Indrek Teder, ettekanne demokraatiapäeva raames Viimsi koolis

Indrek Tederi ettekanne rahvusvahelise demokraatiapäeva tähistamise raames 14.09.2012 Viimsi kooli õpilastele

 

Demokraatia – pööbli võim?

Demokraatia tähendab rahva võimu. Ajalooliselt on olnud väga erinevaid valitsemisvorme, absoluutsest monarhiast gerontokraatiani, kuid tänaseks on vähemalt meie kultuuriruumis levinuim demokraatia. Ka meie põhiseaduse § 1 tunnustab demokraatiat Eestis kehtiva valitsemisvormina, öeldes, et „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas“.

Viimasel ajal on minusse pugenud kahtluseuss, et demokraatiat vähemasti võimulolijate tasemel nii Eestis kui Euroopas enam nii ei väärtustata - leitakse, et rahva võim on ohtlik, kuna rahvas on rumal, teeb lolle otsuseid, käitub n-ö pööblina.

Mina olen seisukohal, et rahvas ei ole loll ega tee reeglina rumalaid otsuseid. Siinjuures ei ole ma otsedemokraatia pooldaja, kuid leian, et esindusdemokraatia on ainuke mõeldav valitsemisviis meie kultuuriruumis. Ühtlasi näen suurt ohtu selles, kui demokraatiat ja rahvast alavääristatakse ning rahvast juhtimisprotsessidest ja olulistest otsustest kõrvale tõrjutakse. Tunnustatud filosoof Jürgen Habermas[1] on defineerinud praegust Euroopa demokraatiat suisa postdemokraatlikuna, kuna parlamentidelt, st rahva esindajatelt on otsustusõigus väga paljudes asjades libisenud täitevvõimule.  Ma ei nõustu sellise mõttemänguga. Demokraatia olemus ja piirid on ajas muutuvad, oluline on aga rahvas – valija peab saama parlamendi kaudu otsustada asju, mis loetakse olulised olema.

Aga selgitan veidi pikemalt. Esmalt sellest, miks ma leian, et nii mõnedki juhtivad poliitikud Eestis ja Euroopas käsitavad sagedasti rahvast pööblina.

 

Valimistel rahva pööblina käsitamine

Esindusdemokraatias vajab parlamenti või kohalikku volikokku kandideeriv inimene selleks, et võimule saada, rahva toetust, vaja on hääled kokku saada. Võim moodustub läbi valimiste ja igal valimisõiguslikul kodanikul on üks hääl. Meie parlamendivalimised, nagu ka paljudes teistes demokraatiates, on üldised, ühetaolised ja otsesed. Ma ei hakka peatuma sellel, et selline valimiskorraldus, kus praktiliselt täisealistele valijatele puuduvad tsensused, on viimase paarisaja aasta arengu tulemus.

Selleks, et valituks saada, on tarvis valijale ehk rahvale näidata, mida tulevane saadik tegema hakkab, mida rahva heaks korda saadab. Vaja on rahvast veenda enda poolt hääletama.

USA praegustel presidendivalimistel heitlevad demokraat Barack Obama ning vabariiklane Mitt Romney. Mitt Romney üks olulisi seisukohti on see, et föderaalvalitsuse kulusid tuleks kokku hoida, et oleks võimalik vähendada riigivõlga. Romneyl on ka küllalt maiseid lubadusi: nt on Romney seisukohal, et abordid ja  gay-abielud tuleks üldjuhul keelustada ning makse peaks alandama. St Romney veenab enda poolt hääletama neid USA kodanikke, kelle jaoks on oluline konservatiivne majanduspoliitika, kes elavad põhimõttel, et ei ole hea kulutada raha, mida ei ole (ehk elada laenurahal) ja kellele usulistel või muudel põhjustel on abordid ja gay-abielud vastuvõetamatud. Obama üks olulisemaid lubadusi on jätkata 2009 alustatud tervisereformiga ja liikuda lõplikult sinna, et igal ühendriiklasel, ka vaesel, oleks võimalus saada tervisekindlustus; samuti on Obama lubanud suurendada naiste õigusi, sh seoses abortidega ja ta on olnud ka gay-õiguste laiendamise pooldaja.

Minu hinnangul näitab see, millele valimiskampaania keskendub ja kui sügavaid teemasid kampaania käsitleb, seda, kuidas tulevased võimulolijad rahvast näevad: kas oluliste küsimuste üle otsustajana, kaasarääkijana või vaid massina, kes tagab kandideerijale koha võimul. Põhimõttelised vaidlused ja lubadused maksu- ja välispoliitika osas kindlasti näitavad minu hinnangul seda, et parteid võtavad rahvast tõsiselt.

