Tunnustusauhinna taotluse bänner

 

Koolikiusamise vastase veebilehe bänner

Eesmärkide seadmine kuritegevuse vähendamiseks on seaduslik, kuid arvnäitajate kehtestamine võib viia põhiõiguste rikkumiseni.

 


Õiguskantsler Allar Jõks on seisukohal, et kuritegevusvastases võitluses eesmärkide seadmine – kuritegude avastamise protsendi tõstmine, uurimisasutuste efektiivsema töö tagamine, nn eelisvaldkondade määratlemine – on lubatav ning ei riku põhiseaduses sätestatud demokraatliku õigusriigi printsiipe.
Kuid kohustuslike või kohustuslikena mõistetud arvnäitajate kehtestamine võib  kergelt viia põhiõiguste ja vabaduste rikkumiseni.


Õiguskantsler kujundas seisukoha, vastates peaminister Juhan Partsi kirjale. Peaminister palus õiguslikku arvamust küsimustes, kas kuritegevusvastases võitluses eesmärkide seadmine on  kooskõlas põhiseadusega ning kas Eesti Vabariigi õigusruum annab üksikisikule kaitse õigusorganite omavoli vastu.


Õiguskantsleri hinnangul tuleb projekti "Kriminaalasutuste 2005. aasta põhieesmärgid kriminaalmenetluses" analüüsimisel arvestada esiteks seda, kuidas mõistavad projektis sisalduvaid arvnäitajaid selle projekti täitjad – kriminaalmenetlust teostavad asutused, ning teiseks seda, kuidas väärtustab, tunnetab ja saab sellest aru avalikkus.


Kui projekti näol on tegemist üksnes dokumendiga, mis on vajalik kriminaalasutuste vahendite planeerimiseks vajalike orientiiride määramiseks, mille alusel toimub eelarve kujundamine, töökohtade loomine, ressursi jaotamine, siis ei tohiks see isikute põhiõiguste seisukohalt riske sisaldada, leiab õiguskantsler. „Õigusriiklik kriminaalpoliitika kujundamine eeldabki nii prioriteetide määramist kui ka vahendite planeerimist“, on Allar Jõksi seisukoht


„Kuid kui projekti näol on tegemist dokumendiga, mille siduvus täitja jaoks väljendub motiveerivas mõjus, st kui selles sisalduvaid arvnäitajaid püütakse iga hinna eest täita, siis võib see viia  põhiõiguste rikkumiseni. Pean silmas näiteks menetleja poolt ebakohase surve avaldamist kahtlusaluse suhtes, tõendite võltsimist, tõendite kunstliku loomist, karistusseadustiku laia tõlgendamist ning lõppastmes alusetute kriminaalasjade alustamist“, hoiatab õiguskantsler. “Seetõttu  peab kõigile uurimisorganitele ja igale üksikule ametnikule   üheselt selge olema, kas plaani mittetäitmisel on nende jaoks negatiivseid või  positiivseid tagajärgi. Seni avalikkuseni jõudnud reaktsioonide põhjal on võimalik väita, et vähemalt osa kriminaalasutuste juhtidest on projekti käsitanud siduva plaanina“, leiab õiguskantsler. Allar Jõksi hinnangul võimaldab projektis sisalduvaid arvandmeid täitmiseks mõeldud plaanina võtta eelkõige kohtu ette saadetavate isikute arv nii teenistuskoha kui piirkondade lõikes. Näiteks selgub projektist, et Lõuna piirkonnas on eesmärgiks esitada süüdistus kokku 6 kohaliku omavalitsuse ametnikule.


Õiguskantsleri hinnangul on oluline, et avalikkusel ei tekiks ohutunnet ning hirmu oma riigi ees. Kriminaalpoliitiliste eesmärkide elluviimiseks – näiteks korruptsioonikuritegude avastamise suurendamiseks – tuleb vahendeid valida ühiskonnale arusaadaval ja tema õiglustundele võimalikult vastaval viisil. Vastasel juhul riigi ning tema institutsioonide usaldusväärsus ja legitiimsus väheneb, sest õiguskaitseasutused, nii kriminaalasutused kui ka kohtud peavad iga kriminaalasja puhul tegelema eneseõigustamisega ja põhjendama, et tegemist pole "plaani täitmisega". Selliste süüdistuste arvu kasv võib kriminaalpoliitika elluviimisel loodetule hoopis vastupidiseid tulemusi anda.


Ministeeriumite ning uurimisorganite kohustuseks selliste projektide ja plaanide koostamisel on  avalikkusele seatud eesmärkide tutvustamine, eesmärkide saavutamiseks valitud vahendite põhjendamine ja olemuse selgitamine. Väheoluline ei ole ka eesmärkide ning vahendite  sõnastus, nende semantiline külg.


Õiguskantsler loetleb oma vastuses peaministrile põhiõigusi, mida konkreetsete arvnäitajate olemasolu võib ohustada – põhiseaduslik õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele ning privaatsusõigusega seotud isikuandmete kaitse, õigus vabale eneseteostusele, õigus sõnumite saladusele.
„Kui uurimisasutustele on ette antud konkreetsed arvnäitajad ning ära määratud, mitmele isikule tuleb süüdistus esitada, võib see viia massilise nö "igaks juhuks" jälitustoimingute tegemiseni. Aga iga jälitustoiming kujutab endast põhiõiguste riivet. Jälitusasutused peavad enne jälitustoimingu tegemist ja eelpool loetletud põhiõigusi piirama asudes olema veendunud, et taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada teiste, isiku põhiõigusi vähem piiravate meetmetega. Iga hinna eest kehtestatud tulemuste poole püüdlemine loob ohu, et põhjendamatute jälitustoimingute hulk suureneb. Tegemist oleks eelnimetatud põhiõiguste  ebaproportsionaalse riivega, sõltumata sellest, kas sellele järgneb süüdistuse esitamine või mitte“,  analüüsib õiguskantsler kirjas peaministrile. 


Kogu juhtumist tulenevalt näeb õiguskantsler vajadust tõhustada sõltumatut kontrolli nii jälitustoimingute kui ka jälitustoiminguteks lubade andmise üle. 


Õiguskantsler on seisukohal, et Eestis on olemas sõltumatu kohus ning Eesti seadusandluses on sätestatud kõik garantiid isikute õiguste kaitseks õiguskaitseorganite omavoli vastu. „Siiski on oluline rõhutada, et hoolimata võimalusest end õiguskaitseorganite omavoli vastu tõhusalt kaitsta, ei tohi luua tingimusi alusetute süüdistuste esitamiseks. Sest ajaks, kui õigused taastatud saavad, võib isiku hea nimi, tervis ja karjäär olla pöördumatult kahjustatud“, hindab Allar Jõks.