Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Indrek Teder, ettekanne "Riigi vastutus avatud energiaturu ees" energiakonverentsil

 

Indrek Tederi ettekanne "Riigi vastutus avatud energiaturu ees" konverentsil "Energia 2011, 2013, 2020 - väljakutsed ja võimalused" 23. november 2011

 

Elektri hind ja õiguskantsler

Inimesed pöörduvad õiguskantsleri poole väga erinevate probleemidega, olgu selleks siis ebaväärikas kohtlemine politseiametniku poolt, veniv planeerimismenetlus kohalikus omavalitsuses, diskrimineerimine vanglas, liiga madalad tehnovõrkude ja -rajatiste talumistasud, liiga kõrged ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasud. Inimene pöördub õiguskantsleri poole ikka siis, kui tunneb, et midagi käib üle jõu, miski rikub õigust, kuskil on ebaõiglus.

Olen üsna kindel, et õige pea hakkan inimestelt saama avaldusi seoses elektrienergia hinnaga. Siinjuures pean ma silmas elektri lõpphinda (koguhinda) tarbija jaoks – ehk nii elektrienergia hinda, võrgutasusid, taastuvenergia tasu kui ka muid võimalikke elektri hinna komponente (nt makse). Kodutarbija, kui ta räägib elektri hinnast, ei mõtle eraldi võrgutasudele, elektrienergia tasule, vaid laiemalt sellele, mida ta peab kogumis elektri eest maksma.

Kuid miks ma arvan, et hakkan seoses elektri hinnaga saama palju avaldusi? Seepärast, et me kõik vajame elektrienergiat ning rahaline kulu elektrile on paljude isikute kuueelarves suhteliselt suure osakaaluga ja on kerkimas.

Sellel, et me kõik vajame elektrienergiat igapäevaseks elutegevuseks, ei ole vaja pikalt peatuda: me vajame seda valgustuseks, külmkapi tööshoidmiseks, maasoojuspumba käitamiseks, telefoni laadimiseks. Elektrienergiata ei saa toota enamikke kaupu ega osutada inimestele eluks vajalikke teenuseid. Kui elektrit ei ole, seisab tänapäeva elu.

Ajakirjandusest jookseb aeg-ajalt läbi elektri hinna teema. Enamasti leiab elektri hind käsitlust siis, kui mõni suur ettevõtja (nt Elering, Fortum Elekter) pöördub regulaatori (Konkurentsiameti) poole teenuse hinna kooskõlastamiseks. Näiteks kui Elering kooskõlastas septembri lõpus Konkurentsiametiga võrgutasusid, siis leidis see kajastuse ka ajakirjanduses.

Ajakirjandusest on läbi jooksnud ka numbrid, kui palju tõuseb elektri hind, kui 2013. a elektri koguhinnas sisalduvat elektrienergia hinda ei reguleeri enam Konkurentsiamet, vaid turg. Väidetavalt, ja need väited on tulnud ka Eesti Energia esindajate suust, ootab vabaturu tekkel meid ees 50% elektrienergia hinnatõus. Viimasel ajal on ajakirjandus korrektselt ka välja toonud, et see 50% tõus hõlmab ühte elektriarve komponenti ehk siis elektrienergia hinda. Koguarve suureneb elektrienergia 50% hinnatõusu tõttu ligikaudu 20%.

Kuid kas elektri koguhind tarbija jaoks on siis täna liiga kõrge? Kas aastal 2013 saab elektri hind olema eriti kõrge? Usun, et selle küsimuse vastus sõltub sellest, kes vastab, kas tootja, võrguettevõtja või tarbija. Võrguettevõtja ilmselt leiab, et elektri hind ei ole liiga kõrge: tema vajaks võrkudesse investeerimiseks oluliselt rohkem vahendeid kui täna, mis tähendab, et tema hinnangul võiks elektri hinna võrgutasude komponent olla kõrgem, et investeerimiseks oleks rohkem raha.

Mida ütleb tarbija? Tarbija ütleb, et elektri hind on kõrge! Siinjuures ei pruugi iga tarbija isegi arvata, et elektri hind on liiga kõrge, st et elektriettevõtja kulud pole põhjendatud, kuid enamik arvab, et elekter on kallis. Liiga kallis.