Kui aga valijat üritatakse veenda populistlikele loosungitega „JOKK lõpetada“, „Eesti viie rikkama riigi hulka“, „Reede maksuvabaks“, „Viie aastaga ametnike palk 25 000 kroonini“, siis näitab see seda, et kandideerijad üritavad rahvast suhteliselt lihtsalt ära osta. Sellised loosungid tekitavad minus tunde, et rahvast käsitatakse harimatu massina, kelle meelitamiseks tuleb kasutada populistlikke loosungeid, skeeme, müügiplaane. See on analoogne sellega, mida tegi üks pank aastaid tagasi. Nimelt pank meelitas inimesi pensionifondiga liituma meepurgi abil: otsustada meie fondi kasuks, saad purgi mett pealekauba! Kas inimese vanaduspõlve saab tõesti meepurk otsustada? Samamoodi, kas inimene peaks valima poliitiku, kes lubab midagi nii absurdset, kui palgatõusu majanduskriisi ajal.

Euroopas on tavapärane, et valijatele, ühiskonnale  lubatakse rohkem, kui ühiskond on pikas perspektiivis võimeline rahaliselt kandma. Seega pakutakse  ühiskonnale rahalise katteta utoopiaid, eirates ülilihtsaid  põhimõtteid tulude ja kulude mõistlikust vahekorrast. Sellised lubadused lähevad kaubaks juhul, kui valijaskond ei saa üldiselt aru ühiskonna toimimisest. Tagajärjeks võib olla just valijaskonnale negatiivne keskkond (ühiskond harjub näiteks ülejõu elama ning nii valijatel kui ka valitutel puudub otsustusjulgus ja jõud pakkuda realistlikke lahendusi, jõulisi otsustusi).

Tavapäraselt kiputakse selliste negatiivsete järelmite saabumisel süüdistama ka süsteemi  paljude muude süüdistuste kõrval (tavaliselt süüdistatakse ikka võimulolijaid)  – demokraatiat, öeldes: ah mis demokraatiast ikka oodata, see on ju pööbli võim. Lausend omab ju tugevat halvustavat konteksti. Sisuliselt  ju selles kontekstis väidetakse, et demokraatia on kas lollide või vastutustundetute isikute võim.

Ja kas ei võikski küsida, et kui rahvas allub populistlikele loosungitele ning valib võimule kõige utopistlikemaid asju lubanud poliitikud, kas siis rahvas ongi käitunud pööblina? Samas võib ka küsida, kas on valida mõnd parteid, kes ei kasuta vähemasti peamiselt populistlikke võtteid või peamegi valima parima halvimatest?

Ma leian, et Eesti rahvas väärib enamat kui populistlikud loosungid ja on valmis Eesti elu üle kaasa rääkima. Kui rahvast alavääristada nende loosungitega ja muuta valimised selliseks, et tuleb valida halvimatest parim, siis võibki juhtuda see, et inimesed võõranduvad võimust, neid ei huvita enam üldse poliitika ja otsustamine. Sisuliselt liigume me siis ära demokraatiast ning see kindlasti ei too rahu ja heaolu.

 

Pööbel ei saa aru finantsküsimustest ning see on „ekspertide“ pärusmaa

Rahvast ei käsitata pööblina vaid valimisperioodil.

Praegu on Euroopas keeruline aeg: osad riigid on elanud tugevalt üle oma võimete ning on nüüd sügavas kriisis. Hispaanlased peavad leppima, et ei saa töökaotuse korral enam 2 aastat 75% oma eelmisest palgast ning kreeklased võivad unistada pensioneerumisest 55-aastaselt. Lõuna-Euroopa riikide kriis mõjutab ka põhjapoolsemaid riike, kaasa arvatud Eestit. Vaja on otsustada, kuidas kriisile reageerida, milliseid meetmeid kasutusele võtta.

Ja siin tõusetubki küsimus, kes peaks otsustama, kas ja kuidas reageerida majanduskriisile? Kas selle peaks tegema väike hulk poliitikuid, rahvaesindajad parlamendis, keskpankurid või hoopis keegi kolmas.

Viimasel ajal oleme Eestis väga palju kuulnud seda, et rahvas oma esindusorgani – Riigikogu kaudu ei ole pädev langetama keerulisi poliitilisi otsustusi, eriti finantspoliitilisi. Finantspoliitika pidavat olema selline keeruline n-ö raketiteadus, mis lihtinimesel ja ka nende esindajatel parlamendisaadikutel üle mõistuse käivat. Finantspoliitikat võivat teha ainult väljavalitud, olgu nad siis ametnikud või teised  nö. spetsialistid - elitaarsed tegelased.

Aga kas mõeldakse ka sellele, mis siis saab kui rahvas on otsustamisest taandatud, ei tunne mingit vastutust otsuste eest ja siis need otsused välja ei vea? Kas siis ei teki viha võimulolijate vastu, turbulents ühiskonnas?

Tendents, et rahvas lükatakse otsustusprotsessidest kaugemale, kuna on väidetavalt rumal ja ei oska, ei ole vaid Eesti küsimus. Vaadates üle-euroopalisi arenguid, võib öelda, et võrreldes 10-20 aasta taguse ajaga on rahvusparlamentide roll mõneti vähenenud ning rohkem otsuseid võetakse vastu täitevvõimu või hoopis kellegi kolmanda, nt Euroopa Komisjoni tasemel. Kui palju üldse on kaasajal demokraatlikku otsustamis- ja kaasarääkimisõigust  eurooplasel -rahval  Euroopas asjades, mis puudutab Euroopa Liidu asju? Kas äkki Euroopa rahvaid käsitletakse asjatundmatu pööblina, keda ei või otsustamise juurde lasta, kuna ainult targad Brüsselis  ja liikmesriikide valitsustes teavad, mis on meile hea?

