Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Indrek Teder, aastaülevaate kõne Riigikogus

Õiguskantsler Indrek Tederi aastaettekanne Riigikogule, 18. juuni 2014.

 

Austatud juhataja, lugupeetud parlamendi liikmed!

Vastavalt Põhiseaduse §-le 143 teeb õiguskantsler igal aastal ülevaate, kuidas Riigikogu ja valitsus on põhiseadust järginud. Nii ka praegu. 

Viimasel ajal on meie ühiskonnas tavapäraseks saanud parlamendi tegevuse ja töö kritiseerimine. Kritiseerides unustatakse seadusandja töö keerukus ning selle positiivsete tulemite märkamine sagedasti sootuks. Igapäevaselt Eesti elu kujundatavate kaalukate küsimuste otsustamine on keerukas ja paratamatult tuleb aeg-ajalt teha ka otsuseid, mis ei pruugi kõigile ühiskonnagruppidele meeldida, kuid on vajalikud mõne suure eesmärgi nimel. Tänan Teid siinkohal, et olete olnud õigel põhikursil ja võtnud vastu ühiskonna jaoks palju kaalukaid otsuseid.

Viimase aja asjadest tunnustan eriti juunis vastu võetud seadusmuudatust, mis lihtsustab kodakondsuse taotlemist nendel noortel, kes vaatamata elamisloa puudumisele on Eestis püsivalt elanud. Elik lihtsustatuna – elamisloata noored hakkavad saama kergemini kodakondsust. See ei ole lihtsalt pisiparandus, vaid minu meelest tõeliselt oluline samm. Olen seisukohal, et see on inimlik, kuid ühtlasi aitab see kaasa põhiseadusliku korra tugevdamisele. Teatavasti on Eesti kodaniku kohus olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust.

Õigus ja raha

Minu ametiaja alguses, aastal 2008, algas majanduskriis. Kui majandusareng pidurdub, tuleb sagedasti vastu võtta keerulisi ning ühiskonna seisukohast ebapopulaarseid otsuseid. Kriisiaja seadusandja on palju keerulisem olla kui majandusbuumi-aegne seadusandja. Seega nii Teil kui Teie eelkäijatel on olnud väga keeruline aeg ning see jätkub. Ega uut majandusbuumi ei ole ette näha, kui vaadata Rahandusministeeriumi kevadist majandusprognoosi. Seega peab seadusandja jätkuvalt tegema väga keerukaid otsuseid: tagama ühelt poolt, et riigi rahakotis oleks piisavalt raha kõikide sotsiaalkulutuste finantseerimiseks, aga samal ajal tagama, et need, kes raha sisse toovad – ettevõtjad – ei saaks liiga suurt hoopi plaanitavatest maksu- ja majanduskeskkonna muudatustest. Saab nentida, et saadud avaldused puudutavad raha, kas otseselt või kaudselt.

Siinkohal märgin, et sotsiaalkulutused on Eestis märkimisväärsed.

Kasutades Riigikontrolli 2012–2013. aasta ülevaadet tsiteerin: „Fikseeritud kuludest suurima osa moodustavad sotsiaalkulud ehk kulutused pensionide, ravikindlustuse, peretoetuste jms tarvis, mis võtavad riigieelarvest juba pea poole  ca 50 protsenti.[---] Sotsiaalkulude kiire kasv ja suur osakaal riigieelarvest pole siiski toonud kaasa märkimisväärset pensionitõusu ega parandanud arstiabi kättesaadavust.“[1] Tuleva aasta sotsiaalvaldkonna kulude kasvu tõstavad märgatavalt veel plaanitavad lapsetoetuste tõusud.

Samas aga ei ole õiguskantsler ettevõtja – ei produtseeri raha juurde. Kuid õigusel peab olema ka varaline kate.

