Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Indrek Teder, ettekanne haridusjuhtide aastakonverentsil


Indrek Tederi ettekanne haridusjuhtide aastakonverentsil 9.02.2012 Pärnus
 
 
Austatud kohalolijad!

Objektiivsetest ajaraamidest tingituna ei saa ma käsitleda kõiki väljapakutud teemasid. Otsustasin keskenduda  vaid ühele teemale. Liiatigi tundub see teema minu jaoks põhjapanev. Viide asja fundamentaalsusele sisaldub juba mõisteski – kavatsen nimelt rääkida põhiharidusest ja selle kvaliteedist.

Võib ütelda, et maailma mastaabis ei kuulu Eesti põhiharidussüsteem praegugi sugugi kehvikute hulka. On ju rahvusvaheliseltki märgatud, et meie lapsed on targad ja tublid, saavutavad häid tulemusi testides, olümpiaadidel. Üks kahest valdkonnast, milles Eesti OECD koostatud 34 arenenud riigi võrdluses on konkurentsivõimeline, ongi hea haridus.[1] Tunnen selle üle siirast heameelt ja tänan Teid selle saavutamisele kaasaaitamise eest.

Vist põhjus rahuloluks? Aga konstruktiivne rahulolematus, kriitika  pidavat elu edasi viima?

Tuleb tunnistada, et kuigi nii mõnigi seadusepügal või selle eiramine on viimastel aastatel palju furoori tekitanud, olgu siin kohe otse ja avalikult nimetatud Tallinna kooli määramise kord, siis laiemalt vaadates on Eesti oma arengus jõudnud sinnamaale, et harva on osundada mõnele haridusvaldkonna seadusele, mis on otseselt põhiseadusega vastuolus. Peamised kitsaskohad, mis minu vaatevälja jäänud on, seonduvad õiguse rakendamisega, sh selle eesmärgipärase rakendamisega.  

Võttes arvesse Eesti haridusvaldkonna seadusi, koostatud strateegiaid, arengukavu, tegevusplaane ja teostatud uuringuid, julgen väita, et põhihariduse eesmärk ja saavutamist vajavad tulemused on tõenäoliselt selged. Mulle tundub, et piisavalt palju on uuritud ja räägitud ka sellest, et mis on need kitsaskohad või puudused, mis takistavad eesmärgile jõuda ning mida tuleks põhimõtteliselt ette võtta. Oleme Eestis põhiharidust puudutava haridustemaatikaga jõudnud punkti, kus jutt peab minema üle tegudeks. Võtmesõnaks peab kujunema „rakendamine“ ning rakendamine peab olema järjepidev ja tõhus. Sealjuures peavad tegusid tegema mitte ainult haridusametnikud, kes koostavad strateegia elluviimise kavasid, vaid iga õpetaja ja koolijuht.    

Alustuseks tuleks senisest tõsisemalt ja pragmaatilisemalt suhtuda koolivõrgu korrastamisesse. Laste arvu vähenemise tõttu seisab Eesti juba pea sama kaua, kui on räägitud haldusreformi vajadusest, silmitsi vajadusega korrastada koolivõrku. See, et koolivõrgu reformist ja haldusreformist on pea sama kaua räägitud, pole sugugi juhuslik. On mõistetav, et nii vallamaja kui ka kooli kadumine, eriti kui tegu on vähemasustatud piirkonnaga, on asjaosalistele ebameeldiv ning reeglina sõditakse selle vastu. Puhtemotsionaalsete põhjuste kõrval esineb sedagi, et omavalitsused kasutavad kohalikku kooli kui „rahapumpa”. Eks koolimaja olemasolu mõjutagi seda, kas vallarahvas jääb püsima või aastakümnete pärast annavad kunagisest hiilgusest ehk asustusest märku tühjad ja lagunevad elumajad, mille eeskodades kolistab vaid tuul. Koolimaja olemasolu ei saa aga vaadata lahus teistest avalikest ja erateenustest ning nende kvaliteedist. Just antava hariduse kvaliteet on paljuski see, mis koolivõrku korrastama sunnib.

