitab, et nad vaidlevad selle üle?

Ei lähe ju kaua, läheb pigem suhteliselt kiiresti. Kokkuvõttes on ju 19 kohtunikku, väga erinevad põhimõtted ja arvamused.

Kas olete tundnud ka surve avaldamist, et mis see õiguskantsler torgib siin?

Ei, absoluutselt mitte. Ses mõttes on Eesti demokraatlik riik.

Peaminister Andrus Ansip on öelnud, et see on kõige-kõige tähtsam otsus, mille riigikohus on eales teinud, ja tema peaministrina peabki kohtule selles osas survet avaldama.

Ma arvan, et ta mõtleb ikkagi legaalset survet läbi menetluse. See on igati normaalne, et demokraatlikus riigis vaieldakse.

Kas olete oma tõlgenduses kindel? Mulle meenub lihtsalt see, et mai alguses briifis valitsus oma vaatenurka ajakirjanikele. Seal kohtumisel osales palju ajakirjanikke ja esinesid kolme ministeeriumi ametnikud. Sealt jäi küll mulje: me küll hindame ja austame õiguskantslerit, aga samas on õiguskantsler kõikidest asjadest täiesti valesti aru saanud.

Noh, aga siis on valesti kirja pandud ka põhiseaduse paragrahv 1, et rahvas otsustab valitud parlamendi kaudu.

Vaidlus Eesti ja Euroopa stabiilsusmehhanismi ümber on keeruline ...

Algpõhimõte väga keeruline ei ole. Nüansid on keerulised.

Tahtsingi siia jõuda. Küsimusest, kas tegu on rahvusvahelise või Euroopa Liidu õigusega ja selle juriidilisest tähendusest lugejad aru ei saa. Aga kui ma proovin selle teema tuuma lihtsamalt kokku võtta: kas mul on õigus, kui ütlen, et vaidlus käib selle üle, kui lai on otsustajate ring? Teie arvates on minimaalne otsustajate ring riigikogu, valitsus tahaks aga, et otsuse tegemise õigus jääks nende kätte?

Põhimõtteliselt on teil õigus. Mina leian, et otsustajaks peaks olema riigikogu. Praegu on aga samm veel edasi tehtud.

Pole enam pelgalt riigisisene küsimus, kus täitevvõim võtab endale riigikogu eest otsustusõiguse, vaid tehtud on ka järgmine aste ja otsustusõigus on antud väljapoole Eesti riiki. Meie inimesel ei ole hädaolukorras, kui asjad lähevad kiireks – tegelikkus näitab, et ikka läheb kiireks –, enam võimalust otsustada.

Oletame, et teie saate kohtus õiguse. Mis saab edasi? Erinevad poliitikud on väga musta stsenaariumi maalinud, et Eestil pole siis enam asja euroliitu ega euroalasse.

Ma kahtlen. Need väited on natuke liiga emotsionaalsed.

Küsin teisel teemal, nimelt erakondade rahastamisest. Pärast Silver Meikari ülesastumist mõni nädal tagasi on see teema jälle kuumaks läinud. Ma tean, et teie arvates võiks ka ettevõtetel olla õigus erakondadele annetada.

Ma olen näinud ka ühiskonda, kus rahale seati absoluutne tõkend. Nõukogude ühiskonnas oli kõik keelatud peale rubla, mis aga päris raha ei olnud.

Sa võid aga teha ükskõik milliseid tõkendeid, kuid raha kui inimestevahelise suhtluse üks väljendeid murrab ikka läbi. Mis mõte on siis tõkendeid sättida?

Näiteks USA ülemkohtu üks otsus, mis käsitles ka parteide rahastamist, tõmbas samuti paralleele väljendusvabaduse ja raha liikumise vahel. Need on tihedalt seotud.

Minu arvates on liiga palju tähelepanu pööratud rahastamise vormile, kui oluline on hoopiski läbipaistvus ja teadmine, kellelt [raha] tuleb. Peaasi et asi oleks nähtav, et suhe on nähtav – seal on probleeme.

Aga eks see on ka ühiskonnas nii levinud soov kõike reglementeerida, panna piire ja keelata. Kuid küsigem: kas seda on vaja? Mina pooldan ühiskonda, kus piiratakse ja keelatakse ainult hädavajaduse korral.

Ja teiseks, kui keelame, kas on võimalik keeldu ka rakendada, kas keeld hakkab töötama? Kõige taga on ikkagi see unelm ühiskonnast, kus kõik on reguleeritud, kus kõik on korras. See on aga kalmistute kodulehe ühiskond, kus kõik on paigas.