Nagu olen korduvalt juba öelnud, olen ma seisukohal, et rahvas peab saama otsustada ja rahvas peab vastutama ise tehtud valikute eest.

Sellel aastal oli Eestis vaja otsustada, kas me liitume Euroopa Stabiilsusmehhanismiga ehk moodustisega, mis on loodud selleks, et anda laenu ja muud finantsabi hättasattunud euro-ala riikidele. Ka siin tõusetusid teravalt küsimused, kui palju saab rahvas oma esindajate kaudu kaasa rääkida ESMist abi andmisel.

Rahvahääletusel vastuvõetud  põhiseaduse täiendamisega otsustasime me kuuluda Euroopa Liitu. Olen jätkuvalt seda meelt, et see üks õige otsus oli ja on ka praeguses kriisis. Euroopa ühtseks saamine on vajalik, aga see ei tohiks  tõenäoliselt tähendada, et rahvas tõrjutakse otsustamiselt kõrvale.

 

Järeldused ja mõtted edasiseks

Ma usun Jeffersoni  ütlust, et rahvas on targem kui üksikindiviid ning Lincolni väidet, et võimatu on „lollitada kogu aeg kõiki inimesi“[2]. Teisisõnu ma usun demokraatiasse ja sellesse, et võimu on kõige mõistlikum legitimeerida läbi demokraatliku protsessi.

Muidugi on võimalik võimu, nagu kevadel ühel õiguskongressil kõnelenud Joseph Weiler rääkis, legitimeerida ka läbi tulemi või idee unistuse. Elik et rahvas ei otsusta, otsustab väike kildkond poliitikuid ja ametnikke, kuid rahvas aktsepteerib seda, sest a) selline võim toob rahvale tulemi – majandusliku jõukuse või b) tolereeritakse seda, sest see seltskond lubab rahvale tulevikuks midagi head ja suurt, nt ühtne suur ja sotsiaalne Euroopa. Praeguseks on tulemi osas (mõtlen tulemina ka majanduslikku jõukust) tugevad kõhklused ja kahtlused. Ilmselge on, et sellise ülisuure kulutuste poolega kerkib põhistatud küsimus Euroopa jätkusuutlikkuses  selles stiilis jätkates. Lihtsalt raha on otsas ning seda ei saa enam võlakardinaga varjata. Lihtsad  ja karmid tõdemused, mis nõuaksid oma olemuselt Euroopa inimeste, rahva otsustust. Ning ma olen veendunud, et inimestele ei pea maalima ainult utopistlikke õhulosse ning lubama pehmet ühiskonda.

Nii jääbki minu arust ainukeseks võimaluseks legitimeerida võimu läbi demokraatia. Lasta rahval otsustada ja vastutada.

Tahan rõhutada, et Eestis ei ole demokraatia olnud ega ole käsitletav pööbli võimuna. Väikerahvana me lihtsalt ei ole olnud ega saa olla inimkogum, kes teeb rumalaid otsuseid – pööbli otsuseid. Sellisel juhul meid ei oleks ajalooareenil. Meie aga objektiivse reaalsuse kiuste suutsime taastada iseseisvuse – demokraatliku omariikluse. Kas seda suudaks pööbel? Kindlasti mitte.  Kõik see minu positiivne ja optimistlik suhtumine ei tähenda, et peaks  n-ö roosas ja pehmes rahulolus harrastama mittemidagitegemist või olemasoleva olukorra tingimusteta ülistamist. Seda loomulikult mitte.

Meie hulgast lahkunud Enn Soosaar on oma viimases intervjuus rõhutanud asju, mis kehtivad nii omariikluse kui ka demokraatia kohta: “Väikerahvas, kes on otsustanud omariikluse kasuks, on raske koorma endale selga võtnud. Kellelgi meist ei paista iseolemise vastu midagi olevat. Küll aga jääb nii mõnigi kord mulje, et paljud soovivad oma riiki mingisuguses pehmes variandis, kus peetakse endastmõistetavaks, et teised turvaku meid, muretsegu meie pärast, hoidku ära, et me lollusi ei teeks. Eestkostealuse mentaliteedist on pagana raske olnud lahti saada. Suure osa eestlaste hulgas levinud arusaam, et kui kord oleme ennast iseseisvaks ja sõltumatuks kuulutanud, siis see iseseisvus ja sõltumatus on a priori aegumatu ning võõrandamatu, on riigi kestmise seisukohalt väga ohtlik“. Suurmehe sõnu tasub tõsiselt võtta.

 



[1]  Ka Colin Crouch. Post-Democracy.2004.

[2] J.A. Schumpeter. Kaks demokraatiakontseptsiooni. Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid. Koostanud jza toimetanud Jüri Lipping. Tartu 2002. Lk.78.