Ja elektri kallidus, elektri hinna võimalik ülejõu-käivus koostoimes pideva vajadusega elektri järele põhjustab tarbijate pöördumise õiguskantsleri poole.

Elektri hind ja inimeste sissetulekud – kas elekter on kallis?

Usun, et siin saalis on palju neid, kes ei nõustu, et elekter on inimestele kallis: ajakirjandusestki on läbi käinud, et Euroopas on elektri kilovatt-tunni hind odavam vaid Bulgaarias. Majandus- ja kommunikatsiooniminister on leidnud, et inimeste kuueelarves on kulud elektrile väikesed ning seetõttu ei ole vaja n-ö kaitsetutele tarbijatele erilist tähelepanu pöörata. Minister toetub oma seisukohtades Statistikaameti andmetele, mille kohaselt keskmise leibkonna kulud elektrile moodustasid 2010. a 3,5% kuus. Sellisele keskmisele näitajale on mugav tugineda ja selle läbi öelda, et elektrihinna teemaga tegelemine on mõttetu asendustegevus.

Tegelikkus on aga teine. Ilmestan veidi.

Eesti keskmine brutopalk Statistikaameti andmetel oli 2010. a 792 eurot ning selle aasta II kvartalis 857 eurot. Rõhutan - brutopalk. Miinimumpalk, mida Eestis saavad paljud (nt poemüüjad), on 2011. a 278.02 eurot. Keskmine vanaduspension Statistikaameti andmetel oli 2010. a 304 eurot kuus. Selle aasta II kvartalis oli keskmise vanaduspensioni suuruseks 305.1 eurot.

Millised on inimeste elektriarved? Uurisin seda enne ettekande kirjutamist veidi. 132 m2 uuselurajoonis asuv maja, kus on keskküte, kuu arve oktoobri eest 34.88 eurot (2 inimest). 50m2 korter 1980ndatel ehitatud majas, keskküte, elektriboiler, muidu tavalised kodumasinad, elektriarve oktoobrikuu eest oli 25 eurot ja 14 senti (1 inimene). Ridaelamuboks, kus köetakse maasoojuspumba abil, elektriarve oktoobrikuus oli 77 eurot 59 senti (2 täiskasvanut ja 2 last).

Kuskil eeltoodud näidetes ei kasutatud eluruumi kütmiseks elektrienergiat, kuid arved olid siiski korralikud. Võtame selle keskmise näite: 50m2 korter 1980ndatel ehitatud majas, keskküte, elektriboiler, muidu tavalised kodumasinad, 1 inimene - elektriarve oktoobrikuu eest 25 eurot ja 14 senti. Sedalaadi eluruumides elavad paljud eesti linnapensionärid. Oletame, et see pensionär saab keskmist vanaduspensioni 305 eurot kuus. Siis kulu elektrile on üle 8% tema kuusissetulekust. Kas saab öelda, et seda on vähe, arvestades, et tegu on vaid ühe n-ö igakuise kommunaalkuluga. Julgen öelda, et sellise vanaduspensionäri jaoks on elekter tõesti kallis. Kui 2013. a toob elektrihinna tõusu 20%, siis on isiku kuu elektrikulu üle 30 euro (ehk 10% pensionäri kuueelarvest). Oleme ju kõik nõus sellega, et vanaduspension ühe aasta ja ühe kuuga 20% kindlasti ei tõuse, vaid on ikka seal 300 euro kandis.

Tahan nende näidetega rõhutada, et kulud elektrile on paljude tarbijate igakuises eelarves märkimisväärsed. Selleks, et kulu oleks tuntav, ei ole vaja üldse elektriga kütta. Kui aga elektriga täiendav kütmine muutub vajalikuks, nt talvel keskküttega soojustamata n-ö hruštšovkas, suurenevad elektriarved veelgi.

Elektri hinna komponendid ja riigi vastutus

 Elektri hinna teemat ei saa pidada marginaalseks. Riigil on vastutus tagada, et tarbijad saaksid mõistliku hinnaga elektrienergiat oma igapäeva elus tarbida.