Kas siin taga on kartus, et siis rikkad ostavad poliitikat? Ja need erakonnad, näiteks sotsiaaldemokraadid, kes ettevõtjatele nii palju peale ei lähe, kipuvad enam rääkima, et peaks ikka olema mingid piirid ja ülempiirid jne.

Jah, eks see kartus ikka ole. Osas riikides on kampaaniakulu ülempiirid olemas, osas pole. Rikkumisi on mõlemates.

Ükski riik pole korruptsioonist lahti saanud, ükski riik pole erakondade rahastamise probleemidest lahti saanud.

Mulle aga ei meeldi, et kõiki neid asju aetakse kampaanialiku hüsteeriaga, et teema võetakse üles ja ... (Teder teeb kätega Ameerika mägesid – toim.) Kui räägime kontrollist, siis see peab olema reaalne, mitte illusoorne.

Kes oleks see reaalne kontrollija?

Rahastamiskomisjoni volitusi tuleks laiendada. Kunagi pakkusin, et kontrollijaks võiks olla riigikontroll, sest nemad ongi ju audiitorid. Nii et skeem võiks olla: rahastamise kontrolli komisjon pluss riigikontroll.

Üks teine teema, millest samuti viimasel ajal jälle palju juttu, on järelevalve kaitsepolitsei üle, jälitustoimingud. Andrus Ansip isegi väitis hiljuti, et kõiki kuulatakse pealt ...

Selliseid konkreetseid väljaütlemisi ei tahaks kommenteerida.

Aga kas te ise kardate, et teid kuulatakse pealt?

Mina küll ei karda.

Te ei vii telefoni teise tuppa?

Ei, ei. Küsimus on siin selles, et jälitustegevuste kontrolli teema tõstatatakse nii, et vaja on mingit suurt muutust. Ma ei aktsepteeri seda.

Meil käib tihti asi liiga mustvalgelt. Et kui on probleem, siis lajatame kuvaldaga. See võib kaasa tuua selle, et mingi institutsioon, mis minu meelest on hästi töötanud ...

Mõtlete praegu kaitsepolitseid?

… ma mõtlen kaitsepolitseid, samuti prokuratuuri –, need institutsioonid saavad kahjustatud. Alati on võimalus paremini teha, aga ma ei poolda lahmimist. Probleeme tuleb lahendada konkreetsete probleemide pinnalt, aga mitte hakata süsteeme lammutama.

Nii et teie arvates on jälitustegevuse kontrollisüsteem praegu Eestis paigas?

Põhimõtteliselt küll.

Homme (täna – toim) teete riigikogu ees aastaettekande. Räägite ilmselt mitmest asjast, aga mis on teie enda jaoks kõige olulisem?

Esimesest teemast tuli see välja. Ma räägin põhiseaduse paragrahvist 1. See on suur väärtus, et inimesed otsustavad olulisi asju.

Kui näeme, et Euroopas on otsustusõigus parlamentidelt libisenud valitsustele, kas peaksime selle trendiga kaasa minema? Ma arvan, et ei peaks.

Inimesed peavad saama otsustada suuri asju, mitte ainult detailplaneeringutes või muus sellises kaasa rääkida. See on minu jaoks praegu kõige tähtsam. Kuidas iganes riigikohus ei otsusta, otsustusõiguse teemaga ma jätkan.

Milline on teie maailmavaade?

Õiguskantsler ei saa öelda, et tal on konkreetne maailmavaade. Kui aga sellest rollist välja tulen, siis võin öelda, et pooldan vabaduse ühiskonda. Proovime võimalikult palju asju lubada, mitte keelata.

Ühiskonnal on eneseregulatsioon olemas, sekkuma peaks siis, kui on vajalik, mitte reguleerima ja ümber reguleerima kõiki nüansse. Mulle tundub see energia raiskamisena. (Jääb siinkohal korraks mõttesse ja lisab: «Samas on see ülereguleerimine väga euroopalik.»)

Kui kõik Eesti seadused, määrused, otsused – riigi ja kohaliku omavalitsuse omad – kokku panna, siis kui suure paki saaksime?

Kohalikud omavalitsused võtavad aastas vastu umbes 2000 üldakti, mille osas õiguskantsler peaks järelevalvet tegema. See pole võimalik. Riigi taastamise periood on möödas, võiks tuure seadusloomes maha võtta.

Vaata lisaks ka Postimees 16.06.2012, Nädala näod,  "Paragrahv 1 meenutaja"