Laste heaolule tähelepanu pööramine on õige ja õilis mõte. Tegeledes aga ühe probleemiga, ei saa ära unustada ka teist. Ehk et igal lubadusel peab olema rahaline kate. Ja arvestama peab ka nendega, kes aitavad riigikassat täita. Kui ettevõtjaid ja ettevõtluskeskkonda halvendatakse põhjendamatult, siis ei ole pikas perspektiivis meil neid, kes aitavad sotsiaalvaldkonna eelarvet täita. Seega peab seadusandja olema tõeline tasakaalustaja.

Ettevõtjate jaoks on väga oluline, et õiguskord oleks usaldusväärne. Usaldusväärsust ei saa olla ilma võimaluseta tugineda riigi ühemõtteliselt antud lubadusele. Alustame sellest, et seadusandjale tuleb säilitada võimalus teha poliitilisi valikuid. Viimaste aastate kiiresti arenevad sündmused on eriti ilmekalt näidanud, et mõnikord on seadusandjal ja valitsusel olukorraga kohanemiseks tarvis muuta varasemaid otsuseid. Põhiseadus ei tee seda võimatuks. Seetõttu tuleb ka õiguspärase ootuse põhimõtet tõlgendada kriitilistes olukordades kitsalt. Selle põhimõtte kaitsealas ei ole sugugi kõik õiguskorra muudatused, mis võivad isikut puudutada.  

Mõnel juhul võetakse aga vastu seadus või määrus, mida ei saa tõlgendada kuidagi teisiti kui üheselt antud lubadust. Nõnda oli näiteks keskkonnatasude (nn. kaevandustasude) puhul. Kui sellist selget tähtajalist lubadust muudetakse järsku ettevõtjatele kahjulikus suunas, siis on ettevõtjate pahameel mõistetav. Kui rikutakse ühemõtteliselt lubadust, siis kahjustatakse sellega oluliselt õiguskorra usaldusväärsust ning suurendatakse ettevõtjate ebakindlust, mis omakorda pärsib majandusarengut. Nii ei ole ratsionaalne ega põhiseaduspärane tegutseda. Sel juhul peab ka õiguskantsler käituma viisil, mis näitab, et põhiseadus toimib. Õiguskorra kaitsmise kõrval annab see inimestele usku ja kindlustunnet. Ja võimaldab vähendada kibestumist (n-ö. võim teeb, mis tahab) ning tugevdab ühiskonna vundamenti. Sel juhul me näitame, et põhiseadus töötab ka siis, kui mängus on suured summad ja keerulised valikud.

Selle osa lõpetuseks rõhutan, et soov hankida kiiresti eelarveraha, ei saa trumbata üle vajadust säilitada riigivõimu usaldusväärsus. Seda enam, et pikemas perspektiivis tagab just riigi usaldusväärsus kindla ettevõtluskeskkonna ning seega eelarveraha kasvamise. Selles mõttes ei saa määruse põhiseadusevastaseks tunnistamist Riigikohtus kuidagi pidada valitsuse kaotuseks. Pigem on see põhiseaduslike piirangute vallas oluline samm, mis kindlustab mitte ainult ettevõtluskeskkonda, vaid laiemalt kogu Eesti õigusriiklust.

Õiguskorra usaldusväärsusega seoses on oluline ka see, et seadusandja ise suhtuks austuse ja tõsidusega kohtuotsustesse. Tahan üle korrata juba Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe poolt öeldut: on väga oluline, et kohtuotsuseid täidaks ka seadusandja ning täitevvõim. Nagu härra Pikamäe välja tõi, on seadusandja poolt kohtuotsuste täitmine väga nõrk. Mind ennast kriibib üks minu poolt kohtusse viidud kaasus. See on tehnovõrkude ja -rajatiste talumistasu küsimuses jätkuvalt uue reeglistiku puudumine. Aga tehnovõrkude ja rajatiste osas pean äärmiselt lubamatuks, et seadusandja on maaomanikud ja ettevõtjad jätnud omavaheliste vaidluste sasipuntrasse. Reaalne tulem on see, et 10 000 metsaomanikku ei saa enda rikutud metsamaa eest mingit asjakohast hüvitist. Selline seadusandja poolne tegematajätmine suurendab usaldamatust seadusandja ja õiguskorra suhtes. Aga samas me armastame seadusi, me oleme õigusrahvas.