Seda öeldes ei tauni ma kuidagi tehtud otsust avatud elektrituru kasuks ega ütle, et mõistliku hinna tagab igal juhul vaid hinna reguleerimine. Ma ei arva, et avatud turg on saatanast, kuigi ma tõden, et see ilmselt tõstab inimeste elektriarveid 20%. Tõttöelda, kui reaalne vaba turg elektri tootmise ja müügi osas ühel hetkel tekib, võib see osutuda edukaks, aga varustuskindluse tagamise seisukohalt ka vältimatult vajalikuks. Vaba turu eelduseks on aga piisavate ühenduste ja ülekandevõimsuste olemasolu turuosaliste vahel. Kuid olen aru saanud, et täna ei ole Põhjamaade ja Baltikumi vahel piisavaid ühendusi elektrienergia vabaks liikumiseks ja eks seepärast ei räägitagi vabast turust, vaid avatud turust. Loota jääb, et 2014 valmib täiendav Eesti-Soome merekaabel  (650MW) ja 2016 Leedu-Rootsi ühendus, mis tagavad Baltikumi, sh Eesti parema integreerumise ka Põhjamaade turuga.

Nii ei olegi minu soov kritiseerida avatud elektriturgu, vaid hoopis kutsuda riiki, poliitikuid pöörama suuremat tähelepanu elektri hinda mõjutavatele teistele teguritele. Riigi tegevus ja poliitikute otsused energiapoliitika planeerimisel ning energiaküsimuste reguleerimisel jäävad elektri hinda mõjutama väga suurel määral ka peale 2013. aastat.

Kui vaadata sedasama eespool näiteks toodud 25 euro ja 14 sendist elektriarvet, siis joonistub siit välja, et elektrienergia hind moodustab selles arves 30% (käibemaksu ei ole juurde arvestatud). Muud tasud: võrgutasud, taastuvenergiatasu, maksud – moodustavad pea 70% arve summast. Ja neid teisi tasusid mõjutab riigi tegevus väga palju. Siinjuures ma ei väida, et riigi otsused avatud turu korral ei mõjuta üldse enam elektriarve elektrienergia hinna osa, mõjutavad, kuid vähem.

Elektrienergia hind

Päevatariif 0,0388€/kWh, kogus 113 kWh    4.38 €

Öötariif 0,0225€/kWh, kogus 145 kWh         3.26 €

Summa km-ta                                                7.64 €

Käibemaks 20%                                           1.53 €

Kokku                                                            9.17 €

Võrgutasud

Päevatariif 0,0371€/kWh, kogus 113 kWh                                                    4.19 €

Öötariif 0,0215€/kWh, kogus 145 kWh                                                         3.12 €

Võrguühenduse kasutamise ampritasu 0,36€/A kuus, peakaitse 4,55 A       1.64 €

Võrguühenduse kasutamise mõõtesüsteemi tasu 1,64€ kuus                     1.64 €

Taastuvenergia tasu 0,0061€/kWh, kogus 258 kWh                                    1.57 €

Elektriaktsiis 0,00447€/kWh, kogus 258 kWh                                               1.15 €

Summa km-ta 13.31 €

Käibemaks 20%                                                                                              2.66 €

Kokku                                                                                                              15.97 €

 

Taastuvenergiast, eelkõige tuulest elektrienergia tootmisest

Aga jah, ma soovin öelda, et riigi üldine elektrienergia poliitika mõjutab väga palju seda, millises suuruses kajastuvad tarbija arvel taastuvenergia tasu, võrgutasud, maksud. Kõigel ei jõua peatuda, kuid mu soov on veidi käsitleda taastuvatest allikatest elektrienergia tootmist ning riigi tegevust selles osas.

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivist nr 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta tuleb Eestile kohustus tagada, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia lõpptarbimises oleks aastal 2020 25%. Siinjuures viitan, et kui ma õigesti aru sain, siis Eesti riigisisene eesmärk on saavutada, et taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia moodustaks 4.8% aastaks 2020. Selle viimase numbri võtsin Eesti Taastuvenergia tegevuskavast aastani 2020.

