Indrek Tederi ettekanne Riigikogu täiskogu päevakorrapunktis "Olulise tähtsusega riiklik küsimus: laste õiguste tagamine" 3.06.2010. (Suulise ettekande kirjalik tekst)
Austatud juhataja, austatud Riigikogu
Laste õiguste käsitlemine riiklikult olulise teemana ja seadusandliku kogu poolt on väga õige ja näitab, et Riigikogu ei ole pelgalt poliitiline institutsioon, vaid Seadusandja suure algustähega. Lastega seonduvate küsimustega tegelemine ju otsest poliitilist kapitali ei anna, kuna lapsed ei ole valijad - nende hääli ei ole vaja püüda. Kuid oleks ju väga lühinägelik Eesti omariikluse igikestvuse seisukohalt, kui me käsitleksime asju ainult kitsalt ja ei pööraks põhitähelepanu laste õigustele.
Alati, kui midagi tehakse, peaks määratlema selle tegevuse selge eesmärgi. Seda muidugi juhul, kui me tahame käituda ratsionaalselt ja mõistuspäraselt. Viimast me oma riigis ju tahame, kogedes, et läbi selgete ja mõtestatud otsuste oleme me oma riikluse arengus olnud edukad.
Samas tuleb kurvastusega tõdeda, et käesoleval hetkel puudub Eestis laste õiguste tagamise riiklik strateegia. Strateegiast oleks võimalik selgelt näha, mis on riigi eesmärgid, kui räägitakse laste õigustest. Mida meie ühiskond soovib täna või kümne aasta pärast? Viimane strateegia oli aastateks 2004-2008. Võimalik, et riiklikku strateegiat käsitletakse lihtsalt mingi paberina, aga kas selline suhtumine on õige? Kuna ühiskonna ja meie riigi tegevus peab olema selge ja mõistuspärane, siis on riiklikul strateegial tähendus. Praegu on ettevalmistamisel „Laste ja perede arengukava aastateks 2011-2020“ koostamise ettepanek Vabariigi Valitsusele. Loodan, et asi ei veni ning arengukava koos rakendusplaaniga valmib ja esitatakse Vabariigi Valitsusele aktsepteerimiseks veel sel aastal, nagu plaanitud.
Rõhutan üle, et eelkõige on vaja strateegiat – ühiskonnas laiapinnaliselt kokkulepitud sihti/eesmärki, mis suunas liikuda, enne kui hakata tegema konkreetseid otsustusi ja muutma konkreetseid seadusi. Samas on asjakohane ära mainida, et on ilmne vajadus uue lastekaitse seaduse järele. Kehtiv lastekaitse seadus kuulub ajaliselt samasse vanusegruppi kui meie põhiseadus. Aga see ei ole iseenesest ju probleem. Probleem on lastekaitse seaduse liigne abstraktsus. Abstraktsus on loomulik ja lubatav põhiseadusele, milles on kirjeldatud põhiliselt meie riigi üldprintsiibid. Seadus ei saa olla analoogse abstraktsiooni astmega. Samas on lastekaitse seadus ka lihtsalt iganenud redaktsiooniga. Näiteks lastekaitse seaduse § 23 1 lg 4 sätestab karistuse alaealise liikumispiirangu rikkumise eest. See lastekaitse seaduse säte viitab haldusvastutuse kohaldamisele vastavalt haldusõigusrikkumise seadustiku §-le 142. Haldusõigusrikkumise seadustik on kehtetuks tunnistatud juba alates 01.09.2002. Lastesse puutuv regulatsioon ei peaks ju olema õigusloome korrastamata ja tolmune nurgatagune?