Leian, et tugevate põhikoolide süsteem on maapiirkondade laste hariduse ja tuleviku jaoks võtmetähendusega. Minu hinnangul on lubamatu seada koolide saatuse üle otsustamisel ükskõik milliseid muid huve ettepoole laste huvist saada konkurentsivõimelist haridust. Haridust, mis arendab last, kasvatab ta vastutusvõimeliseks ja annab talle ühiskonnas hakkamasaamise võime. Mõtlemisainet pakuvad 2011. a Tartu Ülikooli ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koostöös valminud uuring „Üldharidus- ja kutsekoolide tulemuslikkus ja seda mõjutavad tegurid“[2], kus muu hulgas tõdetakse, et õpilaste tulemuslikkus on sõltuv kooli suurusest:  suuremate koolide õpilaste õpitulemused on paremad ning nende edasine haridustee on kindlam ja edukam. Samuti on suuremates koolides hariduse omandamine vähem kulukas. Kindlasti ei taha ma ütelda, et väikeseid maakoole pole vaja ja kõik lapsed peavad õppima suurtes koolides. Ka väikestel maakoolidel on miinuste kõrval oma plussid nagu pea kõigel. Siiski leian, et koolivõrgu kujundamisel tuleb kõrvale jätta liigsed emotsioonid ja keskenduda olulisele, milleks pean põhihariduse kvaliteeti.

Riigil on nimelt kohustus tagada, et hariduse omandamisest on inimesele kasu, st omandatav haridus peab olema kvaliteetne. Seejuures pean silmas, et hea haridus oleks kättesaadav igaühele. Praeguseks seda Eestis saavutatud ei ole.

Selle põhiseadusest tuleneva eesmärgi saavutamisele aitab kaasa see, et põhikool on Eestis ühtluskool. Pedagoog ja kooliuuendusliikumise juht Johannes Käis on ühtluskoolina kirjeldanud kooli, kus „ … igal riigikodanikul on õigus haridusevalguse osaliseks saada niisugusel määral, kui seda võimaldavad temale ta omad võimed ja vaimuanded.” Ühtluskooli ülesandeks on igaühele võimetekohaste õpivõimaluste kindlustamine. Ühtluskooli kontseptsioon tähendab, et pole vaja mitte erinevale võimekusele orienteeritud põhikoole, vaid igas koolis oleks vaja võimalusi erinevale võimekusele. Kõik lapsed saavad just sellist õpetust, mis arvestab nende individuaalsete eripärade ja võimetega. Kõlab hästi. Kahjuks on nende kõlavate sõnade tagant puudu teod.

Mis siis ikkagi takistab Eestil saavutamast kvaliteetset põhiharidust igale lapsele? Ütlen kohe, et eelduseks pole suur raha, kuigi on selge, et päris ilma ei saa.

OECD on uurinud, kuidas maailma tulemuslikumad haridussüsteemid on tippu jõudnud.[3] Uuriti 25 erinevat haridussüsteemi, sealhulgas 10 maailma paremikku kuuluvat süsteemi.

Uuring toob välja järgnevad põhilised aspektid, mis on koolide tulemuslikkuse tõstmise kõige olulisemad eeldused:

1) õigete inimeste leidmine õpetajaametisse ja tingimuste loomine nende kujunemiseks headeks õpetajateks-juhendajateks,

2) suutlikkus tagada iga õpilase õpetamine parimal võimalikul viisil.

Esmalt räägin õpetajatest ja nende leidmisest ning seejärel õpetamisest.

Viidatud OECD uuringus tõdetakse, et haridussüsteemi kvaliteet ei saa olla kõrgem kui õpetajate õpetamiskvaliteet. Sealjuures mängib suurt rolli õpetaja maine. Õpetaja kõrget mainet peetakse muide ka Aasia, näiteks Singapuri, Lõuna-Korea ja Jaapani, haridussüsteemide edu tagatiseks. Tuleneb see ühelt poolt hariduse harjumuspärasest väärtustamisest ja teiseks, traditsioonilisest (konfutsiaanlik) lugupidamisest õpetajaameti vastu. Meie ühiskonnas tuleb õpetajaameti mainet ilmselgelt tõsta. Seejuures näitavad teiste riikide kogemused, et erinevate poliitiliste otsuste abil on maine tõstmine võimalik suhteliselt lühikese aja jooksul. Õpetaja positsiooni ja maine tõus on välja toodud ühe väljakutsena ka Eesti Haridusstrateegias aastateks 2012-2020 „Eesti hariduse viis väljakutset“[4]. Leian, et õpetajate ja õpetajaameti maine tõusu ei peaks jääma ootama lootuses, et ehk lõpuks saadakse aru, et tegelikult on õpetaja õpilase sõber ja tore inimene. Maine kujundamisega tuleb teadlikult tegeleda.    