Viidatud Euroopa Liidu nõude ja energiasõltumatuse argumendil hakati mõned aastad tagasi  toetustega (nt elektrituruseaduses sisalduvad n-ö tootmistoetused) meelitama ettevõtjad investeerima tuulest ja muudest taastuvatest allikatest (nt biomassist) energia, sealhulgas elektrienergia tootmisse.  Tänaseks on nende toetuste üle palju kära, sest ka nt Konkurentsiamet on leidnud, et need toetused on liiga helded[1].

Riigipoolsed toetused ja meetmed, eriti kui nad võimaldavad muuta investeeringu väga lühikese ajaga tasuvaks, meelitavad ettevõtjaid vastavasse valdkonda investeerima. Omaette teema on tuuleenergiaga tegelevate ettevõtete meedia- ja lobivõimekus, mis ei ole just tagasihoidlik. Mul on tekkinud arusaam, et päris suur hulk isikuid sondeerib pinda tuuleenergiasse investeerimise vallas. Miks ma nii arvan? Selgitan.

Elering on prognoosinud 2011. aasta elektrienergia tarbimiseks Eestis 8000 GWh ning 2012 aastaks 8275 GWh. Siinjuures oli Eleringi andmetel Eesti elektrisüsteemi tarbimise tipukoormus 2010/2011 talvel 1517 MW[2] (s.o ühel ajahetkel).

Eleringi andmetel oli Eestis taastuvatest allikatest toodetud elektrienergia osakaal 2011. a 8 kuu jooksul 9%, sellest 31% tuli tuuleenergiast ning 66% jäätmetest ja biomassist. Eleringi andmetel on Eestis 2011. a septembri seisuga elektrivõrguga ühendatud 158 MW ulatuses tuulikuid ning Elering prognoosib, et need tuulikud suudavad 2011. aasta jooksul toota 340 449 MWh (340 GWh, 0.34 TWh) elektrienergiat ehk siis ~4.5 % Eesti aastasest elektrienergia tarbimisest. Need numbrid on suhteliselt tagasihoidlikud ja mõistlikud.

 Arusaadavalt ei tähenda see, et need tuulikud töötaksid kogu aeg 3000 MW võimsusel, kuid kui nad võrguga liidetakse, peab võrk olema võimeline vastu võtma 3000 MW. Kui vaadata Eleringi kodulehe andmeid tänaste tuulikute tootmistulemuste kohta, siis võib eeldada, et selle 3000 MW kohta tuleks aasta keskmine tootev võimsus 900 MW (mis on nende täpne võimsus, on prognoosimatu).

Ma saan ka aru, et liitumislepingu sõlmimine ja eriti veel liitumispakkumise tegemine ei tähenda, et kõik need tuulepargid tekivad. Seda näitab ka see, et osad liitumislepingud on sõlmitud juba aastal 2006, kuid tänini ei ole ühtki tuulikut elektrivõrguga ühendanud. Kuid tendents tuuleparkide hüppeliseks kasvuks on siiski olemas, usun et selle vastu ei vaidle keegi. Juba asjaolu, et sõlmitakse liitumisleping või võetakse liitumispakkumine, kuigi enese investeering vastavasse tuuleparki ei ole kindel, näitab, et vähemasti loodetakse mingi hetk võrguga liitumisvõimalus kellelegi edasi müüa.

Kuigi minu ametikohajärgne otsene ülesanne ei ole selliseid avaldusi teha, ma siiski tarbijate elektriarvete nimel palun, et enne kui riik hakkab investoritele andma järgmisi positiivseid signaale erinevate toetusmeetmete või muu abi näol (nt läbirääkimine teiste riikidega, et müüa plaanitavates meretuuleparkides toodetav energia naaberriikidesse), mõtleksid poliitikud, et sellise tegevusega ei meelitataks Eestisse arutult palju tuuleenergia investoreid.