Laste õigustesse puutuv on suures osas nii sotsiaalne kui ka hariduslik teema. Seega põhiliselt kahe ministeeriumi (s.o Sotsiaalministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi) põhitegevusse puutuv (teatud juhtudel, nt kinnipidamisasutustesse puutuvalt lisanduvad veel Justiitsministeerium ja Siseministeerium). Kahjuks pean tõdema, et ikka ja jälle kipuvad laste probleemsed küsimused mitme ministeeriumi pädevuse vahele "kukkuma" ning tagajärjeks on inimlik lootus, et „küll keegi teine teeb". Samas ei tasu meil arvata, et oleme lapse õiguste kui horisontaalselt erinevaid valdkondi läbiva probleemi "avastajad" – kindlasti mitte. Nii on ÜRO Lapseõiguste Komitee juba 2003. a kõnealusele teemale tähelepanu juhtinud ja toonud oma konventsiooni selgitavates kommentaarides ära ka võimalikke lahendusvariante, kuidas saavutada lapse õigustele kui mitmeid valdkondi horisontaalselt läbivale teemale piisavalt koordineeritud tähelepanu.1 Usun, et Eesti ei pea leiutama "jalgratast" – tasub uurida, kuidas teised riigid on siin lahendusi leidnud, et selle pinnalt kujundada n-ö oma mudel. Kuid kutsun siiski üles tõsiselt pädevusvaidluste teemasse suhtuma, leidma praktikas töötavaid konstruktiivseid lahendusi ning püüdma siin juba eos välistada vastutamatusega seotud kitsaskohti.
Austatud seadusandliku kogu liikmed! Tahan osundada paarile konkreetsele teemale.
Eelmisel aastal pöördusin Riigikogu poole ettepanekuga, milles juhtisin tähelepanu asjaolule, et enamikus kohalikes omavalitsustes ei ole sõltuvushäiretega lastele efektiivne rehabilitatsiooniteenus kättesaadav. Neis vähestes omavalitsustes, kus seda teenust osutatakse, tegutsevad rehabilitatsiooniasutused ilma piisava seadusliku aluseta. Seaduse tasemel on reguleerimata, millist abi on rehabilitatsioonile suunatud lapsel õigus saada (tervishoiuteenused, rehabilitatsioon, haridus). Puuduvad kohustuslikud nõuded rehabilitatsiooniteenuse osutaja ruumidele ja personalile. Samuti on reguleerimata, kas ja kuidas on mõjutusvahendi kohaldajatel õigus laste põhiõigusi mõjutusvahendi rakendamisel piirata. Selge ei ole teenuse finantseerimismudel.
Puudutan ka kasvatuse eritingimusi vajavate laste kooli temaatikat. Haridus- ja teadusministri 19.12.2008 käskkirjaga on kinnitatud „Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolide kontseptuaalsed alused“. Kahjuks on see jäänud ainult paberiks, sest kontseptsiooni ellurakendamiseks vajalikke seadusmuudatusi ei ole siiani välja töötatud. Erikoolide tegevust reguleerivad õigusnormid on eri seadustes laiali ja keskenduvad peamiselt laste koolikohustuse täitmise tagamisele ja põhiõiguste piirangutele. Näiteks ei ole täpsustatud, millised on kasvatuse eritingimused ja eriabi, mida erikooli suunatud lapsele pakutakse. Kehtivatest õigusaktidest jääb mulje, et seadusandja tahtel piisab käitumuslike erivajadustega laste mõjutamiseks ja resotsialiseerimiseks laste kinnisesse asutusse paigutamisest ja nende koolipinki sundimisest.
Lugupeetud kuulajad! Usun, et nõustute minuga, et Eesti on piisavalt väike ja eestlasi on piisavalt vähe selleks, et hoida käed rüpes ja loota, et eelnimetatud kaks probleemi lahenevad iseenesest. Olen seisukohal, et peaksime tegema kõik, et "võita tagasi" need lapsed ja noored, kes on kaldunud oma elu algusteel kõrvale. Ja seda kohe nüüd, võimalikult kiiresti! Iga mööduv päev võib tähendada ühiskonnale järjekordset "kaotatud" n-ö täisväärtuslikku liiget.
Pean vajalikuks peatuda laste ombudsmani temaatikal.