Teiselt poolt läheb maine paremaks, kui õpetajateks saavad ja jäävad vaid need, kes sellesse ametisse sobivad nii oma erialateadmistelt kui ka isikuomadustelt. Õigete inimeste leidmisel ja õpetamiskvaliteedi tõstmisel järgivad pea kõik tippsüsteemid kaht põhimõtet. Esiteks on nad välja arendanud tõhusad mehhanismid õpetajakandidaatide väljavalimiseks ning maksavad algajatele õpetajatele korralikku stardiraha. Teiseks on tagataud õpetajate pidev toetamine, nõustamine, et õpetaja poleks oma probleemidega üksi. Nende sammude vajalikkust rõhutatavad ka Eesti Haridusstrateegia 2012-2020 „Eesti hariduse viis väljakutset“ koostajad.

Õpetamiskvaliteedi otsustavat tähendust võib illustreerida järgneva OECD uuringus toodud näitega: kui kaks keskmise õppeedukusega 8-aastast asuvad õppima erinevate õpetajate käe all, kusjuures üks neist on kõrge, teine aga madala tulemuslikkusega pedagoog, siis ulatub õpilaste õpitulemuste erinevus kolme aasta pärast üle 50 protsendipunkti. Veelgi enam, uurimuses nenditakse, et madala tulemuslikkusega õpetajate negatiivne mõju on väga suur, eriti esimeste kooliaastate jooksul. Mitu aastat järjest madala õpetamiskvaliteediga pedagoogi käe all õppinud algklasside õpilasi ähvardab teistest mahajäämise oht ning see protsess on suures osas pöördumatu.

Juba mitmel korral nimetatud Eesti haridusstrateegias leitakse, et õpetamiskvaliteedi tõstmise nimel tuleb tagada, et õpetajate palgaskeem oleks professionaalset arengut rohkem motiveeriv ja õpetajate roll mitmekesisem. Üldhariduskoolide tulemuslikkuse uuringu tulemuste järgi on üheks vahendiks õpetamiskvaliteedi tõstmisel ja õpetajate motiveerituse parandamisel õpetajate tulemustasustamise süsteem. Seni rakendatakse seda vaid igas kolmandas üldhariduskoolis.

On selge, et kõigi põhikooli ette seatud eesmärkide saavutamisel on põhiroll kooli juhtkonnal, kes on otseselt vastutav kooli sisekliima loomise, eesmärkide seadmise ja nende eesmärkide täitmise eest. Samas tundub mulle, et senisest rohkem võiks kool kaasata koolielu puudutavate otsuste tegemisele kooli hoolekogu. Hoolekogu rolliks on seadusest tulenevalt ühistegevus õppe ja kasvatuse suunamisel, planeerimisel ja jälgimisel ning õppeks ja kasvatuseks paremate tingimuste loomine. Vaadates, kes kõik hoolekogusse kuuluvad, peaks tegu olema nõukojaga, kes otseselt on huvitatud kooli hea käekäigu eest ja antava hariduse heast kvaliteedist.

Niisiis ei saa haridussüsteemi kvaliteet olla kõrgem õpetajate kvaliteedist ning ainus võimalus tulemuste parandamiseks on tõsta õpetamise kvaliteeti.

Järgmisena tuleb eduka ja kõrgel tasemel  haridussüsteemi saavutamiseks kindlustada eeskujulike õpetamismeetodite jõudmine iga õpilaseni. Arusaadavalt saab seda saavutada vaid kõrge õpetamiskvaliteediga, erinevaid metoodikaid valdava ja motiveeritud õpetaja olemasolul.