Tuuleenergia on nii kõikuv energialiik, et seda ei arvestata isegi võimaliku reaalse tootmisvõimsusena, see vajab alati balansseerimisvõimsust (kas Eestis endas või teistest riikides). Paljude planeeritavate tuuleparkide, eriti meretuuleparkide asukoht on selline, et nende elektrivõrguga liitmiseks tuleb arendada kümnete, kui mitte sadade kilomeetrite ulatuses ühendusliine. Sellise arenduse maksab lõpuks ikka moel või teisel kinni tarbija, kas läbi taastuvenergia tasu, võrgutasude või täiendavate kulude tavalistesse elektrijaamadesse, mis ei saa töötada täisvõimsusel, kuid millesse tuleb investeerida, sest need peavad olema valmis juhuks kui tuuleenergia toodang ei ole mingil ajaperioodil piisav.

Ma ei ole ainus, kes näeb tonti tuuleenergia plahvatuslikus kasvus. Isegi Elering näeb, tsiteerin: „Tulenevalt kõrgetest elektrisüsteemiga integreerimise kuludest ning subsiidiumitest omab  tuuleelektrijaamade integreerimine süsteemi suurt sotsiaalmajanduslikku mõju. Vaja on tõsiselt analüüsida tuuleelektrijaamade sotsiaalmajanduslikke mõjusid – mõju elektrihinnale ning majanduse konkurentsivõimele. […] tuuleenergeetika laiaulatuslik subsideerimine [võib] viia tulenevalt tuule kui primaarenergiaallika vähesest saadaolevuse kindlusest olukorrani, kus tootmisvõimsuste piisavuseks vajalike elektrijaamade investeeringud turupõhiselt (ilma subsiidiumideta) on välistatud ning see omakorda võib põhjustada tootmisvõimsuste nappust kogu Läänemere regioonis.“[3]

Kaitsetud tarbijad

Siinjuures ei ole ma siiski ei taastuvenergia ega ka tuuleenergia täielik vastaline. Taastuvenergia toetamine võib olla põhjendatud, et tagada pikemas perspektiivis varustuskindlus ja mõistlik hind, kuid toetamine peaks lõppema seal, kus toetused maksvad meie enda tarbijatele nii varustuskindluse kui hinna osas kätte. Loodan, et kui Vabariigi Valitsus hakkab naaberriikidega leppima kokku projektides, kus meil toodetud taastuvenergia müüakse (statistiliselt) teistesse riikidesse, garanteeritakse, et sellise skeemi puhul maksavad teise riigi tarbijad kinni ka täiendavate elektrivõrkude arendamise kulud ning võimalikud kulud n-ö balansseerimisvõimsustesse. Ja et need rajatavad meretuulepargid ei hävita täielikult meie ainulaadset looduskeskkonda.

Seega palun riigil olla ettevaatlik, et ta enese tegevusega ei tõstaks põhjendamatult tarbija elektri hinda. Igal juhul tähendab tuulest elektritootmise läbimõtlematu suurendamine Eesti tarbijale igakuise elektriarve kasvu.

Lõpetuseks märgin, et minister on leidnud, et n-ö kaitsetute tarbijate ehk väiksema sissetulekuga elektritarbijate osas ei ole mõistlik mingeid täiendavaid tarbijakaitsemeetmeid tarvitusele võtta, võrreldes tänase sotsiaalsüsteemiga. Leian, et kui elektriarve moodustab väikse sissetulekuga tarbija kuu eelarves edaspidi märgatava osa (ja 10% seda on), võib olla siiski mõistlik võtta kasutusele täiendavad erimeetmed just selleks puhuks, mitte suunata neid inimesi üldisesse vaesusabisüsteemi abi küsima. Minu hinnangul ei keela Euroopa Liidu õigus kuidagi kaitsetutele tarbijatele täiendava tähelepanu pööramist.

 

 



[1] Konkurentsiamet. Aruanne „Elektri- ja gaasiturust Eestis“. Tallinn 2011, lk 13 jj. Arvutivõrgus. Kättesaadav: http://www.konkurentsiamet.ee/?id=10836

[2] Eleringi andmed võtsin Eleringi septembris 2011 väljastatud aruandest „Eesti elektrisüsteemi tarbimisnõudluse rahuldamiseks vajaliku tootmisvaru hinnang“

[3] Eleringi septembris 2011 väljastatud aruandest „Eesti elektrisüsteemi tarbimisnõudluse rahuldamiseks vajaliku tootmisvaru hinnang“