Rahadest laiemalt ja ka lühemalt. Aastate jooksul, parlamendi saalis, arutades aasta eelarvet, räägitakse rahast. Sisuliselt on see üks olulisem seadus – eelarve. See eelarve on väike, võrreldes suurte riikidega, pelgalt ca 8 miljardit. Me võime lõputult vaielda, aga selge on see, et me tahame, et raha jaotus oleks õige ja õiglane. See on paratamatu, et raha jagamine tekitab pingeid ja emotsioone, aga vaatame laiemalt – Euroopa poole. Ja võib tekkida küsimus – kas raha on kõrgem kui põhiseaduse, õiguse printsiibid.

President Toomas Hendrik Ilves märkis Lennart Meri konverentsil, et Euroopas kiputakse poliitilisi otsuseid tegema rahalistel kaalutlustel. Tsiteerin: "See pole ideoloogia, see on raha. Raha pehmest jõust pole piisavalt räägitud. See on elevant ruumis, mille olemasolu me tunnistada ei taha". Nii ütles Ilves lääne sanktsioonide kohta Venemaa agressiooni suhtes. Ta lisas, et kummalisel kombel on tugevatesse majanduslikesse sanktsioonidesse leigelt suhtunud just riigid, kes tegelikult Venemaast majanduslikult ei sõltu ja viitas probleemipüstitusele Ühendkuningriigis, et Londoni ärisektoris ei soovita midagi ohverdada [2]. Kas ka Eesti Vabariigis – ainult raha räägib ja kas õigus on taandumas? Kas meil on õiguse võim või domineerib ainult raha? Ma loodan ja olen veendunud (ma ei taha ka silmi sulgeda), et õigus peab maksma. Ma loodan, et õigus, põhiseaduse säte, ei ole fassaad ja õigust ei tohi deformeerida. Samas ajaloos on seda ju tehtud – õigust on deformeeritud.

Kahjuks raha ja jõud – füüsiline jõud on domineerimas.

Me ei ole naiivikud (või oleme naiivikud?) ja oleme riigi raha konsensuslikult julgeolekusse rakendanud. Seega saame vaadata rahulikult ja rõõmsalt tulevikku.

Maailm ei koosne ainult rahast. Olulised on põhiseadus, moraal ja usk. Ka siin on puutumus põhiseadusega täiesti olemas. Näitena toon siinkohal esile kaasuse, kus avaldaja seadis kahtluse alla, kas on põhiseaduspärane ajateenijatelt nõuda tõotuse andmist. Varem on õiguskantsler asunud seisukohale, et kuni 31.03.2013 kehtinud kaitseväeteenistuse seaduse alusel ei olnud tõotuse andmine ajateenijatele kohustuslik. Peale põhjalikku analüüsi ja menetlust jõudsin seisukohale, et jõustunud kaitseväeteenistuse seaduse alusel on ajateenijal tõotuse andmine kohustuslik ning see kohustus on kooskõlas põhiseadusega. Samas on vanne tunduvalt laiem ja tõsisem – vastavalt Põhiseaduse § 54 sa kaitsed Eesti iseseisvust.

Lõpetuseks.

Eesti riik on igikestev ja demokraatlik riik. Võõramaalased olid valitsejad Eestis ligikaudu seitsesada aastat. Aga nende saapad ja jalajäljed on nüüdseks kadunud ning näiteks Toompea n-ö. rüütli hoone on meie oma – parlamendi oma.

_____________

1. Riigikontrolli aastaaruanne

2. President Ilves: Vene raha pehme jõu mõjust läänele on liiga vähe räägitud - Delfi, 27.04.2014.