Tulemuslikele haridussüsteemidele on omane, et sõelutakse välja nõuetele mittevastavad koolid ning võetakse kasutusele tulemuslikkuse parandamiseks vajalikud meetmed. Maailma parimad haridussüsteemid tagavad selle, et professionaalsed õpetajad  ja rahastamine jõuaksid koolide ja õpilasteni, kes seda kõige rohkem vajavad.

Edukates süsteemides töötatakse kooli tasandil välja efektiivsed sekkumismeetodid õpiprobleemide ilmnemisel, koolides jälgitakse pidevalt õpilaste edasijõudmist ning töötatakse välja erinevaid sekkumisviise mahajäämuse vältimiseks ja mahajääja edasiaitamiseks. Siin tuleb mul kahjuks tõdeda, et teooria ja seaduste tasandil on ka Eesti koolides selline lähenemine kasutuses, kuid lõpuni süsteem ei toimi.

Mitte vähemtähtis õpetajate motiveerituse kõrval on õpilaste motiveeritus, tahe õppida ja koolis käia. Kool peab olema meeldiv koht, arvestama lapse isiksusega, märkama last. Meeldiva atmosfääri ja keskkonna, kuhu õpilane tahab tulla, kus ta tunneb ennast turvaliselt ja tunnetab, et teda ei kohelda kui suure massi väikest osa, loovad koolis töötavad täiskasvanud. Vaieldamatult nõuab individuaalne lähenemine ja iga lapse märkamine rohkemat, kui vaid õppekava kohaste teadmiste edasiandmist. Nõustun nendega, kelle arvates hariduse andmine pole vaid teadmiste edasiandmine, õpetamine sõna otseses tähenduses. Hariduse andmine tähendab ka inimese kasvatamist, kujundamist (saksa k. Bildung). Kool peab suutma lapsele pakkuda mõlemat. Liiga sageli on kuulda ütlemist, et „õpetajal pole mingeid õigusi” tulemaks toime konfliktsete olukordadega või et „kasvatab ikka kodu, kool on õppimiseks”. Soovimata vähendada kodu ja kogu ühiskonna mõju lapsele, pooldan seisukohta, et kool peab olema või vähemalt püüdma olla parem kui ühiskond, sest ta kujundab homset ühiskonda. Niisiis tuleb koolil minu hinnangul seda kasvataja ja kujundaja rolli senisest tõsisemalt võtta. Ma ei näe, et seda saaks kuidagi seadustega veel reguleerida või et seda vajagi oleks. Jällegi jõuan tagasi eespool öeldu juurde, et olulised on nii õpetaja erialateadmised kui ka isikuomadused, see tähendab oskus lapsele tarkust anda ja oskus lapsele läheneda. Olen veendunud, et kui õpetaja on õige inimene omal kohal, siis on õpetamise ja kasvatamise rollid probleemideta ühildatavad. Nagu ütles väga tabavalt üks pedagoog, peab õpetaja algklassides olema kui ema, põhikooli teismelistega käituma kui lõvi ja gümnaasiumis olema guru. 

Lõpetuseks soovin kõigile, et igapäevaste eluliste probleemidega maadeldes ei kaoks silmist eesmärk, milleks need lapsed koolis käivad ning mis roll on koolil ja õpetajal.   


 

 


[1] Vt OECD Better Life Initiative, vaadeldav veebis aadressil: http://oecdbetterlifeindex.org/countries/estonia/

[2] Kulno Türk jt.Üldharidus- ja kutsekoolide tulemuslikkus ja seda mõjutavad tegurid. Tartu Ülikool ning Haridus- ja teadusministeerium, 2011. Kättesaadav veebis aadressil: www.hm.ee/index.php?popup=download&id=11339

[3] Michael Barber, Mona Mourshed, McKinsey&Kompanii. Kuidas maailma tulemuslikumad haridussüsteemid on jõudnud tippu. OECD 2007. Kättesaadav veebis aadressil:http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=7878

[4] Eesti hariduse viis väljakutset. Eesti haridusstrateegia 2012-2020.Projekt kättesaadav veebis aadressil:  http://www.elu5x.ee/public/documents/materjalid/Haridusstrateegia_PROJEKT_8_lk.pdf