Hetkel Eestis lasteombudsmani institutsioon puudub. Lisaks Eestile puudub Euroopa Liidu liikmesriikides laste õiguste järelevalve üksus vaid Tšehhi Vabariigis, Rumeenias ja Saksamaal. Tõepoolest mõnesid lasteombudsmani ülesandeid täidab õiguskantsler, kuna need kattuvad osaliselt (rõhutan – osaliselt) õiguskantslerile seadusega pandud ülesannetega. Õiguskantsler kontrollib laste õigusi puudutavate õigustloovate aktide seadusele ja põhiseadusele vastavust (normikontroll) ja lahendab talle saadetud avaldusi, mis puudutavad laste põhiõigusi ja -vabadusi, samuti korraldab kontrollkäike erinevatesse lasteasutustesse. Väärkohtlemise ennetusasutusena viib õiguskantsler regulaarselt läbi kontrollkäike sellistesse lasteasutustesse, kus laste liikumisvabadus on piiratud (näiteks erikoolid, kinnised lastepsühhiaatriaosakonnad jne). Samas suurt osa lasteombudsmani ülesannetest ei täida Eestis hetkel mitte keegi. Näiteks ei ole õiguskantsler hetkel lapse õiguste konventsiooni tutvustaja Eestis. Oma senise kogemuse põhjal saan väita, et hetkel on Eestis eelkõige puudu nimelt lapse õiguste tutvustajast. Laste õigustest ei ole piisavalt teadlikud ei lapsed, lapsevanemad ega ka õpetajad, kasvatajad. Teadmatusest kerkivad probleemid ja konfliktid. Teadmatust kinnitab ka fakt, et laste õigusi puudutavate avalduste osakaal õiguskantslerile aasta jooksul esitatavate avalduste hulgas on väga väike, samal ajal kui kontrollkäikudel erinevatesse lasteasutustesse on ilmnenud, et lastel on tegelikult sama palju ja vahel ka rohkem probleeme kui täiskasvanutel.
Õiguskantsleri kui põhiseadusliku institutsiooni pädevus on seadusega selgelt piiritletud ja õiguskantsler ei saa oma suvaotsusega oma pädevust laiendada, haarates endale lasteombudsmani pädevuse. Peale selle taandub asi ka vastava ressursi puudumisele. Põhimõtteliselt ma toetan laste ombudsmani institutsiooni loomist õiguskantsleri juures. Seda aga ainult tingimusel, kui selles osas suureneb õiguskantsleri eelarve. Ääremärkusena osundaksin, et teoreetiliselt on võimalik lasteombudsmani loomine iseseisva institutsioonina, kuid see nõuab kindlasti rohkem ressurssi ning tulevikus ei ole välistatud pädevuste kattumine ning ka muud probleemid ja vaieldavused. Aga loomulikult on lasteombudsmani osas otsustusõigus parlamendil.
Lõpetuseks peatun hariduse temaatikal. Olen veendunud, et Eesti omariikluse jätkusuutlikkus põhineb haridusel ja täpsemalt tasuta haridusel. Kuid kuidas me sisustame põhiseaduse § 37 sisalduvat: „Igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta. Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi“?
Siin kerkib rida küsimusi, mis vajavad seadusandja selget seisukohta. Mis kuulub tasuta hariduse koosseisu? Kas kõik, mis toimub koolis või ainult osa sellest? Juhul kui tehakse mingi valik, kas siis vähekindlustatud lapsed jäävad haridusest eemale? Mida tähendab õppemaksuta? Kas lapsevanemalt saab n-ö kooli toetava sihtasutuse kaudu korjata toetusraha erinevateks kooliüritusteks? Kas see on varjatud õppemaks ja varjatud tasuline haridus? Kuidas soovib seadusandja sisustada mõistet „peavad ülal“? Kas see tähendab pelgalt finantseerimist või vastava riikliku või kohaliku omavalitsuse kooli omamist? Oma seisukoha olen ma korduvalt välja öelnud. Juhul kui auline seadusandlik kogu tahab tõsiselt arutada, ja mitte ainult arutada, vaid langetada ka otsuseid riiklikult olulises küsimuses - lapse õigused, peaks otsustama ka tasuta hariduse jätkumise Eesti omariikluse säilimise ühe alusena.
Laste õiguste temaatikat arutades ei piisa sõnadest ja järjekordsetest deklaratsioonidest ega pikasõnalistest kontseptsioonidest, mis kipuvad olema tolmukogujad. Järjekordne asendustegevus võib paista atraktiivne, kuid laste õiguste kaitsmisel ei tohi olla asendustegevust.
Alustama peab lähtepunktist - tõdema, et laps ei ole asi, laps ei ole omand.
Meie hulgast lahkunud suur Ameerika kirjanik Jerome David Salinger on oma tegelase Seymori päeviku kaudu öelnud (vt.Salinger J.D. Tallinn 1973 lk.371 „Puusepad, tõstke kõrgele sarikad“)
„Laps on külaline majas, keda peab armastama ja austama – kuid mitteealeski kohtlema kui omandit.“
Tänan tähelepanu eest!