Õiguskantsleri laste õiguste osakonna juhataja Andres Aru ja vanemnõunik Margit Sarv rääkisid ajakirjale PÖFF antud intervjuus laste- ja noortefilmide festivali Just Film lapse õiguste eriprogrammist.
_________________________
Laste- ja noortefilmide festivalil Just Film on juba neljandat aastat laste- ja noorte õigustele pühendatud filmiprogramm. Miks ühel filmifestivalil sellist filmiprogrammi vaja on ja keda see peaks kõnetama, seletavad Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakonna juhataja Andres Aru ja nõunik Margit Sarv. Programmi koostamisel on Just Filmi partneriteks Justiitsministeerium, Õiguskantsleri Kantselei ja Lastekaitse Liit.
Kas selleaastasel noortefilmide programmil on üks ja ühine läbiv teema?
Andres Aru (AA): Kõik sellesse programmi kuuluvad filmid puudutavad erinevaid laste õiguste teemasid, kuid lähenemisnurk probleemidele on filmiti erinev. Hoolimata sellest, et tegemist on nn välismaa filmidega, on kõik need teemad ka siinmail aktuaalsed.
Margit Sarv (MS):Võib öelda, et ühine joon, mis kogu filmiprogrammi läbib, on laps, kellele on pandud liiga suured kohustused. Lapse maailm kukub varem või hiljem kokku, kui ta on sunnitud oma lapseelu elamise asemel hoopis täiskasvanu rolli täitma. Tema elust kaob igasugune rõõm ja tema arenemisvõimalused jäävad unarusse. Ka leina teema jookseb siit programmist läbi, samuti sõltuvusprobleemid.
AA: Olukord, kus ainus vastutusvõimeline isik on peres teismeline, ei ole kahjuks sugugi harv nähtus. Paljude laste vanemad töötavad välismaal, mõnes peres on tõsised sõltuvusprobleemid jms. Selge see, et lapsele tuleks anda ka otsustusõigust, kuid seda saab siiski teha vastavalt tema arengutasemele ja vaid sedavõrd, kui laps kanda suudab.
Selleks, et muredega kimpus lapsi aidata, on oluline roll ka kõrvaltvaatajal. Kas inimesed julgevad viimasel ajal rohkem märgata ja oma tähelepanekutest teada anda või on siiski valitsevaks suhtumine, et mis otseselt mind ei puuduta ei ole minu probleem?
MS: See mittemärkamine või mittesekkumine on tihti seotud hirmudega – näiteks äkki ma sain valesti aru? Äkki ma mõistan kellegi alusetult süüdi? Tegelikult tuleks seda võtta nii, et mina annan ainult oma kahtlusest teada ja edasi selgitab olukorda kas lastekaitsetöötaja või politsei. Vajadusel võib teadaandja ka anonüümseks jääda, see on lisagarantii inimestele, et nad julgeksid märgata ja võimalikust väärkohtlemisest teada anda neile, kes tegelikult aidata saavad.
Ka koolikiusamine mõjutab otseselt laste heaolu. Uuringud näitavad, et pea viiendik lastest on ühel või teisel moel kokku puutunud koolikiusamisega
MS: Ka selleaastases programmis puudutame kiusamise teemat. Vahel soovitatakse lastele: kannata ära, see käib elu juurde, löö vastu! Meie selge sõnum on, et see ei ole lahendus, nii võib asi hullemaks minna. Oluline on, et igasuguseid laste õiguste riive probleeme suudetaks õigest otsast lahendama hakata.
AA: Ka kõrvaltvaatajatel on kiusamises oma selge roll – kui nemad aktsepteerivad, ei märka ega sekku, siis tänu sellisele suhtumisele kiusamine saabki toimuda. Kui sa teiste kiusamist tolereerid võid homme ise olla ohver või paradoksaalsel kombel isegi kiusaja. Igasugune vägivald ja kellegi õiguste rikkumine peaks tervelt ühiskonnalt saama resoluutse hinnangu.
Kui ei sekkuta ja teada ei anta, siis koolikiusamine süveneb ja selline hoiak koolikeskkonnas või üldse ühiskonnas juurdub. See ongi hoiaku küsimus, et ma märkan, et mul on julgust sekkuda. See peaks olema üldine levinud hoiak ühiskonnas
Tihti on vägivaldsel lapsel endal probleemid, mis vajavad lahendamist. Kuid on selge vahe, kas mõista hukka vägivaldne käitumine või süüdistada last. Meie sõnum on, et mõistad hukka käitumise mitte lapse. Muidu on tulemus vastupidine. Laps hakkab siis käituma järjest rohkem valesti. Ka kiusaja vajab tihti abi ja tuge.
Filmid selles programmis on kohati väga valusad ja karmid. Kus on see piir, mida üldse „võib“ näidata?
AA: Väga mõjuv on ühiskonda just läbi filmi nendel teemadel kõnetada. Filmis nagu eluski ei ole kõik nii ühene, maailm ei ole mustvalge. Need, kes igapäevaselt lastekaitsega või laste õiguste kaitsega kokku puutuvad teavad, et see on karm ja valus maailm. Oluline on teadvustada, et selliseid asju, mida filmides näha, toimub ka päriselt. Kui inimene suudab seda uskuda, siis ta suudab ka enda ümber toimuvat paremini märgata.
MS: Meil on peale filmide vaatamist kavas ka diskussioonid. Eelmiste aastate kogemusest tean, et inimesed võivad peale filmivaatamist endalegi üllatuseks „lahti“ minna ja tihti hoitakse meil trepil veel varrukast kinni ja soovitakse nõu pidada. Seega oleme kantseleis rõõmsad selle üle, et saame osaleda laste õiguste kaitsel sellise kultuurisündmuse kaudu.
Lisainfot peale filmiseansse toimuvate vestlusringide kohta leiab www.justfilm.ee
Laste õigusi suhetes avalikke ülesandeid täitvate inimeste ja asutustega kaitseb lasteombudsman. Eestis on alates 2011 aastast lasteombudsmaniks õiguskantsler Indrek Teder.
Kogu vajalik laste ja noorte teemaline õigusalane info eesti, vene ja inglise keeles ning kontaktilingid on lehel www.lasteombudsman.ee